Romanos IV Diogenes
| Romanos IV Diogenes | |
|---|---|
 Romanos IV | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 1. jaanuar 1068 – 1. oktoober 1071 (3 aastat ja 9 kuud) | |
| Eelnev | Eudokia Makrembolitissa |
| Järgnev | Michael VII Dukas |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | umbes 1030 |
| Surmaaeg | 1072 (42) |
| Abikaasa | Alusiana ja Eudokia |
| Vanemad | Konstantinos Diogenes |
| Lapsed |
Konstantinos Diogenes; Nikephoros Diogenes; Leon Diogenes |
Romanos IV Diogenes (kreeka keeles Ρωμανός Δ΄ Διογένης; u 1030 – 1072) oli Bütsantsi keiser aastatel 1068–1071.
Enne keisriks saamist oli ta olnud Bütsantsi väepealik, kes abiellus keisrinna Eudokia Makrembolitissaga pärast viimase lesestumist, saades nii võimule. Ta proovis peatada Bütsantsi sõjalist allakäiku ning peatada türklaste sissetungi Bütsantsi aladele, kuid sai 1071. aastal Manzikerti lahingus lüüa ning ta võeti vangi. Vangistuses olles kukutati ta paleepöörde käigus. Vabaks saades võtsid Dukase perekonna liikmed ta kinni ning 1072. aastal ta torgati pimedaks ja saadeti kloostrisse, kus ta suri raskete vigastuste tagajärjel.
Noorus ja keisriks saamine
[muuda | muuda lähteteksti]Romanos Diogenes oli Konstantinos Diogenese poeg ning kuulus Kapadookiast pärit silmapaistvasse ja võimsasse Bütsantsi kreeka perekonda Diogenoi[1], kes olid sünnipäraselt seotud enamiku Väike-Aasia suurte aadlike suguvõsadega[2]. Konstantinos Diogenes oli Basileios II aegne tuntud väepealik, kes suri traagilistel asjaoludel 1031. aastal, Romanos III valitsemise ajal. Ta vangistati, sest teda kahtlustati vandenõus osalemises, ja ilmselt tahtmata reeta kaasosalisi, viskus ta aknast alla.[3] Tema ema oli keiser Romanos III venna Basilios Argyrose tütar[4].
Romanos oli julge, suuremeelne, kuid samas ka tormakas, ning paistis sõjaväes silma oma sõjapidamisandega. Ta teenis Doonau piiril[5]. Konstantinos X valitsemisajal 1067. aastal korraldati mõned osad Bulgaaria teemast ümber uueks provintsiks, mille keskus asus Serdicas (tänapäeva Sofia) ning Romanosest sai selle provintsi asehaldur[3].
Veendunud, et keisri teovõimetu poliitika hukutab riigi, alustas Romanos 1067. aastal väepealikega mässu, millega sooviti tõsta troonile keisri poega[1][3]. Kuid see ebaõnnestus ja ta vangistati ning saadeti õigusemõistmiseks Konstantinoopolisse, kuhu ta jõudis raudus kätega alles pärast Konstantinose surma. Keisri surm ei vabastanud teda siiski süüdistustest ja tõenäoliselt järgnevast karmist karistusest. Siis aga sekkus sündmuste käiku saatus. Vangistatud Romanost nägi täiesti juhuslikult keisrinna Eudokia. Teda olevat rabanud väepealiku erakordselt mehelik ja ilus väljanägemine ning tal hakkas Romanosest kahju. Nii asendatigi keisrinna nõudmisel range karistus, milleks ilmselt oleks saanud sandistamine, vaid väljasaatmisega. Kuid sellega lugu ei lõppenud. Keisrinna ei suutnud Romanost kuidagi unustada ja kahe kuu möödudes toodi ta juba salaja pagendusest tagasi.[3] Keisrinna ette jõudes teatati Romanosele, et talle antakse armu ja lisaks valis keisrinna ta oma abikaasaks ning keisriks[2]. Vähemalt ametliku versiooni järgi püüdsid samal ajal patriarh ja väepealikud, kes ei suutnud pealt vaadata sõjaväe täielikku lagunemist, veenda keisrinnat abiellumise vajaduses. Tagantjärele on muidugi võimatu öelda, millised õukondlased konkreetselt selle plaani taga olid, kuid selge on see, et Romanos sobis paljudele. Vaid õukonnas kõrgetel kohtadel olnud Michael Psellos ja Johannes Dukas püüdsid keisrinnat tulutult veenda selle teo ebamõistlikkuses. Mõistes aga, et keisrinna on oma otsuses kindel, väljendas Psellos osava õukondlasena suurt rõõmu tema valiku üle.[3] Igal juhul sai Eudokiale selgeks, et tema võimupositsioon satub ilma abikaasata ohtu[1]. Tema väljavalitu ei tekitanud suurt vastuseisu, sest türklased-seldžukid olid vallutanud Kapadookia ja tähtsa Caesarea linna, mis tähendas, et armee tuli anda võimeka väejuhi juhtimise alla[2].
