Viktor Väin
Viktor-Leonhard Väin (sündinud Viktor-Leonhard Veidenbaum; 27. aprill 1904 Nõmmküla vald, Järvamaa – 2. mai 1936 Tartu) oli Eesti sõjaväelane (aastast 1929 vanemallohvitser) ja piirivalvur.
Ta teenis Eesti sõjaväes vabatahtlikuna 12. jaanuarist kuni 12. maini soomusrongil nr. 4 ja kuni 23. juunini 1920 soomusrongil Kapten Irv.
5. aprillil 1925 võeti ta sundaega teenima ja määrati 5. jalaväerügementi. 25. septembril 1925 lõpetas Viktor Väin Kaitsevägede Ühendatud Õppeasutiste Allohvitseride kooli ja ülendati kapraliks. Sundajateenistusest vabastati ta 26. aprillil 1926.
1. detsembril 1926 astus Viktor Väin teenistusse üleajateenijana. Teenis Harjumaa rahvaväe ülema asutuses, 10. jalaväerügemendis, Scouts üksikus jalaväepataljonis, Mereväe ekipaažis ja Auto-tanki rügemendis. Lõpetas 1929 kehalise kasvatuse kursuse ja 1933 üleajateenijate täienduskursuse. Kõrgendati 1928 nooremallohvitseriks ja 1929 vanemallohvitseriks.
1. augustil 1934 astus Viktor Väin üleajateenijana piirivalve teenistusse, kus ta oli Tallinna jaoskonna Jägala-Jõesuu rajooni kordoniülema kohustetäitja, Petseri jaoskonna Õpperajooni kordoniülem ja alates 1. aprillist 1936 Tallinna jaoskonna kordoniülem.
Viktor Väin suri Tartu Ülikooli kliinikus pimesoolepõletiku tagajärjel. Teda jäi leinama abikaasa kahe alaealise lapsega.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- R. U. Vanem-allohvitser Viktor Väin †. Sõdur, 10. juuni 1936, nr. 22-23, lk. 593.