Sekvents (luule)

Sekvents (ld sequentia 'järgnemine' – järgnes liturgias alleluia'le) oli keskajal üks levinumaid vaimuliku luule vorme. Sekventse lauldi või retsiteeriti liturgias enne evangeeliumi kuulutamist.

Ajaloost

Sekvents arenes varakristlikest hümnidest (alleluia vokaliisidele kujunenud troobid olid sekventside alged) ning selle ülesehitusele olid eeskujuks rahvalikud tantsulaulud (nt estampii). Tekstid olid tihti pühendatud kohaliku kiriku, kloostri või linna kaitsepühakule ja seetõttu kujunes paikkonniti välja väga erinev sekventsirepertuaar. Eriti palju sekventsitekste loodi teise aastatuhande algul, hiliskeskajal oli arvatavasti käibel ligi 5000 seda tüüpi laulu.

16. sajandi keskel pidas Trento kirikukogu seda traditsiooni liialt vabaks ja liiga ilmaliku laulu sarnaseks ning kaotas enamiku sekventsidest käibelt, jättes alles vaid neli:

• Victimae paschali laudes (ülestõusmispüha sekvents)
• Veni Sancte Spiritus (nelipüha sekvents)
• Lauda Sion Salvatorem (Kristuse ihu püha sekvents)
• Dies irae (leinamissa sekvents)

1727. aastal lisati neile viiendana Stabat Mater (Maarja mälestuspäeva sekvents).

Keskajal kasutatud liturgiline raamat, mis koondas sekventse, oli sekventsiaar, see oli tavaliselt missaali täiendus.

Kunstmuusika kaudu on tuntuimaks saanud sekvents "Dies irae", mille autor on Tommaso da Celano. Teised tuntumad sekventsid on näiteks "Ave maris stella" ja "Stabat mater".