Patriarh Johannes VIII Xiphilinios tühistas Eudokia vande, mille keisrinna oli andnud surevale keisrile Konstantinosele, millega lubas mitte kunagi enam abielluda[1]. Eudokia ja keisrinnast kümmekond aastat noorema Romanose pulmad toimusid 1067. aasta 31. detsembril ning järgmise aasta 1. jaanuaril krooniti Bütsantsile uus keiser, kes lubas tegutseda oma alaealiste kaasvalitsejate huvides. Romanosega abielludes oli Eudokia korraldanud sisuliselt riigipöörde. Ka kõrvale tõugatud Psellosel ei jäänud muud midagi üle, kui teha halva mängu juures head nägu. Seda võib välja lugeda ka tema kirjutise ridade vahelt: "Kuni selle hetkeni elas Eudokia nii vooruslikku elu, et võis olla eeskujuks kõigile naistele. Ma ei ütleks, et ta pärast seda oleks loobunud vaoshoitud headusest, kuid ta lakkas olemast nendes küsimustes nii range, kui oli varem. Ma isegi ütleksin tema kaitseks, et tegemist polnud mitte kalduvusega nautida ja orjameelsusega kehaliste mõnude suhtes, vaid murega poegade pärast." Miks aga keisrinna ei pühendanud oma abiellumisplaanidesse Psellost, seda põhjendab viimane ise järgmiselt: "Häbi sidus ta keele."[3]
Valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]
Romanosest sai vanemkeiser ning tema kasupoegade ja kaaskeisrite Michael VII, Konstantinose ja Androkiose eestkostja[6]. Kuid Romanos IV võimuletulek ei tekitanud vastuseisu mitte ainult Dukase perekonnas eesotsas Johannes Dukasega, kes juhtis Romanose-vastast opositsiooni õukondlaste seas, vaid ka varjaagidest ihukaitsjate hulgas. Nad näitasid avalikult välja, et neile ei meeldi Eudokia abielu Romanosega. Seega otsustas keiser, et saavutab autoriteedi sellega, et asub ise lahinguväljal vägesid juhtima, ning ta keskendus sõjale türklaste vastu.[2]
Romanos oli otsustusvõimeline ja julge mees, kelle sooviks oli jätkata Isaaki sõjakat poliitikat. Seejuures pidas ta vajalikuks lahendada kõiki küsimusi ainuisikuliselt. See puudutas näiteks ka piiskoppide määramisi, mis toimusid keisri otsesel sekkumisel. Riikliku tsentralismi tugevnemine tõi enesega kaasa loendamatute õukondlaste ja rikaste maaomanike omavoli piiramise. Paljud, nende seas ka Psellos, langesid keisri ebasoosingu alla. Kui Psellos ei kuulunud kunagi keisri tegelike toetajate hulka, siis üsna pea olid temas pettunud ka need, kes algul igati toetasid Eudokia valikut. Täpselt samuti nagu omal ajal Isaaki puhul, olid neile isiklikud huvid tunduvalt tähtsamad riigi üldisest käekäigust. Nüüd hakati keisri kohta levitama kõikvõimalikke pahatahtlikke kuulujutte. Sosistati, et Romanosel olevat kavatsus sandistada Eudokia pojad, kuigi selle kohta polnud pisimatki tõendit ning keiser suhtus oma noortesse kaasvalitsejatesse igati korrektselt. Nii näiteks seisid kõikidel tema seadusaktidel ka Konstantinose kolme poja allkirjad. Siis aga hakkasid levima jutud, et keiser olevat väga julm oma abikaasa vastu, kuigi ka selle kohta puudusid otsesed tõendid. Räägiti, et Romanos olevat silmatorkavalt rumal ja ülbe. Kuid tegelikult jäid need intriigid keisrist üsna kaugele, kuna ta veetis peaaegu kogu oma valitsemisaja sõjakäikudel. Neist esimesele, itta, siirdus ta juba paar kuud pärast kroonimist, 1068. aasta märtsis.[3]
