Riigikaitseõpetus

Riigikaitseõpetus (nõukogudeaegses terminoloogias sõjaline õpetus, vahepeal ka tsiviilkaitseõpetus) on peamiselt kesk- ehk gümnaasiumiastmes õpetatav õppeaine, mis käsitleb üldistatuna ja algtasemel riigikaitselist või sõjanduslikku temaatikat.

Eesmärk

Riigikaitseõpetuse või sõjalise õpetuse eesmärgiks on tavaliselt koolinoorte kaitsetahte tugevdamine ja sõjandusalaste eelteadmiste omandamine juba enne väeteenistusse (peamiselt ajateenistusse) võtmist või kutsumist.

Riigikaitseõpetus iseseisvas Eestis

Riigikaitseõpetus enne teist maailmasõda

Noorte riigikaitseline ettevalmistus algas gümnaasiumiastmes. Eesmärk oli anda ettevalmistus, mis vastaks noorsõduri kahekuulisele õppekavale. Esimesed sõjalise kasvatuse ja õpetuse tunnid toimusid 1927. aasta oktoobris. 1930. aastal nimetati „sõjaline kasvatus ja õpetus” ümber „riigikaitseliseks kasvatuseks ja õpetuseks”. 1934. aasta sügisest laienes riigikaitseline ettevalmistus keskkooli esimese kahe klassini. 1933. aastal valmis esimene riigikaitseõpetuse käsiraamat. Lisaks suurendati õppetöö mahtu ühelt tunnilt nädalas kahele tunnile nädalas ning korraldati kuni kümnepäevaseid laagriõppusi suvisel koolivaheajal. Õpetati põhiliselt tundma tulirelvi ja laskeasjandust, topograafiat ja orienteerumist ning määrustikke. Õpetus jagunes talviseks ja suviseks.

1938 alustati riigikaitselise väljaõppega Eesti kõrgkoolides. Riigikaitseline õpetus oli kavas sisse viia kahte ülikooli: Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnika Ülikooli. Selleks loodi mõlema kõrgkooli juurde Riigikaitselise Õpetuse Instituut, mille eesmärgiks üliõpilaste ettevalmistamine riigikaitseliste ülesannete täitmiseks õpitaval erialal. Õpetus oli kohustuslik kõigile meessoost kodanikele. Riigikaitselise Õpetuse Instituudi tunnistus oli vajalik ülikooli lõputunnistuse saamiseks.

Riigikaitseõpetuse taasalgatamine

Vabanenud Eestis kerkis pärast Nõukogude vägede lahkumist jälle päevakorda riigikaitseõpetuse sisseviimine üldhariduskoolidesse. Esialgu oli puudus õppematerjalidest ja õpetajatest, kuid üksikutes koolides suudeti omal algatusel õppetunde läbi viia. Esimene riigikaitseõpetuse õpik ehk metoodiline materjal, milles oli kohandusi ja tõlkeid nõukogudeaegse sõjalise õpetuse põhjal, anti haridusministeeriumi poolt tegelikult välja juba 1991. aastal (autor E. Veskimägi). Esimene riigikaitseõpetuse ainekava valmis 1997. aastal. Hiljem on seda täiendatud ja kohendatud vastavalt vajadustele ja kogemustele. 2003. aastal jõudis Eesti koolidesse üle seitsmekümne aasta ka esimene päris uuena välja töötatud riigikaitseõpik. Korraldama on hakatud ka riigikaitseõpetajate kursuseid.

1990. aastate lõpul anti mitme aasta jooksul vabatahtlikele üliõpilastele koostöös kaitsejõududega reservohvitseri väljaõpet, kuid hiljem ei peetud seda enam vajalikuks, sest kõrgkooli sissesaanutele laienes ajateenistuskohustus ja ajateenijana oli samuti võimalik reservohvitseriks saada.

Riigikaitseõpetus tänapäeval

Valikõppeaine eesmärk on igale kodanikule vajalike teadmiste andmine riigikaitsest, mitte sõdima õpetamine. Kursus aitab õpilastel mõista Eesti riigikaitse põhimõtteid, kujundab kodanikuteadlikkust ja valmisolekut vajadusel Eestit kaitsta. Kursuse pikkus on 70 õppetundi, millest 35 toimub klassiruumis ja ekskursioonidel ning 35 praktilises välilaagris. Kuna tegemist on valikõppeainega, toetab Kaitseministeerium riigikaitseõpetuse õpetamise kasuks otsustanud koole riigieelarveliste vahenditega. Koolidel on võimalus taotleda vahendeid ekskursioonide ja laagrite läbiviimiseks ning õppevahendite soetamiseks. Samuti saavad riigikaitset õpetavad koolid Kaitseministeeriumilt tasuta õpikud ja tuge sobiva riigikaitseõpetaja leidmisel.

Paljud kaitseliitlastest riigikaitseõpetajad on ühitanud oma õpilaste praktilisi tegevusi Kaitseliidu allüksuste õppustega ja kutsunud ühtlasi õpilasi Kaitseliitu. Selle tulemusel ongi noorte astumine Kaitseliitu oluliselt kasvanud.

Vaata ka

Välislingid

Riigikaitseõpetus gümnaasiumides, eesti.ee, 28. jaanuar 2016
Riigikaitseõpetus, Kaitseministeerium