Publius Cornelius Scipio Africanus

Pronksbüst Scipio Africanusest (1. sajand eKr)

Publiuse Cornelius Scipio Africanus (u 236 – 183 eKr) oli Rooma kindral ja hilisem konsul, keda peetakse sageli kõigi aegade üheks parimaks väejuhiks ja strateegiks. Tema peamised saavutused pärinevad Teisest Puunia sõjast. Tema suurim sõjaline saavutus oli Hannibali võitmine Zama lahingus (tänapäeval Zama lähedal Tuneesias) 202. aastal eKr. Võit oli üks saavutustest, mis teenis talle tema kuulsa lisanime: Africanus.

Kartaagole kuulunud Ibeeria (Hispaania) vallutamine kulmineerus 206. aastal eKr Ilipa lahinguga (Alcalá del Río lähedal) Hannibali venna Mago Barca vastu. Seda lahingut loetakse Scipio hiilgavaimaks võiduks.

Kuigi Rooma rahvas pidas teda Kartaago vastu võidetud võitude pärast kangelaseks, oli Scipiol ka palju vastaseid, eriti Cato Vanem, kes teda sügavalt vihkas. Aastal 187 eKr süüdistati teda ja ta venda Rooma-Seleukiidi sõja ajal kuningas Antiochos III käest saadud raha väärkasutamises. Pettununa nendest süüdistustest lahkus Scipio Roomast ja lahkus avalikust elust, elades elu lõpuni oma villas Liternumis.

Noorus

Publius Cornelius Scipio sündis keisrilõike teel Cornelia suguvõsa Scipio harusse. Tema sünniaastaks peetakse 236. aastat eKr. Cornelia olid üks kuuest põhilisest patriitside suguvõsast koos Manlia, Fabia, Aemilia, Claudia ja Valeria'ga, selle suguvõsa liikmete poliitiline karjäär ulatus tagasi vähemalt Rooma Vabariigi algusse.

Scipio vanavanaisa Lucius Cornelius Scipio Barbatus ja vanaisa Lucius Cornelius Scipio olid mõlemad olnud konsulid ja tsensorid. Ta oli konsul Publius Cornelius Scipio vanim poeg, kelle abikaasa Pomponiaoli plebeia konsuli Manius Pomponius Matho tütar.

Scipio oli Marsi preestrite kolleegiumi Salii liige.

Varajane sõjaväeline karjäär

Scipio ühines võitlusega Kartaago vastu Teise Puuni sõja esimesel aastal, kui tema isa oli konsul. Ticinuse lahingu ajal päästis ta oma isa elu.

Ta elas üle katastroofilise Cannae lahingus, kus tapeti tema tulevane äi, konsul Lucius Aemilius Paullus. Pärast lahingut võtsid Scipio ja Appius Claudius Pulcher sõjaväe tribüünidena enda juhtimise alla umbes 10 360 ellujäänut. Kuuldes, et Lucius Caecilius Metellus ja teised noored aadlikud kavatsevad minna välismaale mõnda muud kuningat teenima, tungis Scipio koosolekule ja sundis kõiki kohalviibijaid vanduma, et nad ei hülga Roomat.

Scipio pakkus ennast 213 eKr koos oma nõo Marcus Cornelius Cethegusega aedilis curulise kandidaadiks. Rahvatribuun oli tema kandidatuuri vastu, öeldes, et ta ei saa kandideerida, kuna ta pole veel täisealiseks saanud. Siiski valiti juba siis vapruse ja patriotismi poolest tuntud Scipio ühehäälselt ning tribuunid loobusid vastuseisust. Valimised võitis ka tema nõbu.