Sõjad türklastega
[muuda | muuda lähteteksti]1067. aastaks olid türklased tunginud Mesopotaamiasse, Melitenesse, Süüriasse, Kiliikiasse ja Kapadookiasse ning need sõjakäigud kulmineerusid Caesarea ja Püha Basileiose kiriku rüüstamisega[1]. 1067.-1068. aasta talvel jäid nad laagrisse impeeriumi piirialadele ning ootasid uue sõjakampaania hooaja algust. Romanos oli Bütsantsi sõjalises üleolekus lahinguväljal kindel ning vaatas türklasi kui röövlihorde, mis hajuvad juba esimesel kokkupõrkel.[2] Romanos IV ei arvestanud aga Bütsantsi vägede halvenenud seisundit, mis oli tema eelkäijate, eriti Konstantinos X Dukase hooletuse tulemus. Tema väed, mis koosnesid peamiselt slavoonlastest, armeenlastest ja frangi palgasõduritest, olid distsiplineerimatud, organiseerimata ja koordineerimata. Romanos ei kulutanud aega ega raha armee, varustuse ja taktika uuendamisele. Peagi sai selgeks, et kuigi Romanosel oli sõjakunsti peale annet, sai tema komistuskiviks tormakus.[1]
1068. aasta sõjakampaania
[muuda | muuda lähteteksti]Keiser alustas sõjakäiku vägede ülevaatusega. Milline pilt seejuures avanes Romanose silmadele, seda kirjeldab bütsantsi ajaloolane Johannes Skylitzes järgmiselt: "Imelikku pilti pakkusid need nii kuulsad roomlaste väed, kelle vaprus oli allutanud Ida ja Lääne. Nende arv oli vähene. Nad olid kurnatud, ei olnud neil õiget relvastust ja ratsanikud olid ilma hobusteta." Lisaks nägid Johannese arvates mehed "arad välja ja oli tunne, et nad pole suurteks tegudeks valmis". Ning lõpuks küsib kroonik: "Kuidas võis Rooma sõjavägi sellise seisundini langeda?" Vaatamata nii haledale sõjaväele oli keiser ikkagi otsustanud minna türklaste-seldžukkide vastu.[3]
1068. aastal ette võetud sõjalised operatsioonid tõid enesega mitmeid väiksemaid õnnestumisi, mis tugevdas keisri arvamust Bütsantsi võitmatuse ja tulevase sõjavõidu kohta. Antiookia sattus Aleppo saratseenide kätte, kes türklaste abiga hakkasid tagasi vallutama Bütsantsi Süüriat. Romanos alustas marssi impeeriumi kagupiirile, et selle ohuga toime tulla, kuid Lykandose kindluse poole liikudes sai ta teate, et seldžukkide armee oli tunginud Pontose provintsi ja rüüstanud Neocaesarea linna. Kohe suundus ta väiksema ja kiirema koosseisuga läbi Sebaste linna ja üle Tephrike mägede, et türklastega võidelda ning sundida neid loobuma rüüstamisest ja vabastada vangid. Siiski õnnestus suurel osal türklastest põgeneda.[2]
Seejärel naasis keiser uuesti lõunasse ning ühines peaarmeega. Nii jätkati edasitungi läbi Tauruse mäekuru Germanicia linnast põhja pool ja asusid tungima Aleppo emiraati[2]. Romanos vallutas Hierapolise linna, mille ta kindlustas, et tagada kaitse ning tugipunkt edasiste sissetungide eest impeeriumi kaguosas[1]. Seejärel jätkas ta võitlust saratseenidega, kuid kumbki pool ei suutnud otsustavat võitu saavutada Sõjakampaania hooaja lõppedes naasis keiser Podandosesse. Seal teatati talle järjekordsest seldžukkide rüüsteretkest Väike-Aasiasse, mille käigus rüüstati Amoriumi linn. Nad naasid oma tugipunktidesse nii kiiresti, et Romanos ei jõudnud neid jälitada. Lõpuks naasis ta 1069. aasta jaanuaris Konstantinoopolisse[2].
