Vello Vinn

Vello Vinn
Sündinud	4. oktoober 1939; Saaremaa
Haridus	Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut
Tegevusala	graafika

Vello Vinn (sündinud 4. oktoobril 1939 Kaimris Saaremaal) on eesti graafik.

Elukäik

Ta on lõpetanud Kingissepa Keskkooli ja õppinud Tartu Riiklikus Ülikoolis inglise filoloogiat. Aastatel 1963–1968 õppis ta Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis klaasehistööd.^[1] ^[2]

Kunstnikuna sai temast hoopis graafik. Vello Vinn hakkas Eesti kunstielus kaasa lööma 1960. aastate lõpul. Tema esimene isikunäitus oli 1970. aastal, Tallinna graafikatriennaalil on ta osalenud aastatel 1968–1995, ka 2007. aastal.^[3]

Vello Vinn on Eesti Kunstnike Liidu (1970), Kunstirühmituse PARA (1989) ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse (1992) liige. Ta elab ja töötab vabakutselise kunstnikuna Tallinnas.

Looming

Graafikuna arendas ta välja isikupärase stiili nii ofordi- kui ka kuivnõelatehnikas. Vello Vinna loomingu erijooneks on terviklik ja rõhutatult isikupärane kujutav süsteem. Vinna omanäoline visuaalne maailm põhineb graafikatehnika meisterlikul valdamisel, peenel kujutisekäsitlusel ja teravmeelsetel seostel. Tema oskus kasutada ruumi- ja kujundimänge, märgata detaile ja eri tähendustasandeid ning luua kõige selle põhjal uusi tervikuid, pakub unikaalset vaatamiskogemust. Pildimängude kõrval leiab tema töödes aset leidlik sõnamäng ja heatahtlik absurdihuumor, läbi mille saab vaatajast kunstnikule kaasamõtleja ja tema loomingus osaleja. Isikupärase kujundisüsteemi abil on Vello Vinn ühtlasi käsitlenud oma ajastu olulisi probleeme: globaalsed sõjalised konfliktid, tehnikakeskse maailma mõju keskkonnale ja linnastumisega kaasnev võõrandumine.^[4] Vello Vinna loomingut on seostatud sürrealismiga. 1989. aastal kutsuti ta sürrealiste ühendavasse kunstirühmitusse Para.^[2] Ta on loonud arvukalt Eesti vabagraafika ajalugu ilmestavaid teoseid, ent ka meeldejäävaid raamatuillustratsioone autoritele Ilmar Laaban, Helvi Jürisson ja Hans Magnus Enzenberger.^[5]

Vello Vinn on viljakas kunstnik: estampgraafika kõrval on ta kujundanud plakateid, postkaarte, vinüülplaadiümbriseid, raamatuillustratsioone ja väikegraafikat.^[6] Ta on teinud ka maale („Mälestus I–III”, 1994).^[2] Tema teoseid on sellistes maailmakuulsates kunstikogudes nagu Tretjakovi galerii, Puškini muuseum, Ludwig-Forum für Internationale Kunst Aachenis, Ljubljana moodsa kunsti muuseum, Norton Dodge’i kollektsioon Zimmerli kunstimuuseumis New Jerseys, rääkimata kodumaistest kogudest.^[5]

Isikunäitusi

Tallinn 1970,1977, 1984,1989,1992, 1994,1996,1996, 2006, 2009, 2011, 2014, 2019, 2020, 2022
Tartu koos Kiwa'ga 2020
Kuressaare 1980, 1995, 2022
Rapla 1983
Vilnius 1985
Helsingi 1987
Brandenburg 1989
Paldiski 1997–98
Frederikshavn 2012

Tunnustus

1971 Prix d`Emona Ljubljana IX graafikabiennaalil
1971 Diplom Tallinna II graafikatriennaalil
1980, 1986 Eriauhind Tallinna V ja VII graafikatriennaalil
1979, 1981, 1983 Eriauhind Vilniuse eksliibrisebiennaalil
1983 Diplom Riia I väikegraafikatriennaalil
1984 Eriauhind Vilniuse II raamatukunstitriennaalil
1985 Peaauhind Vilniuse V eksliibrisebiennaalil
1993 Diplom Vilniuse eksliibrisebiennaalil
2001 Kuldnõela auhind Uzice V kuivnõelabiennaalil (Jugoslaavia)
2003 Kuldnõela auhind Uzice VI kuivnõelabiennaalil (Serbia ja Montenegro)
2015 Kristjan Raua preemia (jätkuv popkunsti vaimsuse kandmine eesti graafikas)
2020 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia (Tema omanäoline visuaalne maailm on avaldanud mõju tervele põlvkonnale ning jääb mõjutama veel mitmeid tulevaid põlvkondi. On oma isikupärases, nii pop- kui ka psühhedeelse kunsti esteetikast mõjutatuna, sõna ja kujundiga vigurdavas kunstikeeles, käsitlenud probleeme, mis on täna sama aktuaalsed kui viiskümmend aastat tagasi.)