Hispaania sõjakäik

Nicolas Poussini maal "Scipio armulisus", mis kujutab vangistatud noore naise tagastamist tema peigmehele pärast seda kui Scipio on keeldunud teda oma vägedelt sõjasaagina vastu võtmast

Puunia münt, millel on kujutatud Hasdrubal Barcat (245–207 eKr), üht Hannibali nooremat venda

Aastal 211 eKr tapeti Hispaanias Ülem-Baetise lahingus (Hannibali venna Hasdrubal Barca vastu) nii Scipio isa Publius Scipio kui ka onu Gnaeus Cornelius Scipio Calvus. Uue armee, mille roomlased otsustasid Hispaaniasse saata, juhtimiseks uue prokonsuli valimisel oli Scipio ainus mees, kes oli piisavalt julge, et seda ametikohta küsida. Mitte keegi teine ei tahtnud seda ametit, pidades seda surmaotsuseks. Hoolimata tema noorusest (25 aastat) valiti ta üksmeelselt. Scipio saabumise aastal (211 eKr) olid kõik Ebro jõest lõunas asuvad alad Hispaanias Kartaago kontrolli all. Kartaago vägede juhid Hispaanias olid Hannibali vennad Hasdrubal ja Mago ning Hasdrubal Gisco.

Scipio maandus Ebro suudmes ja suutis üllatusrünnakuga vallutada Cartagena (Uus-Kartaago), Kartaago peamise linna Hispaanias. Sellega sai ta rikkaliku koguse sõjavarusid ning suurepärase sadama ja operatsioonibaasi. Scipio humaanne käitumine vangide ja pantvangide suhtes Hispaanias aitas roomlasi kujutada vabastajatena, mitte vallutajatena. Livy jutustab loo, kuidas Rooma sõdurid vangistasid kauni naise, keda nad Scipiole sõjasaagiks pakkusid. Scipio oli oma ilust võlutud, kuid avastas, et naine oli kihlatud Celtiberia pealiku Alluciusega . Ta tagastas naise tema peigmehele koos rahaga, mida ta vanemad olid pakkunud tema vabastamiseks. See samm innustas kohalikke pealikke nii varustama kui ka aitama Scipio väikest armeed.

In 209 eKr, Scipio võitlesid oma esimese lahing, sundides Hasdrubal Barca taganema oma positsioonilt Baecula asulast. Scipio kartis, et Mago ja Gisco armeed liituvad lahinguga ja ümbritsevad tema väikese armee. Scipio eesmärk oli seetõttu üks armeed kiiresti likvideerida enne kui see saab teistega ühineda. Lahingu otsustas Rooma jalaväe rünnak Kartaago positsiooni keskmesse.

Hasdrubal ei olnud märganud Scipio ratsaväe reservi, mis liikus vaenlase selja taha ja murdis Hasdrubali armee. Vaatamata Rooma võidule ei suutnud Scipio takistada Kartaago abivägede marssi Itaaliasse – Hasdrubal ületas Hannibalile appi minnes Alpid, kui alistati hiljem Gaius Claudius Nero poolt Metauruse lahingus.

Pärast hispaanlaste pealike (Indibilise ja Mandoniuse) enda poolele meelitamist saavutas Scipio 206. aastal eKr otsustava võidu Kartaago vägede üle Ilipas (praegu Alcalá del Río linn Sevilla lähedal), mille tulemusena langes Hispaania Rooma vägede kontrolli alla.

Pärast edu Hispaania vallutamisel ja plaaniga rünnata Kartaago valdusi Aafrikas külastas Scipio Numiidia printse ja Kartaago liitlasi Syphaxit ja Massinissat . Esialgu õnnestus Scipiol veenda mõlemaid pooli vahetama, kuid hiljem muutis Syphax oma meelt ning abiellus Kartaago aadlinaise Sophonisbaga.

Hispaaniasse naasnud, pidi Scipio suruma maha Sucros tema vägedes puhkenud mässu. Hannibali vend Hasdrubal oli vahepeal marssinud Itaaliasse ning aastal 206 eKr, olles Gadese vallutamisega kindlustanud Rooma okupatsiooni Hispaanias, andis Scipio vägede juhtimise üle ja naasis Rooma.

Aafrika sõjakäik

Kartaago münt, mis kujutada Hannibali

205 eKr valiti Scipio konsuliks, tema plaan oli rünnata Kartaago valduseid Põhja-Aafrikas. Senat nõustus talle siiski andma vaid Sitsiilia garrisoni, mistõttu kogus Scipio iseseisvalt Sitsiilias 7000 leegionärist ja 30 laevast vabatahtlike armee, osa nendest vabatahtlikest olid Cannae lahingu veteranid . Kuigi mitmed isikud senatis, eriti väejuht Quintus Fabius Maximus Verrucosus, endiselt kahtlesid Põhja-Aafrika sõjakäigu mõttekuses, anti Scipiole siiski selleks luba.