Siiski naasis Romanos, kannustatuna väikestest õnnestumistest, pealinna võitjana. Võitjana nägid Romanost ka kõik tema toetajad. Kuid näiteks Psellose arvamus oli hoopis vastupidine. Ta kirjutab: "Keiser eksles, väljus ühest kohast, saabus hoopis teise, lonkis mööda Süüriat ja Pärsiat, ja kui tal üldse midagi õnnestus, siis viia oma väed kaugele mägedesse, ronida kõrgendikele, et seejärel laskuda mööda kitsaid teid, hukutades selle manöövriga palju oma mehi. Vaatamata sellele pöördus ta tagasi võiduka ilmega." Seejuures pole Psellose hinnang sündinud mitte võõrastest muljetest. Et Romanos ei usaldanud Psellost ja ei soovinud jätta teda pealinna, siis võeti Psellos sõjakäigule kaasa. Nii et kirjeldatud tõuse ja laskumisi mägede nõlvadel oli ta sunnitud ka ise kaasa tegema.[3]
1069. aasta sõjakampaania
[muuda | muuda lähteteksti]1069. aasta kampaaniaplaanid rikkus esialgu üks keisri normannist palgasõdur, Robert Crispini, kes juhtis mässus keisririigi palgal olevaid frangi sõdureid. Tõenäoliselt oli selle ajendiks asjaolu, et Romanos ei maksnud neile õigeaegselt ning nad hakkasid Edessa lähedal asuvat maad rüüstama ja keiserlikke maksukogujaid ründama. Kuigi Crispin tabati peagi ning pagendati Abydosesse, jätkasid frangid veel mõnda aega Armeenia teema laastamist.[2]
Vahepeal olid türklased vallutanud uuesti maad Caesarea linna ümbruses. See sundis Romanost kulutama väärtuslikku aega ja energiat türklaste väljatõrjumiseks Kapadookiast. Keiser, soovides meeleheitlikult alustada oma sõjakampaaniat, lasi hukata kõik vangid, isegi seldžukkide pealiku, kes lubas enda ellujätmise eest tohutut rahasummat.[2]
Lõpuks oli provintsis taas rahu ning keiser võttis suuna Eufrati poole Melitene kaudu. Ta ületas Romanopolises jõe ning lootis vallutada Akhlat Vani järvel ja seeläbi kaitsta Armeenia piiri.[2]
Romanos asus juhtima olulist osa vägedest ja alustas marssi Akhlati poole. Ta jättis suurema osa oma vägedest Philaretos Brachamiose juhtimise alla ning andis käsu kaitsta Mesopotaamia piiri. Peagi aga said nad türklastelt hävitavalt lüüa.[2] Iconiumi linna rüüstamise tõttu oli Romanos sunnitud oma plaanist loobuma ning Sebaste linna tagasi pöörduma[2][5]. Seejärel andis keiser käsu Atiookia dux'ile (juht) kindlustada Mopsuestia linna läbipääsud. Samal ajal üritas ta türklasi lüüa Heracleia linna all. Peagi piirati türklased Kiliikia mägedes ümber, kuid neil õnnestus pärast röövsaagist loobumist põgeneda Alepposse.[2] Romanos pidi ilma loodetud võiduta pealinna naasma.
