Mine sisu juurde

Hingerahu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
 
7. rida: 7. rida:




* Vagadus ei ole eesmärk, vaid vahend, et puhtaima meelerahu kaudu jõuda kõrgeima kultuurini. Seepärast võib märgata, et need, kes vagaduse sihiks ja eesmärgiks seavad, muutuvad enamasti silmakirjatsejateks.
* [[Vagadus]] ei ole eesmärk, vaid vahend, et puhtaima meelerahu kaudu jõuda kõrgeima kultuurini. Seepärast võib märgata, et need, kes vagaduse sihiks ja eesmärgiks seavad, muutuvad enamasti [[silmakirjatseja]]teks.
** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Mati Hint, [[LR]] 33/1974, lk 13
** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Mati Hint, [[LR]] 33/1974, lk 13




* Miski ei soodusta hingerahu rohkem kui isikliku arvamuse puudumine.
* Miski ei soodusta hingerahu rohkem kui isikliku arvamuse puudumine.
* [[Georg Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], LR 28/1972, lk 29
** [[Georg Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], LR 28/1972, lk 29





Viimane redaktsioon: 10. märts 2024, kell 17:04


Proosa

[muuda]
  • Aubrey polnud pärast üleelatud šokki enam endine ja tema varasem silmapaistev vaimujõud näis olevat igaveseks hääbunud. Nüüd armastas ta vaikust ja omaette olemist samamoodi nagu lord Ruthven, ent kuidas ta ka üksindust ei igatsenud, Ateena ümbruses tema meeled rahu ei leidnud. Kui ta proovis leida hingerahu varemete keskel, kus ta varem nii tihedasti viibis, tuli alati tema kõrvale Ianthe kuju. Kui ta jalutas metsa vahel, näis ka tüdruku kerge jalaast samblal sahisevat, otsides puude alt kannikeseõit. Kui noormees siis kiiresti ümber pöördus, nägi ta oma palavikulises vaimusilmas neiu kahvatut palet ja verist kaela, huultel värelemas kerge naeratus. Ta põgenes neist paikadest, kus iga detail tõi talle meelde kibedaid mälestusi armastatust.
  • Üksi olles ei valgustanud tema nägu kunagi lõbus naeratus, aga kui vend kinnitas talle oma kiindumust ja näis õe juuresolekul unustavat kõik need hädad, mida õde teadis venna hingerahu hävitanud olevat, siis poleks mitte keegi vahetanud preili naeratust mõne hariliku lõbujanuse olevuse naeratuse vastu. Sellistel kordadel tundus, et need silmad ja nägu olid ise kui soe ja hele päike.


  • Vagadus ei ole eesmärk, vaid vahend, et puhtaima meelerahu kaudu jõuda kõrgeima kultuurini. Seepärast võib märgata, et need, kes vagaduse sihiks ja eesmärgiks seavad, muutuvad enamasti silmakirjatsejateks.



  • Tuleb pidada üldiseks aksioomiks, et kui just mitte lühikeseks ajaks, ei lakka inimene kunagi, olgu vastupidise kohta kui tahes kindlaid tunnistusi, isekeskis ja seda ehk kõigi teiste eest varjateski uskumast, et tõesed on need asjad, millesse uskumine on vajalik tema hingerahu jaoks, teisisõnu selleks, et ta saaks elada. /---/ maailmas pole piisavalt võltsi ega absurdset asja, mida kõige mõistlikumad inimesed ei peaks tõeseks iga kord, kui nende vaim ei suuda kohaneda vastupidisega ega rahu leida.


  • Marianne poleks suutnud endale kuidagi andestada, kui ta oleks esimesel ööl pärast Willoughby lahkumist magada saanud. Tal oleks olnud häbi oma perekonnale järgmisel hommikul otsa vaadata, kui ta poleks voodist tõusnud kurnatumana, kui ta sinna heites oli olnud. Aga tunded, mis muutsid meelerahu põlastusväärseks, ei lasknud tal muidugi niisugusesse ohtu sattudagi. Ta oli tõesti kogu öö ärkvel ja nuttis suurema osa sellest. Ta tõusis peavaluga, ei suutnud rääkida ega tahtnud süüa, valmistas oma emale ja õdedele lakkamatut meelehärmi ning keelas kõik lohutamiskatsed. Tema tunded olid tõesti võimsad!


  • Ma olen raudselt veendunud, et meie hingerahu ja see, kuivõrd me suudame elust mõnu tunda, ei sõltu mitte sellest, kus me parajasti oleme ega ka sellest, mis meil olemas on või kes me oleme – see sõltub ainuüksi meie mõtteviisist.
    • Dale Carnegie, "Ärge muretsege hakake elama!", AS Ilo, 1992, lk 109


  • [Roger Blondel de Tressalin:] Südamerahu, mida tõe nägemine kõigutab, ei ole ise tõeline. Minugi tee ei ole veel lõppenud, kuigi ma arvasin koju jõudnud olevat.


