Tumala mõis

Tumala mõis (saksa keeles Thomel) oli rüütlimõis Pöide kihelkonnas Saaremaal^[1].Tumala mõis asub tänapäevase haldusjaotuse järgi Saare maakonnas Saaremaa vallas (eelmise haldusjaotuse järgi Orissaare vallas).

Ajalugu

1495. aastal läänistas Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg Tumala külas adramaid Hinrich Schulmannile. ^[2]

Tumala mõis on ilmselt asutatud 16. sajandi esimesel poolel ^[2] või 16. sajandi keskel^[3] läänimaa keskusena.

Tumala mõis jäi Schulmanni perekonna valdusteks kuni 1613. aastani, kui mõis Taani kuninga poolt Heinrich Schulmannilt konfiskeeriti seoses tolle rootslasi toetava tegevusega. ^[2]

1645. aastal, kui Saaremaa läks Brömsebro rahulepingu järgi Rootsile, restitueeris kuninganna Kristiina Heinrich Schulmanni pojale Ottole taanlaste konfiskeeritud mõisad, sealhulgas Tumala.^[2]

1671. aastal omandas Tumala mõisa maanõunik Mattias von Stackelberg (1631–1691), pannes aluse Tumala Stackelbergide perekonnaharule.^[4] Tumala Stackelbergid olid suguvõsa Mäo, Vääna ja Riisipere-Sutlema suguvõsaliinide rajajad.^[4]

1722. aastal tagastati Karl Adam von Stackelbergile Põhjasõjas Rootsi poolel võitlemise tõttu Stackelbergidelt vahepeal konfiskeeritud mõis.^[5]

13.–14. mail 1801 külastas koos saatjaskonnaga Saaremaad Venemaa keiser (1801–1825) Aleksander I, kes oma visiidil lõunatas Tumala mõisas^[6].

1869. aastast korraldas Tumala mõis koos Muhu-Suuremõisa mõisaga Suure väina laevaliiklust.^[7]

Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Otto Reinhold Matthias von Stackelberg.^[4]1919. aasta mõisate riigistamise järel kolis mõisahoonesse kool.^[8]

Tänapäeval on mõis eraomandis.^[4]

Mõisaansambel

Peahoone

Tumala mõisa peahoone ei ole säilinud. ^[8]1930. aastatel ehitati peahoone kohale ühekorruseline kivist koolihoone, mille ehitamisel on ilmselt kasutatud vana mõisamaja müüre. [1]

17. sajandil oli peahoone algselt ühekorruseline ja keskrisaliidi osas kahekorruseline. 18. sajandil eemaldati hoone hollanditüüpi katus ja selle asemele ehitati täiskorrus. Ümberehitusi tehti ka hilisematel perioodidel. Vanadel ehitise osadel olid äratuntavad segmentkaarsed aknad, ümberehituste käigus lisatud aknad olid sirge sillusega.^[9] 1800. aasta paiku oli mõisa peahoone kahekorruseline kelpkatusega varaklassitsistlik kiviehitis. ^[8]. Tumala mõisa härrastemajast on foto dateeringuga umbes 1900–1909 Saaremaa Muuseumi SA muuseumikogus.[2]

Kõrvalhooned

Mõisaansamblisse on kuulunud sissesõidutee ja pargi äärel hulgaliselt kõrvalhooneid, muuhulgas tall, ait, laudad, aednikumaja, ait-kuivati, millest on osad hooned säilinud ümberehitatud kujul.

Kõrvalhoone (tall või ait) esiväljaku äärel, mille ühel otsal elamu, on suur ja lai hoone, kõrge poolkelpkatusega, mille räästakarniis on laotud paeplaatidest. Hoone keskosas on sügav sisseaste, mille räästast kannab dolomiitplaatidest tahutud klassitsistlik ümarsammas. Hoonel oli algselt mantelkorsten. Ehitust võib lugeda XIX sajandi alguse klassitsistlikuks hooneks.[3]

Park

Mõisa park jagunes kolme ossa, millest esimesed kaks osa olid regulaarsed, viimane vabakujuline. Pargi esimene osa oli auväljak, kuhu suundus peahoone keskteljele orienteeritud allee. Teine allee oli suunatud majandushoonete grupile. Peahoone taga on algselt asunud ilmselt ehisaed, mida ääristasid pärnaalleed.[4]