Itaalia valduste kaotamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Üheks Konstantinoopolisse naasmise põhjuseks oli asjaolu, et normannid piirasid viimaseid keisririigi alasid Itaalias.[3] See hoidis Romanost Konstantinoopolis kinni.[1] Normannid olid viimast Bütsantsi valdust, Bari kindlust piiranud juba 1068. aastast, kuid keisril kulus sellele vastamiseks kaks aastat. Romanos käskis saata sinna abistava laevastiku, mis vedas piisavalt varusid ja vägesid, et pidada Baris kauem vastu. Kuid Roger Guiscardi juhitud eskadrill püüdis laevastiku kinni ning alistas selle. Seega said Romanose katsetest hoolimata bütsantslased lüüa[2] ning 15. aprillil 1071 langes nende viimane kants, Bari kindlus, Itaalias.[1] Nii lõppes üks ajajärk Bütsantsi ajaloos – keisririigi valdused Itaalias lakkasid olemast. Nende valduste kaotamine oli pigem sümboolse tähtsusega sündmus.[3]
Valitsemine Konstantinoopolis
[muuda | muuda lähteteksti]Samal ajal oli Romanos sunnitud ellu viima ebapopulaarseid reforme[1]. Ta vähendas palju tarbetuid kulutusi õukonnatseremooniatele ja pealinna kaunistamisele. Veel vähendas ta õukonna aadlike palku ja kaupmeeste sissetulekuid. Tema pühendumine sõjaväele oli teinud ta ebapopulaarseks ka provintsikuberneride ja sõjaväelaste seas, sest keiser oli otsustanud tagada, et nad ei saaks oma ametikohti kuritarvitada, eriti korruptsiooni kaudu. Romanos suutis tekitada meelepaha ka palgasõdurites, sest kehtestas vajaliku distsipliini. Kõigele lisaks oli keiser väga ebapopulaarne ka lihtrahva seas, sest ei korraldanud meelelahutuslikke mänge hipodroomil. Romanos ei leevendanud ka talupoegade kohustusi. Kogu see vaenulikkus oli vesi tema vaenlaste veskile, kes ootasid vaid õiget hetke tegutsemiseks.[2]
Sellest hoolimata ei unustanud keiser oma põhilist sihtmärki – türklasi. Romanos ei saanud ise sõjaretkele minna[1], mistõttu andis ta armee ühe oma kindrali, Manuel Komnenose käsutusse; too oli endise keisri Isaak I vennapoeg ja tulevase keisri Alexiose vanem vend. Tal astus türklastele lahingus vastu, kuid sai Türgi kindralilt, Khroudj'ilt lüüa ning ta vangistati. Manuelil õnnestus veenda kindralit minema Konstantinoopolisse, et seal keisriga kohtuda ja liit sõlmida, mis saigi peagi teoks.[2] Kuid see ajendas seldžukkide sultanit Alp Arslani Bütsantsi ründama. Ta piiras sisse ja vallutas peagi olulised Bütsantsi kindlused, Manzikerti ja Archeshi. Seepeale pakkus Romanos välja, et vahetab Manzikerti ja Archeshi Hieropolise vastu Süürias, mille ta kolm aastat tagasi oli vallutanud.[1]
1071. aasta kampaania ja Manzikerti lahing
[muuda | muuda lähteteksti]
1071. aastaks oli olukord Idas kujunenud keisririigile eriti ohtlikuks ning Romanos otsustas minna uuele sõjakäigule türklaste vastu. Seejuures läks ta oma peamiste sõjaliste nõuandjatega tülli. Romanos kavatses tungida sügavale vaenlase territooriumile ja jõuda välja Teherani linnani. Tema oponendid aga väitsid, et see plaan on väga ohtlik, ja soovitasid oodata türklasi piiril.[3] Kuid keiser jäi oma kavale kindlaks. 1071. aasta varakevadel, pidades samal ajal Alp Arslaniga läbirääkimisi Manzikerti üle, asus Romanos tohutu suure sõjaväe eesotsas, kaasas rasked sõjamasinad, teele Manzikerti poole, peas kavatsus kindlus tagasi võtta.[1] Hulljulge Romanos oli oma võidus niivõrd kindel, et jagas juba ette tulevased vallutused sõjapealike vahel ära[3]. Peagi sai selgeks, et armeel oli tõsine probleem distsipliiniga, sest sõdurid ründasid regulaarselt oma laagrite ümbrust. Kui keiser proovis kehtestada rangemat korda, hakkas terve saksa palgasõdurite rügement mässama, mille Romanos suutis suurte raskustega alla suruda.[2]
