Tallinna oblast
| Tallinna oblast | |
|---|---|
|
| |
|
vene Таллинская область Tallinskaja oblast | |
|
| |
| Pindala: 14 460 km²[1] | |
| Elanikke: 498 000 (1952)[1] | |
| Rahvastikutihedus: 34,4 in/km² | |
| Keskus: Tallinn | |
.png) Tallinna oblast (1952) |
Tallinna oblast oli Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi esimese astme haldusüksus aastatel 1952–1953. Tallinna oblast piirnes põhjas Soome lahega, edelas Pärnu oblastiga, kagus Tartu oblastiga ja idas Vene NFSV koosseisu kuuluva Leningradi oblastiga. Oblasti keskuseks oli Eesti NSV pealinn Tallinn. Rahvaarvult oli Tallinna oblast Eesti NSV suurim, seal elas napilt alla poole miljoni elaniku.[1]
Eesti jaotati kolmeks oblastiks seoses hilisstalinistliku ühtlustamisega Nõukogude Liidus, mil ka väiksemad liiduvabariigid jagati oblastiteks. Tallinna oblast moodustati koos Pärnu ja Tartu oblastiga 1952. aasta mais. Tegemist on ainsa korraga Eesti ajaloos, mil peamine haldusüksus oli oblast. Pärast Stalini surma oblastid kaotati.
Oblasti haldusaparaat
[muuda | muuda lähteteksti]Vastavalt parteieeskirjadele valiti Tallinna oblastis võimuorganitesse esindajad ametlikult parteikonverentsil. Väljapool konverentsi haldasid parteikomitee (obkom) või täitevkomitee, mis koosnes konverentsil valitud piirkonna juhtkonnast. Parteikomitee moodustas oblasti büroo, kuhu valitud liikmed de facto piirkonda valitsesid.[2][3]
Tallinna oblasti ainus EK(b)P konverents peeti 1952. aasta septembris.[4] Tallinna Oblastinõukogu Täitevkomitee esimees oli Aleksander Ansberg ja EK(b)P Tallinna Oblasti esimene sekretär Ernst Ristmägi.[5][6] Oblasti valitsus töötas Tallinnas, 1952. aastal teise maailmasõja järel taastatud Teatri Maja Residentsis.[7] Pärast valimisi 1953. aasta veebruaris moodustati ka Tallinna oblasti töörahva saadikute nõukogu.[8]
Haldusjaotus
[muuda | muuda lähteteksti]Tallinna oblastisse kuulus kolm vabariikliku alluvusega linna: Eesti NSV pealinn ja oblasti keskus Tallinna linn, Kohtla-Järve linn ja Narva linn. Sellele lisaks kuulus oblasti koosseisu 12 rajooni:[1]
Rajoonide arvult oli Tallinna oblast väikseim, rahvaarvult suurim.[1]
Haridus ja kultuur
[muuda | muuda lähteteksti]Tallinna oblastis oli kokku ligi 400 keskkooli ja põhikooli (mittetäieliku keskkooli), kus õppis üle 60 000 lapse. Oblastis asusid mitmed kõrgemad õppeasutused nagu Tallinna Polütehniline Instituut ja Õpetajate Instituut, mis oli tollal ümberkorraldamisel Pedagoogiliseks Instituudiks.[9]
Oblastis asus 1952. aasta suve seisuga 18 kultuurimaja, 206 rahvamaja. 287 raamatukogu. Linnades ja rajoonides ilmusid 3 linna-, 12 rajooni- ja 21 traktorijaama poliitosakonna ajalehte.[9]
Majandus
[muuda | muuda lähteteksti]Kolmest Eesti NSV oblastist oli Tallinna oblastis tööstuse osatähtsus kõige suurem ja ületas Pärnu ja Tartu oblasti tööstusettevõtete oma. Pea kogu põlevkivi kaevandav ja töötlev tööstus oli koondatud Tallinna oblastisse. Põlevkivibasseini baasil oli loodud gaasitööstus, ning Tallinna oblastist tarniti gaas Leningradi igapäevaseks tarbeks.[9]
Suuremad tööstusettevõtted olid koondunud oblasti linnadesse Tallinna, Narva ja Kohtla-Järvele. Lisaks põlevkivitööstusele asusid oblastis masinaehituse, metallitöötlemise, puidutöötlemise, tekstiili, tselluloosi, paberi ja muude alade tööstused.[9]
Rajoonidesse olid koondunud oblasti kolhoosid ja sovhoosid, kus peamiselt toimus lihatööstuse ja piimamajanduse arendamine, kalurikolhoosides ka kalapüük. Saadused saadeti oblasti toiduainete ettevõtetesse. Tallinna oblastis asusid liha-, piima-, margariini- ja kalakombinaadid ning leivatehased, kondiitri- ja makaronivabrikud.[9]
Oblastis oli kaks metsatööstuskeskust Tallinn ja Rakvere. Oblastis oli võetud sihiks põllumaade intensiivne laiendamine, milleks olid rajoonides loodud mitmed maaparandusjaamad.[9]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Nõukogude okupatsiooni algust Baltimaades oli uuel võimul plaanis ühtlustada kohalik haldusjaotus, sealhulgas ka Eestis. Tõsisem haldusreformi arutelu algas Eesti NSV juhtkonnas 1946. aastal, kuigi tollane Nikolai Karotamme juhtkond ei näidanud suurt initsiatiivi haldusjaotust kardinaalselt ümber korraldada.[10]
