Robert Stolz

Robert Elisabeth Stolz (25. august 1880 Graz – 27. juuni 1975 Lääne-Berliin) oli juudi päritolu Austria helilooja ja dirigent. Teda on tituleeritud Viini operetikoolkonna "viimaseks mohikaanlaseks".

Noorus ja õpingud

Pärit musikaalsest perekonnast. Oli perekonna kaheteistkümnes laps. Esialgse muusikahariduse sai isa Jacob Stolzilt, kes oli dirigent, helilooja ja muusikaõpetaja ning kontsertpianistist emalt Ida Stolzilt (neiupõlvenimega Bondy). 16-aastaselt astus Viini konservatooriumi, kus tema õpetajateks olid Robert Fuchs ja Engelbert Humperdinck. Täiendas end Berliinis Engelbert Humperdincki juures. 1897–1902 töötas repetiitori ja dirigendina Grazi teatris, kapellmeistrina Marburg an der Draus (nüüd Maribor) ning seejärel Salzburgis.

Dirigendiametis

1899. aastal kohtus Viinis Johann Straussiga, kes innustas teda operette komponeerima. 1901 valmiski Marburgi Stadttheaterile komponeeritud "Studentenulke", kuid see ei äratanud erilist tähelepanu. 1902–1903 oli Salzburgi linnateatri ja 1903–1905 Brno Deutsche Theateri dirigent. Alates 1907. aastast sai aga operetimaailma lipulaeva Theater an der Wieni dirigendiks. Juhatas seal Ferenc Lehári menuopereti "Die lustige Witwe" ("Lõbus lesk") 420 etendust. Oli paljude operetiliteratuuri tippteoste esietenduste dirigent. Pälvis operetiheliloojana esimese suurema tähelepanu 1910. aastal, kui Viini Raimund Theateris tuli ettekandele tema "Das Glücksmädel". 1913 komponeeris esmakordselt muusikat filmile ("Der Millionenonkel"). Berliinis 1916. aastal esietendunud "Der Favorit" meeldis küll sakslastele, kuid rahvusvahelist menu ei tulnud. Esimese maailmasõja ajal tuli muusikaelule vaheaeg, sest teenis Austria armees. Armeest vabanenuna tegutses peamiselt kabareedes ja kirjutas 1920 oma ainsa ooperi "Die Rosen der Madonna" ("Madonna roosid"). Seegi jäi erilise eduta.

Läbimurre opereti vallas

Rahvusvaheline läbimurre tuli lõpuks 1921. aastal, mil Viinis etendus väga menukalt "Der Tanz ins Glück" ning äratas tähelepanu ka USAs, Inglismaal, Itaalias ja Prantsusmaal. Kaks aastat hiljem Berliinis laineid löönud "Mädi" läks esimese tema operetina Eestis järgmisel aastal "Meedi" nime all suure eduga nii Vanemuises kui ka 1925. aastal Estonias. 1924 asutas Viinis küll Robert Stolz Theateri, kuid see läks mõne kuu pärast pankrotti. Asus samal aastal elama Berliini, kus kirjutas kabareedele revüümuusikat ja komponeeris operette. Põhitähelepanu läks alates 1930. aastate algusest täistuuridel töötava saksa filmitööstuse linateostele muusika kirjutamisele. Tema esimene muusikaplokk oli helifilmile "Zwei Herzen im Dreivierteltakt" ("Kaks südant valsitaktis"). Selle filmi tiitelmuusika valss muutus paugupealt väga populaarseks – veel populaarsemaks kui tollal kõikjal lokaalides esitatud "Adieu, mein kleiner Gardeoffizier" ("Nägemist, mu väike kaardiväelane") operetist "Die lustigen Weiber von Wien" ("Viini lõbusad naised"). Oli sakslaste rahvusvahelise mainega kinostuudio UFA põhihelilooja, kuid põhipanuse tegi filmimuusika loomisele. Komponeeris muusika ligi 100 filmile.