Samal ajal ei muretsenud Konstantinoopoli eliit mitte niivõrd sõjakäigu õnnestumise ja riigi huvide pärast, kui kaalus variante, kuidas keisrist vabaneda. Kõigepealt üritati rännakul olevat keisrit tappa. Näiteks kord süttis öösel "ootamatult" telk, kus keiser magas, siis varises sisse majakatus, milles ta peatus. Kui need katsed järjepanu ebaõnnestusid, siis järgmisena oldi juba nõus oma eesmärgi saavutamisel ohverdama kas või kogu sõjaväe. Nii sündiski plaan keiser reeta. Ei hoolitud isegi asjaolust, et niisugune reetmine läheb maksma tuhandete inimeste elu ja võib lõppeda riigile katastroofiga. Plaani kohaselt hakati Romanost "toitma" valeandmetega, varjates tema eest tõest informatsiooni, nii et tal polnud aimugi suurte vägedega lähenevast sultan Alp Arslanist. Samal ajal põgenesid keisri laagrist vandenõus osalevad väepealikud, viies sealt ka oma väed.[3]
Niisiis uskus Romanos, et Alp Arslani pole Manzikerti lähedal, mistõttu otsustas ta oma armee osadeks jagada. Ühe osa väest saatis ta Akhlati linna ründama, mis oli türklaste käes. Põhiarmeega ründas Romanos Manzikerti ning peagi kindlus vallutati. Sel hetkel kohtus tema eelkaitse seldžukkide armeega, mis kiiresti Manzikertile lähenes. Keiser andis käsu Akhlati ründavatel vägedel uuesti peaarmeega liituda, kuid need sattusid teise türklaste armee ootamatu rünnaku alla, mis sundis neid tagasi Mesopotaamiasse taanduma. Keisri armee nõrgenes kõvasti, kui tema frangi sõdurid deserteerusid ning läksid türklaste poolele üle.[1] Arslanil polnud soovi Bütsantsi armee vastu astuda, mistõttu tegi ta keisrile ettepaneku sõlmida rahu Bütsantsi jaoks soodsates tingimustes. Keiser ihkas aga sõjalist võitu ning lükkas pakkumise tagasi ning mõlemad armeed rivistati lahinguks üles. 26. augustil 1071 algas Manzikerti all lahing, kus Bütsantsil oli reetmise tõttu tunduvalt vähem mehi kui sultanil.[3]
Lahing algas bütsantslaste raskeratsaväe rünnakuga. Keiser ise astus selle eliitväe etteotsa ja raskeratsaväe edasiliikumine oli niivõrd võimas, et türklased löödi põgenema. Kuid kartes varitsust andis keiser käsu edasitung peatada ja pöörduda tagasi. See käsk oli igati põhjendatud ja kui mängu poleks tulnud järjekordne äraandja, oleks keiser võinud võita ka lahingu tervikuna.[3]
Romanos oli võtnud sõjakäigule kaasa Konstantinos X Dukase poja ja oma kaasvalitseja Andronikose, kuna ei usaldanud teda pealinna jätta. Kuigi tagantjärele võib öelda, et keisril olnuks ikkagi õigem jätta ta Konstantinoopolisse, sest ka Andronikose jaoks ei maksnud Bütsantsi riiklikud huvid midagi. Olles vandeseltslastega seotud, moonutas Andronikos isegi lahingu käigus igati Romanose käske. Kuid tõelise kaose kutsus ta välja keset lahingut edastatud teatega, et keiser on tapetud.[3] Andronikos marssis umbes 30 000 mehega lahinguväljalt lihtsalt minema. Tegelikult oleksid nad pidanud hoopis katma keisri taandumist. Türklased asusid nüüd pealetungile.[1] Samal ajal andsid nad hoobi ka Bütsantsi vägede tagalasse.[3]
Romanos ja tema lähikondlased osutasid küll visa vastupanu, kuid Andronikose vale oli külvanud vägedesse niivõrd suurt segadust, et türklasi peatada ei õnnestunud. Lõpuks sai Romanos käest haavata ja tema hobune tapeti, kuid ka jalamehena suutis ta koos väikese salgaga õhtuni vastu pidada. Alles siis, mõistes vastupanu mõttetust, andis ta ennast vangi. Romanose vangilangemine oli sündmus, mida Bütsants polnud mitte kunagi varem kogenud – keiser sattus vaenlaste kätte vangi.[3]
