Tartu bastionid
Tartu bastionid kavandati Tartu linna muldkindlustustena Rootsi võimu ajal 1660. aastate lõpul, igale kavandatud bastionidest anti hiljem Rootsi valitsejate nimed. Enne Põhjasõja algust saadi kaheksast bastionist valmis vaid neli, mõnda jõuti ka alustada. Nelja bastioni asendit võib linnaplaanilt tänapäeval hinnata Vallikraavi tänava kontuuri järgi.[1]
Tartu varasemad kindlustused olid rajatud suurtükkide eelsel ajal ning sõdades hävinud, suurekaliibriliste tulirelvade kasutuselevõtt muutis aga kaitserajatiste ehitamist täielikult. 1653. aastal kaebas Tartu komandant Andreas Koskull tollasele Liivimaa kindralkubernerile Gustav Hornile, et linna kindlustused on täiesti lagunenud ning tornide vilets seisund ei luba kasutada neis asuvaid suurtükke. See oli tõenäoliselt üks põhjustest, miks Tartu 1656. aasta juulis venelaste piiramisele alistus.[1]
Uute bastionide plaanid telliti saksa päritolu fortifikatsiooniinsenerilt Jacob Stael von Holsteinilt. 1660. aastate lõpul alustati kindlustusvööndi ehitust, mis katkes aga sõja tõttu.[1]
Ehkki 1708. aastal Tartu Peeter I käsul laastati, tehti Katariina II valitsemisajal plaane Rootsi-aegsete Tartu kindlustuste taastamiseks ja laiendamiseks ning alustati ka selleks tarvilikke ehitustöid. Poliitilise olukorra muutudes tundis Vene keisririik end siiski üha kindlamalt ning 1782. aastal kustutati Tartu kui sisemaine asula kindluslinnade nimekirjast. Sellega seoses lubas Katariina II 18. sajandi vältel korduvalt tulekahjudest laastatud linna elanikel kasutada kindlustuste, nii bastionide kui ka linnamüüri materjali tsiviilehituseks.[2]
Bastionid
[muuda | muuda lähteteksti]
- Karl IX bastion (saksa keeles Bastion Carl IX) (kaardil A.) paiknes Toomemäe kaguservas Riia värava ja Piiskopitorni vahel, nüüdse Vallikraavi ja Ülikooli tänava nurgal. Osa bastionist kasutasid linnaelanikud 18. sajandil ehitusmaterjalina, säilinud on Vallikraavi 1 ja Ülikooli 8 hoonete tagune osa. 19. sajandil ehitati Vallikraavi tänava äärse nõlva kaitseks tugimüür.
- Karl X Gustavi bastion (saksa keeles Bastion Carl Gustav) (kaardil B.) rajati Toomemäe lõunaküljele. 1803–1805 ehitati sellele Vana Anatoomikum.
- Gustav II Adolfi bastion (saksa keeles Bastion Gustav Adolph) (kaardil C.) asus Toomemäe edelaküljel, Kiek in de Köki ja Pika Hermanni torni vahel, hilisema Tartu Ülikooli haavakliiniku taga. 1913. aastal püstitati sellele kirurg Ernst Bergmanni monument.
- Karl XI bastion (saksa keeles Bastion Carl XI) (kaardil D.) oli Toomemäe loodeküljel, kuhu 19. sajandil rajati Musumägi. See oli viimane bastion, mis enne Põhjasõda enam-vähem valmis sai, ehkki idaosas jäid mullatööd pooleli.
- Gustav I Vasa bastioni (saksa keeles Bastion Gustavus Primus) (kaardil E.) hakati ehitama nüüdse Kloostri tänava ja Tartu Kesklinna Kooli vahele. Muldkehade osi on säilinud sealtkandi hoovides.
- Ulrika Eleonora bastion (saksa keeles Bastion Ulrika Eleonora) (kaardil F.) paikneb Tartu ajaloolisest südamest põhjas, praeguses Tartu Ülikooli botaanikaaias.
- Kristiina bastion (saksa keeles Bastion Christina) (kaardil G.) pidi rajatama Tartu linnamüüri ja Emajõe vahele linna idakülje keskel, seda piiranuks Munga ja Küütri tänav. Enne sõja algust ei jõutud seda isegi alustada.
- Hedwig Eleonora bastioni (saksa keeles Bastion Hedwig Eleonora) (kaardil H.) muldkeha oli linnast kagus nüüdse Poe tänava jõepoolse osa kohal. 18. sajandil kasutati seda ehitusmaterjalina ning 19. sajandil tehti tasandatud bastioni kohale haljasala. Hiljem paiknes seal Tartu Kaubahoov ja tänapäeval Keskpark.[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Siilvask, Mart; Kimmel, Tõnis (2009). 17. ja 18. sajandi muldkindlustused. Raamatus: Jalutaja teejuht. Tartu I. Südalinn ja toometagune. Tallinn: Solnessi Arhitektuurikirjastus. Lk 24-25.
- von Löwis of Menar, Karl (1922). Burgenlexikon für Alt-Livland (PDF) (saksa). Riga: Verlag der Aktiengesellschaft Walters und Rapa. Lk 50-53.