Sõja eest pakku

Adolf Hitleri võimule tulles loobus elust Berliinist ja kolis Viini, kuid tööalased suhted Saksamaa pealinnaga säilisid. Sõitis pidevalt autoga Viini ja Berliini vahet. Komponeeris jätkuvalt nii filmimuusikat kui ka operette. 1938. aastal, kui sakslased korraldasid Austrias anšlussi, lahkus ta natside jalust Šveitsi kaudu Pariisi. Kui ähvardas Prantsusmaa okupeerimise oht, emigreerus 1940. aastal sealt USA-sse. Hollywoodis kirjutas filmimuusikat, korraldas New Yorgi Carnegie Hallis operetimuusika kontserte ja varustas muusikaga öölokaale. Oli kaks korda (1941, 1945) filmidega "Spring Parade" ("Kevadparaad") ja "It Happened Tomorrow" ("See juhtus homme)" USA Filmiakadeemia Oscari nominent filmimuusika alal.

Tagasi Euroopas

Pöördus 1946. aastal tagasi Viini, kus elas elu lõpuni. 1952–1971 oli üleeuroopalise kuulsusega Viini jäärevüü peadirigent ning kirjutas operettide ja filmimuusika kõrval muusika ka 19 jäärevüüle, mida nimetati jääoperettideks. 1964 esietendunud operetti "Frühjahrsparade" mängiti Viini Volksoperis katkematult 11 aastat. 1965. aastal juhatas Viini Riigiooperis Johann Straussi "Die Fledermausi" ("Nahkhiir") etendusi. Oli 1960.–1970. aastatel aktiivne operetimuusika helisalvestaja. Tema dirigeerimisel jäädvustati heliplaatidele hulgaliselt Johann Straussi, Ferenc Lehári, Imre Kálmáni ja Leo Falli muusikat. Ta oli olnud nende operetielu suurkujude lähedane kolleeg ja nende loomingu lavaletooja.

Tunnustus

Aastatel 1934–1971 sai 19 riiklikku autasu ja muud tunnustusavaldust. Ta nimetati Grazi (1969) ja USA linna Montclairi (1971) aukodanikuks. 1966 sai esimese helilooja ja dirigendina Hollandi maineka Edisoni auhinna. Alates 1968. aastast oli Hollandi Oranje-Nassau ordu kavaler. Sai ka Belgia, Iisraeli, Saksamaa ja Austria kõrged riiklikud autasusid. Viinis on temanimeline väljak ja tänav, Berliinis park ning tänavad Mannheimis, Darmstadtis, Miamis, Münchenis, Hamburgis, Kölnis, Düsseldorfis, Wiesbadenis, Saarbrückenis, Linzis, Klagenfurtis, Lippstadtis ja Dortmundis. Talle on püstitatud ausambad Viini Linnapargis, St. Wolfgangis, Baden-Badenis ja Berliinis. Alates 1980. aastast sõidab Viini ja Grazi vahel tema nime kandev rong. Austraalias on asutatud temanimeline stipendium.

Isiklikku

Robert Stolz paistis omaaegsete kolleegide operetiheliloojate seast silma mitte ainult loomingulise viljakuse, vaid ka selle poolest, et oli viis korda abielus. 1904. aastal abiellus sopran Grete Holmiga, kes 1911. aastal laulis tohutult populaarseks tema laulu "Servus Du!". Ka Franzi Ressel oli laulja. Kolmanda naise nimi oli Josephine Zernits ning neljandat hüüti Lilliks. Viies abikaasa Yvonne Louise Ulrich (hüüdnimega Einzi) abistas sõja ajal aktiivselt Pariisi emigreerunud saksa ja austria teatriinimesi ning oli Stolzi mänedžer tema elu lõpuni. Einzil oli varasemast abielust üks tütar, kelle Stolz lapsendas. Einzi lõpetas Stolzi poolt alustatud memuaarid "Servus Du: Robert Stolz und sein Jahrhundret", mis ilmus 1980 Münchenis.