Mitmete Bütsantsi ajaloolaste, sealhulgas Johannes Skylitzese sõnul oli Arslanil algul raske uskuda, et tema ette toodud tolmune ja räbaldunud sõdalane oli Rooma keiser. Seejärel tuli ta oma istmelt alla ja pani jala Romanose kaelale. Pärast seda alandavat žesti tõstis sultan aga keisri maast püsti ning käskis teda kohelda kui kuningat. Sestpeale kohtles Arslan teda üllatavalt leebelt ja hästi ega öelnud talle kordagi halvasti keisri kaheksapäevase laagrisoleku ajal.[1] Seejärel keiser vabastati rahulepingu ja kopsaka lunarahalubaduse eest. Algul nõudis Arlsan 10 miljoni nomismata (Bütsantsi münt) suurust lunaraha, kuid vähendas seda hiljem 1,5 miljonini, millele lisandus iga-aastane maks 360 000 nomismata't.[2]
Reetmine ja kukutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Samal ajal ei teatud Konstantinoopolis sellisest asjade käigust veel midagi. Pealinnas oldi üldiselt veendunud, et vihatud keiser sai surma, ning rõõmustati. Kui aga mõne päeva möödudes jõudsid kohale esimesed teated Romanose ellujäämisest ja kohe seejärel kuuldi ka tema vabanemisest, siis puhkes keisri vaenlaste seas paanika. Romanose vabastamise täpsed asjaolud ja tingimused pole teada. Kuid ilmselt pidid keisri lubadused olema suuremad kui vaid lunaraha ja kaks kindlust. Seega oleks Romanose naasmine võimu juurde tähendanud riigile paratamatult suuri lisakohustusi. Keisri väljavahetamine aga oleks kõik Türgi sultanile antud lubadused tühistanud.[3]
Romanos alustas tagasiteed türgi rõivastes ja saadetuna türklaste sõjasalgast, mis kandis küll ametlikult saatkonna nime. Teel tegi ta suhteliselt lühikese peatuse haavade ravimiseks. Selleks ajaks olid Konstantinoopolis juba kindlad teated keisri saatusest ja asupaigast ning kujunenud olukorda asus arutama senat. Ning nüüd leidsid kokku tulnud senaatorid "ootamatult", et Bütsantsi tabanud õnnetuses pole vaja mõelda mitte Romanosele, vaid riigile tervikuna. Riigist sai äsjastele reeturitele järsku kõige olulisem asi. Nii nõutigi Eudokialt, et ta asuks koos oma vanema poja Michaeliga ise valitsema. Peatselt aga sai keisrinna Romanoselt kirja ning teatas õukondlastele, et kavatseb keisri ära oodata ja alles siis temaga koos otsustada, mida edasi teha. Eudokiat ja Romanost sidunud armulugu arvestades oli keisrinna otsus ka igati mõistetav. Kuid õukondlasi, ja nende seas ka Psellost, valitsejanna idee ei vaimustanud. Nüüd oli neil lisaks keisrile vaja lahti saada ka Eudokiast. Keisrinna sunnitigi kloostrisse minema ja uueks keisriks kuulutati Michael, kes krooniti 1071. aasta 24. oktoobril. Neid sündmusi kirjeldanud Psellos suisa hoopleb, et Romanose kukutamine oli paljus tema teene.[3] Lisaks kuulutati, et Bütsants ei austa Romanose ja Arslani kokkulepet.[1]
Romanosele pakuti "andeksandmist", kuid ta ei võtnud seda ettepanekut vastu. Selle asemel alustas ta hoopis vägede koondamist. See aga tähendas, et Bütsantsis algas sisuliselt kodusõda. Kuid Romanos ei leidunud enesele eriti palju toetajaid[3] ning ta sai lüüa ja põgenes Tyropoioni kindlusse ning sealt Kiliikiasse Adanasse. Teda jälitati ning sunniti alistuma.[1] Romanos nõustus vastupanu lõpetama, kui kolm piiskoppi olid garanteerinud ta julgeoleku, nõustus ta 1072. aasta suvel vastupanu lõpetama[3]. Enne kindlusest lahkumist kogus ta kokku raha, mille saatis oma hea usu tõestamiseks sultanile koos sõnumiga:
"Keisrina lubasin Teile 1,5 miljonit lunaraha. Troonilt tõugatuna ja teistest sõltuvaks muutununa saadan Teile oma tänulikkuse tõestamiseks kõik, mis mul on."