1946. aasta aprillis tegi A. Aru Eesti NSV juhtkonnale ettepaneku moodustada oblastid Eesti NSV territooriumil. Tema kava alusel oleks moodustatud neli oblastit, Aru kujutatud Tallinna (ehk Lääne) oblast oleks hõlmanud Harjumaa, Läänemaa ja Saaremaa maakondasid. Seega oleksid olnud kõik põhilised Punalipulise Balti Laevastiku rajatised ühe oblasti territooriumil. Virumaa, millest 1952. aastal sai Tallinna oblasti osa, pidi Aru kavas olema Rakvere oblasti tuumikuks. Karotamm ja Veimer lükkasid ettepaneku tagasi, leides tollase olukorra oblastite jaoks ebasoodsa olevat.[10]
1950. aasta haldusreformiga moodustati Eesti NSV-s rajoonid. Moskva survel moodustati perioodil 1950–1952 ka väikestes liiduvabariikides oblastid.[10] 3. mail 1952 andis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium välja seadluse, mille põhjal moodustati 10. mail NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega Eestis kolm oblastit: Tallinna, Tartu ja Pärnu oblast.[1] Oblastite loomise põhjenduseks toodi, et oblastid on efektiivsem ja rahvalähedasem haldussüsteem.[2] Tallinna oblasti moodustasid Harju-, Järva- ja Virumaa.[11]
Tallinna oblasti loomisest võitsid peamiselt partei- ja täitevvõimu aparaaditöötajad, sest juurde loodi mitmeid ametikohad: partei oblastikomiteed, oblasti täitevkomiteed ja teised organid.[10][11] 1952. aasta septembri alguses toimus Tallinna oblasti ainus EK(b)P konverents.[4] 1953. aasta jaanuaris kirjutati Tallinna oblast (koos teiste oblastitega) Eesti NSV põhiseadusse, asendades seal varem loetletud rajoonid.[12] 1953. aasta veebruaris valiti Tallinna oblasti töörahva saadikute nõukogu, sealhulgas valiti nõukogu koosseisu Stalin.[8]
Pärast Stalini surma võimule tulnud Lavrenti Beria juhitud juhtkond otsustas 1953. aastal kevadel oblastid väikestes liiduvabariikides likvideerida. 24. aprillil otsustas NLKP Keskkomitee oblastid Eestis likvideerida, 25. aprillil otsustas seda ka EKP Keskkomitee Büroo.[11] Ametlikult lõppes Tallinna oblasti eksistents 28. aprillil 1953.[1]
Oblastite likvideerimine toimus kiiresti. Lõpetati partei oblastikomitee, -täitevkomitee ja teiste -kesksete organite tegevus. Oblastijuht Ristmäele anti käsk kiiremas korras saata Moskvasse dokumendid, mis kuulusid tagastamisele kõrgematele parteiorganitele. Oblastivarade ülevõtmiseks loodi eraldi likvideerimiskomisjonid, kellele anti vähem kui üks kuu aega oma töö tegemiseks. Oblastite likvideerimisega samal ajal eemaldati endisest Tallinna oblastist ka mitmed Staliniga seotud ausambad ja eemaldati tema nimi mitmelt väljakult ja tänavalt.[11]
Geograaf Dmitri Zajatsi hinnangul kaotati oblastid kiiresti, sest uus juhtkond leidis, et väiksed oblastid (mitmed Nõukogude Liidu oblastid olid suuremad kui terve Eesti NSV) ei osutunud efektiivseteks haldusüksusteks.[13] Pärast oblastite likvideerimist suuri põhimõttelisi muudatusi nõukogulikus haldusjaotuse struktuuris ei toimunud.[10]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Eesti haldusjaotuse kujunemine". Eesti entsüklopeedia. 2013. Vaadatud 29. augustil 2024.
- ↑ 2,0 2,1 "Eesti NSV-s moodustati oblastid". Säde. 21. mai 1952. Lk 2.
- ↑ Zickel, Raymond E.; Keefe, Eugene K. (1991). Soviet Union: a country study (inglise). Washington, D.C.: Library Of Congress. Federal Research Division. Lk 306-312.
- ↑ 4,0 4,1 "EK(b) Partei Tallinna oblasti I konverents". Ühistöö. 6. september 1952. Lk 1.
- ↑ "Ансберг Александр Янович (Ansberg Aleksander)". Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 - 1991. Vaadatud 16. novembril 2008.
- ↑ "Ристмяги Эрнст Вильгельмович (Ristmägi Ernst)". Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 - 1991. Vaadatud 16. novembril 2008.
- ↑ Alver, Anne-Mari (7. oktoober 2020). "Uude majja korteri ostmine ei ole luksus, mida vähesed endale lubada saavad". Eesti Ekspress. Lk 9-11.
- ↑ 8,0 8,1 "Kuidas Stalini isikukultus kokku varises". Delfi. 29. detsember 2016.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 Ristmägi, E. (21. juuni 1952). "Tallinna oblast ja tema arenemise perspektiivid". Kaevur. Lk 2.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Laur, Mati; Tannberg, Tõnu (2019). "Rajoonide aeg. Ümberkorraldused Eesti NSV haldusjaotuses". Tuna. 4: 98–109.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Erelt, Pekka (17. juuli 2008). "Minu aadress - Pärnu oblast, Kingissepa". Eesti Ekspress.
- ↑ "Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi SEADUS Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Konstitutsiooni (Põhiseaduse) teksti muutmise ja täiendamise kohta". Kolhoosnik. 20. jaanuar 1953. Lk 3.
- ↑ Hännile, Urmas (7. juuli 2016). "Urmas Hännile: Oblastid Eestisse? Ei no tere jälle!". Pärnu Postimees.