Vitalism
Vitalism on arusaam bioloogias, mille kohaselt elusolendeile on iseloomulik füüsikalistest jõududest erineva elujõu (vis vitalis) olemasolu.
Vitalismi eelkäijaks peetava Aristotelese arusaama kohaselt on elusolendeile omased eripärased eluprintsiibid – entelehhiad.
Vitalismi (kitsamas mõttes) tuntud esindajad olid Jan Baptist van Helmont (1577–1644), Georg Ernst Stahl (1660–1734), Albrecht von Haller (1708–1777), Johann Friedrich Blumenbach (1752–1840).
19. sajandi lõpul sai vitalism populaarseks uuel kujul – neovitalismina.
Vitalismi kummutajaks loetakse saksa keemikut F. Wöhlerit. 1828. aastal üritas ta keemilise reaktsiooniga saada ammooniumtsüanaati, aga sai hoopis karbamiidi, mis tekib ka elusorganismide ainevahetuses. Sellega kummutas Wöhler tahtmatult vitalismi teooria, mille kohaselt elusorganismide kemikaalid erinevad fundamentaalselt elutust ainest.