Vaatamata katkematule operettide komponeerimisele oli Stolz lõpuks ikka hoopiski populaarsem lööklaulude loojana. Kirjutas oma karjääri jooksul ligi 1500 laulu, millest suurimat publikumenu nautis "Im Prater blüh'n wieder die Blumen" ("Lilled õitsevad taas Prateris"), mis on sageli esitatav ka tänapäeval.

Aastatel 1901–1964 komponeeris 77 operetti, muusikali ja Singspieli. Soosituimad on läbi aegade olnud "Himmelblaue Träume" ("Taevasinine unistus"), "Zwei Herzen im Dreivierteltakt" ("Kaks südant kolmneljandikku taktis"), "Wenn die kleinen Veilchen blühen" ("Kui väikesed kannikesed õitsevad") ja eriti "Venus in Seide" ("Veenus siidis"), mida jätkuvalt Austrias ja Saksamaal esitatakse.

Robert Stolz on maetud Viini Keskkalmistule Johannes Brahmsi ja Johann Strauss II lähedale.

Robert Stolzi mälestussammas Viini Linnapargis

Lavastused Eestis

Eestis mängiti aastatel 1924–1935 kuues teatris tema seitset operetti kokku 13 lavastuses: "Daam lillas" (Vanemuine 1929; Kannel 1930), "Hampelmann" (Vanemuine 1928), "Kevadtuul" (Vanemuine 1933), "Meedi" (Vanemuine 1924, 1935; Estonia 1925; Ugala 1926; Võitleja 1927; Endla 1928; Kannel 1928), "Suudlemata Eva" (Ugala 1935), "Veenus siidis" (Estonia 1934; Vanemuine 1935) ja "Üksainus öö" (Estonia 1928).

Teoseid

"Studentenulke" (Marburg, 1901)
"Schön Lorchen" (Salzburg, 1903)
"Manöverliebe" (Brno, 1906)
"Die lustigen Weiber von Wien" (Viin, 1908)
"Der grosse Name" (Berliin, 1909)
"Das Glücksmädel" (Viin, 1910)
"Der Minenköning" (Viin, 1911)
"Du liebes Wien" (Viin, 1913)
"Der Favorit" (Berliin, 1916)
"Das Mäderlhaus" (Viin, 1916)
"Die anständige Frau" (Viin, 1917)
"Dagobert" (Viin, 1919)
"Der Tanz ins Glück" (Viin, 1921)
"Kirikiri" (Viin, 1921)
"Die Tanzgräfin" (Berliin, 1921)
"Mädi" (Berliin, 1923)
"Der Hampelmann" (Viin, 1923)
"Due Baci" (Milano, 1925)
"Peppina" (Berliin, 1930)
"Wenn die kleinen Veilchen blühen" (Haag, 1932)
"Venus in Seide" (Zürich, 1932)
"Zwei Herzen im Dreivierteltakt" (Zürich, 1933)
"Himmelblaue Träume" (Zürich, 1934)
"Rise and Shine" (London, 1936)
"Der süsseste Schwindel" (Viin, 1937)
"La Montagne Bleue" (Pariis, 1939)
"Night of Love" (muusikal, New York, 1941)
"Mr Strauss goes to Boston" (muusikal, Boston, 1945)
"Schiksal mit Musik" (muusikal, Viin, 1946)
"Fest in Casablanca" (Nürnberg, 1948)
"Frühling im Prater" (Viin, 1949)
"Rainbow Square" (London, 1951)
"Signorina" (Nürnberg, 1955)
"Klein Schwindel in Paris" (Viin, 1956)
"Kitty und die Weltkonferenz" (Viin, 1959)
"Joie de Vivre" (Oxford, 1960)
"Trauminsel" (Bregenz, 1962)
"Ein Schöner Herbst" (Viin, 1963)
"Frühjahrsparade" (Viin, 1964)