Zasa mõis
|
See artikkel räägib Jēkabpilsi piirkonnas asunud mõisast; Riias asunud mõisa kohta vaata artiklit Zasa mõis (Riia). |
Zasa mõis (saksa keeles Schloẞ Weessen, läti keeles Zasas muiža) oli rüütlimõis Kuramaal Jaunjelgava kreisis Sēļpilsi kihelkonnas. Praegu asub mõisasüda Lätis Jēkabpilsi piirkonnas Zasa vallas Zasas.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Varasem ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]1559. aastal läänistas Liivimaa ordumeister Gotthard Kettler Aleff Fehlingile (Velungk) lääniõiguse alusel maatüki ja talud Zasa piirkonnas. Seejärel kuulus maa Wilhelm Velingkile, kes loovutas valduse Willem Dollertile. Hiljem olid valdajateks Brunnowid.[1] 1644. aastal vahetas Gotthard von Brunnow selle ära.[2]
Sassid 1644−1787
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisa omandanud Sassid valdasid seda kuni 1787. aastani ja nende järgi on mõis saanud oma lätikeelse nime.[3] Poola leitnant Reinhold von Sassilt päris mõisa tema vanem poeg Poola kapten Heinrich von Sass (1602−enne 1648).[4] 1707. aastal sõlmitud pärandijagamislepinguga langes mõis tema pojale Poola leitnant Gideon von Sassile (suri enne 1758).[5] Viimane müüs selle 1752. aastal oma nooremale pojale leitnant Johann Karl von Sassile (suri 1755).[6] Temalt päris selle poeg Johann Adam von Sass (1754−1774), kes pärandas mõis oma tütrele Anna Juliane Margaretha Gertrude von Sassile (1774−1830).[7]
Mõis kuni võõrandamiseni
[muuda | muuda lähteteksti]1862. aastal oli valdajaks Gustav von Nolcken.[8] Alates XIX sajandi 2. poolest kuulus mõis Tsarskoje Selo lossi halduritele von Greighidele, kes ehitasid Zasa mõisasüdame välja. 1892. aastal oli mõisnikuks tõeline riiginõunik Vassili (Wilhelm) Aleksejevitš Greigh (1832−1902).[9] Tema poeg staabirittmeister Aleksei-Jakov Vassiljevitš Greigh (1859−?) päris mõisa 1904. aastal ja oli valdaja veel 1912. aastal.[10] Mõis võõrandati maareformiga 1920. aastal.
Pärast võõrandamist
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeval on osa mõisakompleksist eravalduses, osa valla käes.
Mõisaansambel
[muuda | muuda lähteteksti]Peahoone
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisa peahoone rajati XIX sajandil hilise klassitsismi reeglite kohaselt. Aastal 1905 hoone rüüstati.
Kõrvalhooned
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisakompleksi kuuluvad veel mitmed kõrvalhooned, näiteks mõisavalitseja maja, suvemaja, jääkelder, pruulikoda, pesumaja, vesiveski ja veskitöölise maja. Kompleksi osana rajati aastal 1750 ansambli praegune vanim hoone ehk Zasa luteri kirik. Mõisasüdame juurde rajati ka kool, ent aastal 1939 ehitati mõisa parki uus koolihoone.
Park
[muuda | muuda lähteteksti]Pargi planeerimist alustati XVIII sajandil, mil mõisa omanikuks olid veel Sassid. Peterburi ümbruse lossidega põhjalikult tutvust teinud Greigid täiendasid parki ka omalt poolt. 38 hektari suurust vabakujundusega parki ilmestavad vesiveski ja veskitiigi juurde rajatud kaskaad. Park on kujundatud kolme kompositsioonina. Jõekeses kasvab valge vesiroos, jõe lähedal asub kolm tiiki. Võõrliikidest kasvavad pargis valge mänd, must mänd ja erinevad seedermännid. Alustaimestikus kasvab sahhalini pargitatar.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Klopmann, Friedrich von. Kurländische Güter-Chroniken. Erster Band. Mitau: Druck und Verlag von J. F. Steffenhagen und Sohn, 1856, lk 162.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939, lk 616.
- ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 685.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939, lk 617.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939, lk 618.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939, lk 619.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939, lk 620.
- ↑ Schroeders, Percy von. Beiträge zur Gütergeschichte Kurlands. I. Teil Semgallen. Herausgegeben von der Kurländischen Ritterschaft, 1981, lk 45.
- ↑ Kröger, A. Kurländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga, 1892, lk 98.
- ↑ Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd 2. Kurland. Riga, 1912, veerg 631.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 685.
- Kröger, A. Kurländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga, 1892. Lk 98.
- Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd 2. Kurland. Riga, 1912. Veerg 631.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Sissekanne Läti mõisate saidil; fotod (läti keeles)