  • Iga kord, kui ma Quimetiga pärast esimest Teemandi väljaku korda kokku sain, oli ta esimese asjana kallutanud keha ja pea ettepoole ja küsinud, kas ma olen juba Perega lõpparve teinud. Aga tol päeval ta ei küsinud, ja mina ei teadnud, kust otsast alustada ja kuidas öelda, et tegin lõpuks Perele selgeks, et meil ei tule midagi välja. Mul endal süda valutas, sest Pere oli jäänud minust maha kui tuletikk, mis on kõigepealt süüdatud ja siis ära puhutud. Ja kui ma mõtlesin, et olin Perega riidu läinud, hakkas mul seest valus ja see valu tähendas, et olin teinud halba. Kindel see, sest kui mulle, kes ma olin seniajani elanud rahuliku südamega, meenus Pere nägu, tundsin sügaval rinnus säärast valu, nagu oleks keset mu varasemat hingerahu avanenud tilluke uks, mille taga on varjul skorpionipesa, ja nüüd pääsesid skorpionid valla ja sulasid valuga ühte, muutsid selle teravaks ja lasid mu soontesse voolama, nii et mu veri värvus mustaks. Sest Pere hääl jäi kurku kinni ja silmad tõmbusid uduseks ja hakkasid värelema, kui ta ütles, et tema elu on kokku varisenud. Olin teinud temast mudaklombi, muutnud ta eikellekski.


  • Saladuste eest makstakse hingerahuga. (lk 34)
  • Hingerahu saavutad eeldusel, et teed rahulepingu mitte üksi teiste inimestega, vaid kõige elava ja elutuga, mis sulle ette näib jäävat. (lk 36)


  • "Miks te selles hütis elate?"
"Mul pole tähtis, kus töötada. Ma ütlesin teile. Kõik, mida ma soovin, on hingerahu. Ma olen õpetlane."
"Teadlane," ütles inspektor unistavalt.
"Ei, õpetlane. Ma võin endale lubada, et ma uurin ja mõtisklen ilma mingeid tulemusi taotlemata."
  • Muriel Spark, "Ainus probleem". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 49


  • Raamatukogud on jõu, graatsia ja vaimukuse varamud, korra, meelerahu ja pidevuse meenutajad, vaimujõu järved, mis pole ei soojad ega külmad, eredad ega hämarad. Nende pakutav nauding on püsiv, orgasmitu, usaldusväärne, sügav ja kauakestev. Igas raamatukogus üle kogu maailma olen ma kodus, eneseteadvusetu, tüüne ja süüviv.


  • Anatolia ei kavatsenud arstide vahet sõita, et nood piinaksid teda valusate ja kasutute protseduuridega. Ta otsustas surra, säilitades väärikuse ja südamerahu, vaikuses ja tüünuses, selle maja seinte vahel, kus ta oli elanud oma vaevarikka ja asjatu elu.
    • Narine Abgarjan, "Taevast kukkus kolm õuna". Tõlkinud Erle Nõmm, 2016, lk 9


  • Ta ringutas mõnuga ja, pilk hüpeldes merele liikuval väikesel valge purjega paadil, sai alles nüüd aru, kui kaua ta pole keskendunud millelegi muule peale arvutiekraani. Ning justkui oleks õlalihaste lõdvestamine päästnud valla ka midagi muud, tundis ta, kuidas ninaotsale kukkus paar pisarat, suurt soolast pisarat, mis langesid otse tainale.
Aga need polnud pettunud, pahased pisarad, mida ta oli valanud eelmisel päeval sadamas, tige kogu maailma ja kohutava ebaõigluse peale. Need olid katartilised pisarad, mida oli võimatu peatada, aga mis mingil põhjusel ei viinud meelerahu. Ta lasi neil kukkuda, sest poleks isegi soovi korral saanud neid tainaste kätega ära pühkida, ning proovis kasvõi kordki viibida hetkes - mitte kahetseda asjade käiku, mitte paanitseda pööraselt tuleviku parast, mitte juurelda selle üle, mida oleks võinud teha teisiti, mida oleks pidanud ütlema Chrisile, mille kallal oleks pidanud rohkem tõotama või milliseid plaane tegema, vaid kuulas hoopis raadiot, kust tuli nüüd üks teine lemmiklaul, ja linnu pladistamist, tunnetas sõrmede all kuju ja vormi muutvat tainast ning imetles inimtühjaks jäänud merel sädelevat päikest.
  • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021, lk 61-62


  • Õnnetu olek võib olla püsiv, sest vajadused on rahuldatud, õnnelik olemine on lühiaegne, sest siis selgub, et on uusi vajadusi, mis vajavad rahuldamist, aga siis on veel niisugune rahuolek, meelerahu või hingerahu ja see on tõepoolest seisund, kus vajadused on rahuldatud, aga mitte seepärast, et elu mulle need pakuks või mu maailm oleks nii paljude võimalustega, et ma saaks need vajadused rahuldatud, pigem seetõttu, et ma avastan, et paljusid asju pole vaja. Kui ma märkan, et nii mõndagi vajadust pole vaja, spordivõistlust vaadata või midagi muud taolist, siis ma jätan ta tegemata ja olen palju rahulikum.

Luule

[muuda]

TA KARTIS IGA PUHTA MÕTTE PUHUL
et äkki on ta vagatseja ning
ta küsis igal võimalikul juhul
kuskohas asub inimese hing

ta kartis rohkem hingerahu
ta arvas et see pole inimlik
mis rahmelduserööpasse ei mahu
ta arvas nii et see on jumalik

või loomalik või loomulik või jube
kui miski sügav teda läbistas
ta müüris kinni oma hinge tube
ja leebeid tarku laialt häbistas

  • Juhan Viiding, "Ta kartis iga puhta mõtte puhul" kogus Elulootus (1980), lk 54