Setu kannel
Setu kannel on näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument.
Kannel on ürgne läänemeresoome keelpill. Tema vasteid leidub balti rahvastel ja Loode-Venemaal.[1]
Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Setu kannel on labaga kannel, olles ühest puust õõnestatud väikekandle eritüüp. Pilli korpus jätkub ülaosas kaane tasapinnal lauakujulise pikenduse, nn labaga (setu helühänd). Labaga kandle valmistamiseks on kasutatud pärna, kadakat, mändi, kuuske. Keeled on vask-, messing- või terastraadist. Pillid on 6- ja 7-keelsed. Tava kohaselt valmistas varem iga mängija oma pilli ise, seepärast olid kandled erinevad.[2]
Mängutehnika
[muuda | muuda lähteteksti]Setumaal oli levinud akordiline katmistehnikas mängustiil selle lihtsamal kujul, mis seisnes kahe akordi vaheldamises. Eesti väikekandlest erineb ta lisaks kujule ka mängutehnika poolest: ühe käega kaetakse hetkel mittevajalikud keeled, teisega aga lüüakse lahtised keeled korraga helisema. Selline vahetamine toimub väga kiirelt ja rütmiliselt. Sõrmede asendit keelte vahel mängu ajal ei muudeta.[3]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Kannelt mängisid ainult mehed ning seda tehti enamasti külapidudel ja pulmades. Setu labaga kannel on olnud varem tähtis tantsu saatepill, mille ülesanne on anda tantsule rütm. Setu tantsu ehk karguse (ka setukõnõ, pljaska) saatemuusikas oli esikohal kindel rütm. Setu kannelt mängiti lisaks laulu saateks. Omapäraseks nähtuseks on olnud kirikukellade imitatsioonid kandlel.[2]
Levinud oli uskumus, et kandlemänguga saab surma eemale peletada. Kannelt võis mängida isegi surnuvalvamise juures, kui muu pillimäng, laulmine ja lõbutsemine oli keelatud. 20. sajandi alguses oli labaga kannel Setumaal kodune soolopill eelkõige omaette musitseerimiseks. Tantsu saateks mängiti siis uuemat külakannelt..[2]
Tänapäev
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeval mängitakse setu kannelt peamiselt kodudes või vaiksemas õhkkonnas. Siiski võib seda kuulda ka suurematel üritusel ning festivalidel. 21. sajandi alguses on setu väikekannel taas nii setude kui ka muu kandi rahvamuusikute teadvusesse tõusnud.[3]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Hiiu kannel ehk hiiurootsi kannel
- Kannel
- Kantele
- Kokles
- Kanklės
- Keelpillid
- Tsitter
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 67
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Labaga kannel Setumaal, Katrin Soon, Tartu Ülikool 2012 [1] vaadatud 22.04.2020
- ↑ 3,0 3,1 Seto kandlemäng, Maarja Sarv, Õie Sarv, Eesti Rahvakultuuri keskus, 2013 [2] vaadatud 23.04.2020