Romanos loobus troonist 1. oktoobril 1071.[2]
Andronikos lubas, et kui Romanos loobub purpurrüüst, säästetakse ta elu ning ta saab elada rahulikult kloostris. Sellega Romanos nõustus ning kokkulepe ratifitseeriti Konstantinoopolis.[2] Johannes Dukas, Konstantnos X Dukase noorem vend, aga taganes kokkuleppest ning saatis oma mehed julmalt 1072. aasta 29. juunil kukutatud valitsejal silmi peast torkama[5]. Kroonik Attaleiatese sõnul viidi armu paluv keiser minema ning karistuse teoks teinud "kogenematul juudil" kulus kolm katset, et Romanos pimestada. Kroonik on kirjeldanud: "Kui keiser tõusis, olid ta silmad verest üle ujutatud – see oli kahetsus- ja haletsusväärne vaatepilt, mis pani kõiki, kes seda nägid, ohjeldamatult nutma." Seejärel saadeti Romanos eksiili Marmara mere äärde Protesse. Meditsiinilise abita said ta haavad peagi nakkuse ja ta elas läbi piinarikka surma. Viimane solvang sai keisrile osaks mõni päev enne tema surma, kui Romanos sai Michael Pselloselt kirja, milles õnnitleti teda silmade kaotuse puhul.[1] Peagi Romanos suri, palvetades oma pattude andeksandmise eest. Mõned allikad annavad tema surmadaatumiks 4. augusti 1072.[3] Tema lesel Eudokial lubati korraldada suurejoonelised matused[2]. Inglise ajaloolane John Julius Norwich kirjutas: "Tema vaenlased saatsid märtrisurma julge ja ausa mehe."
Romanos IV valitsemise aega ja selle kulminatsiooniks peetud 1071. aasta Mantzikerti lahingut on nimetatud pöördepunktiks Bütsantsi ajaloos (ajaloolased on juhtinud tähelepanu ka sellele, et kõik Romanosed on lõpetanud halvasti). On isegi öeldud, et just sellest peale lakkas Bütsants olemast suurriik.[3]
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Romanose esimene abikaasa oli Bulgaaria Alusiani tütar, kelle nimi on teadmata. Neil oli vähemalt üks poeg:
- Konstantinos Diogenes, kes abiellus Alexios Komnenose õe Theodoraga. Konstantinos hukkus 1073. aastal Antiookia müüride all, kus ta võitles koos Isaak Komnenosega.
Teise abikaasa, Eudokiaga, oli tal kaks poega:
- Leon Diogenes – sündis 1069. aastal ja Anna Komnena mälestuste järgi sai ta kaasvalitsejaks oma isa valitsemisajal. Alexios I valitsemisajal toodi ta paleesse ja talle anti kõrgeid ülesandeid. Ta suri Alexiose kampaania ajal petšeneegide vastu 1087. aastal.
- Nikephoros Diogenes – sündis 1070. aastal, sai kaasvalitsejaks sünnijärgselt.[2][7][5][8]
| Eelnev Konstantinos X ja Eudokia |
Bütsantsi keiser 1. jaanuar 1068 – 1. oktoober 1071 |
Järgnev Eudokia ja Michael VII |
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Konstantinos X Dukas
- Michael VII Dukas
- Eudokia Makrembolitissa
- Bütsants
- Bütsantsi ajalugu
- Bütsantsi keisrite loend
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 Norwich, John Julius (1993). Byzantium: The Apogee. Penguin. ISBN 0-14-011448-3.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 Finlay, George (1854). History of the Byzantine and Greek Empires from 1057 to 1453. Kd 2. William Blackwood & Sons.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 328-334.
- ↑ Cheynet, J.C.; Vannier, J.F (2003). Les Argyroi (Prsantsuse keel). Zbornik Radova Vizantološkog Instituta. Lk 57–90.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Kazhdan, Alexander (1991). "Romanos IV Diogenes". Oxford Dictionary of Byzantium. Lk 1807. ISBN 978-0-19-504652-6.
- ↑ Dumbarton Oaks (1973). Catalogue of the Byzantine Coins in the Dumbarton Oaks Collection and in the Whittemore Collection: Leo III to Nicephorus III, 717–1081. Lk 785.
- ↑ Garland, Lynda (25. mai 2007). "Anna Dalassena, Mother of Alexius I Comnenus (1081–1118)". Vaadatud 16.01.2022.
- ↑ Komnena, Anna (1148). Alexiad. Bütsants.