Pargi teise osa moodustas esiväljakule orienteeritud (mitte peahoonele) iseseisev barokkpark – selgepiiriliselt regulaarse planeeringuga pargi väljad olid kujundatud tasandatud laskuvate terrassidena, mis vaheldumisi olid kaetud tiheda puistuga, tiikide süsteemiga või olid avatud väljadena. Parki läbis pikiteljena tee, mis lõppes pargi tagaserval asunud künka jalamil. Viimasel asus eeldatavalt pargipaviljon, mis pole säilinud. Pargi jaotasid väljakuteks peateega ristuvad astangud, alleed ja teed. Avatud ja suletud väljakud looksid valguse-varju vaheldumise. Paviljonist avaneks vaade avamaastikku. Seega oli tegu stiilse barokkpargiga XVIII sajandi lõpust, millest peale üksikute põlispuude ei ole midagi säilinud.[5]

Pargi kolmanda osa moodustas suur tammepuitniit barokkpargi taga ja küljel. Selle pargiosa sügavus on 500 meetrit, mis läheks sujuvalt üle looduslikuks metsaks.[6]

Kabel

Mõisaansambli pargi põhiteljest mõnevõrra väljaviiduna asus väiksel künkal hilisklassitsistlik kivikabel, mis on varemetes. Kabelil oli portikus, mida kujundasid neli stiilset dolomiitplokkidest tahutud ümarsammast ning kolmnurkviil klassitsistliku frontooniga ja friisiga. Viiluvälja kaunistus oli raidkiviplaat vapiga ning dateeringuga "18/0.St/46". Kabelit ümbritseb tamme- ja pärnasalu ning kabeli juurde viib lühike puiestee. Kabelisse on maetud von Stackelbergid.[7]

Viited

↑ http://www.mois.ee/pikknimy.shtml (vaadatud 25.01.2016)
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Saaremaa. Ajalugu. Majandus. Kultuur. 2. Tallinn: Koolibri. 2007. Lk 117, 135, 145, 170.
↑ Tumala mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 25.01.2016)
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 Särg, Alo (2007). Saaremaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Argo. Lk 144–146.
↑ Sakk, Ivar (2002). Eesti mõisad. Reisijuht. Tallinn: Sakk ja Sakk. Lk 327.
↑ "Riigipeade külaskäigud Kuressaare kindlusesse. VENE TSAAR ALEKSANDER I". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. aprill 2023. Vaadatud 25. aprillil 2023.
↑ Hiiumaa ja Saaremaa laevaliikluse kadunud kuldajad
↑ ^8,0 ^8,1 ^8,2 Praust, Valdo (2006). Saaremaa mõisad. Tallinn: Tänapäev. Lk 165.
↑ Pirang, Heinz (1930). Das baltische Herrenhaus. III Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Jonck & Poliewsky. Lk 16.

Kirjandus

Saaremaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim. A. Luha. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1933. Lk 709 [8].

Välislingid

[Mõisaportaal-1] ttps://www.mois.ee/pikknimy.shtml (vaadatud 25.01.2016)

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Saaremaa. Ajalugu. Majandus. Kultuur. 2. Tallinn: Koolibri. 2007. Lk 117, 135, 145, 170.

[RA_mõisaregister-3] Tumala mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 25.01.2016)

[:1-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 Särg, Alo (2007). Saaremaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Argo. Lk 144–146.

[5] Sakk, Ivar (2002). Eesti mõisad. Reisijuht. Tallinn: Sakk ja Sakk. Lk 327.

[6] "Riigipeade külaskäigud Kuressaare kindlusesse. VENE TSAAR ALEKSANDER I". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. aprill 2023. Vaadatud 25. aprillil 2023.

[7] Hiiumaa ja Saaremaa laevaliikluse kadunud kuldajad

[:2-8] 8,0 ^8,1 ^8,2 Praust, Valdo (2006). Saaremaa mõisad. Tallinn: Tänapäev. Lk 165.

[9] Pirang, Heinz (1930). Das baltische Herrenhaus. III Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Jonck & Poliewsky. Lk 16.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]