Valjala kirik

Valjala Martini kirik on kirik Valjalas Saare maakonnas.

Valjala kirik on vanim säilinud kivikirik Eestis.^[viide?] See on ehitatud romaanikalt gootikale üleminekustiilis. Valjala kihelkonnakirik oli ühtlasi ka kaitserajatis.

Kirik on piiratud peaaegu ringikujulise kiviaiaga.

Valjala kirik on "Teeliste kirikute" nimekirjas, kiriku juures asub pastoraat.

Valjala kiriku portaali on kujutatud Valjala valla vapil.

Ajalugu

On võimalik, et Valjala kiriku ehitamist alustati Pöide kirikuga samal ajal 1230. aastatel, kui kohalik vastupanu oli rohkem maha surutud ja uuel võimul oli piisavalt kindlustunnet ja ressursse, et alustada sellist ehitust. Algset Valjala kirikut ei rajatud nii suurejoonelisena kui Pöidet, mis viitab sellele, et kohalikul ülikkonnal polnud asja vastu tõsist huvi, ja teisalt sellele, et ristisõdijad arvestasid võimalike rünnakutega ka pärast esialgset vallutust ning koondasid ehitusalased jõupingutused vaid ühe kindlustatud tugipunkti rajamiseks.

Esimene pühakoda oli väike ja meenutas kabelit: see koosnes nelinurksest ruumist (millega liitus poolringikujuline apsiid) ja lõunaküljel asuvast käärkambrist. 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati hoone ümber kindluskirikuks. Alumine osa algkiriku müüridest on säilinud kooriruumi seintes ja käärkambris.

14. sajandil ehitati poolümara apsiidi asemele hilisgooti vormides polügonaalne koorilõpmik.

1922. aastal lõi äike kirikusse ja torni barokkstiilis kiiver hävis tules.

Sisustus

Kirikus asuvad massiivne dolomiidist ristimiskivi (mis tõenäoliselt algselt kuulus Haapsalu linnusekirikule) ja Pöide kiriku ristimiskivi 14. sajandi I poolest. Kooriruumi põhjaseinal on säilinud algupäraste seinamaalingute fragmendid, mida peetakse vanimateks säilinud seinamaalinguteks Eestis. Tornimüüris on trapetsiaalsete hauaplaatide fragmente, mis kõik on muinsuskaitse all kunstimälestistena.

Ampiirvormides altariseina ja kantsli tegi Kuressaares tegutsenud tisler Nommen Lorentzon 1820. aastatel.^[1] Need ja 1935. aastal valatud tornikell^[2] on 1997. aastast arvel kultuurimälestisena. Altarimaalid on pärit 19. sajandist. Aknavitraažid lõi 1970.–1980. aastatel Dolores Hoffmann.

Oreli ehitas 1888. (mõne allika järgi 1870.) aastal Gustav Normann. Orel on ühe manuaali, pedaali ja kaheksa registriga. 2004. aastal remontis orelit põhjalikult Ago Tint.