Scipio maabus oma vägedega 204 eKr praeguses Tuneesias Utica linna lähedal. 203. aastal eKr võitis Scipio Utica lähedal Numiidia printsi Syphax ja Kartaago vägesid (Utica lahing) ning vallutas linna. Võit Syphaxi üle kindlustas ka Numiidia ühendamise Rooma liitlase Masinissa kontrolli alla.

Zama lahing

Scipio Aafrika sõjakäik (204–203 eKr)

Esialgu alustas Kartaago senat Scipioga rahuläbirääkimisi, kuid otsustas siis kutsuda Itaaliast tagasi Hannibali. Hannibal maabus Põhja-Aafrikas ning Rooma ja Kartaago väed kohtusid 202 eKr Zama lahingus. Zama lahing oli otsustav kaotus Kartaago vägedele ning kuigi mitmed senaatorid, teiste seal Cato Vanem soovisid Kartaago täielikku hävitamist, nõustus Scipio nendega läbirääkimisi pidama. Kartaago pidi loovutama oma sõjalaevastiku ja Põhja-Aafrikast väljaspool asuvad territooriumid ning maksma suurel hulgal reparatsioone, siiski lubati Hannibalil enda positsioon säilitada, mis tekitas paljudele senaatoritele ärevust. Võitude eest teenis Scipio välja lisanime Africanus.

Hilisem elu

Scipio toetas enda noorema venna Lucius Cornelius Scipio Asiaticuse konsuliks valimist ja osales koos temaga Rooma-Seleukiidi sõja Magnesia lahingus. Rooma-Seleukiidi sõja järel 185 eKr süüdistati Scipiot ja tema venda Antiochos III käest saadud raha väärkasutamises, kuigi esialgu ei mõistetud kumbagi venda nende teenete tõttu süüdi, vangistati Scipio vend selle eest pärast Scipio surma. Scipio lahkus kohtuprotsessi järel Roomast ja asus elama Lõuna-Itaaliasse Liternumi. Scipio suri tõenäoliselt 183. aastal eKr, tõenäoliselt haiguse tagajärjel, kuid ajaloolased ei ole ka enesetappu välistanud. Teda ei maetud Scipiode hauakambrisse, vaid tõenäoliselt Liternumi, kuid tema hauda ei ole siiani leitud. Väidetavalt lasi Scipio enda hauakivile kirjutada: Ingrata patria, ne ossa quidem habebis ('tänamatu isamaa, sa ei saa kunagi minu luid').

Eraelu

Publius Cornelius Scipio Africanuse naine oli konsul Lucius Aemilius Paulluse tütar Aemilia Paulla. Scipiol oli kaks tütart ja kaks poega. Scipio nooremat tütart ja Tiberius Sempronius Gracchuse abikaasat Corneliat peeti Rooma naise musternäidiseks. Tema adopteeritud lapselaps Scipio Aemilianus teenis samuti välja Africanus'e tiitli, vallutades Kolmandas Puunia sõjas lõplikult Kartaago.

Bibliograafia

• Astin, A E; et al., eds. (1989). "Rome and the Mediterranean to 133 BC". Cambridge Ancient History. Vol. 8 (2nd ed.). Cambridge University Press. ISBN 0-521-23448-4. OCLC 916019669.
  • Briscoe, John. "The Second Punic War". In CAH2 8 (1989), pp. 44–80.
  • Errington, R M. "Rome against Philip and Antiochus". In CAH2 8 (1989), pp. 244–289.
• Briscoe, John (2012). "Cornelius Scipio Africanus, Publius, 'the elder'". Oxford Classical Dictionary (4th ed.). Oxford University Press. doi:10.1093/acrefore/9780199381135.013.1867. ISBN 978-0-19-938113-5.
• Broughton, Thomas Robert Shannon (1951). "The magistrates of the Roman republic". Vol. 1. New York: American Philological Association.
• Broughton, Thomas Robert Shannon (1952). "The magistrates of the Roman republic". Vol. 2. New York: American Philological Association.
• Drogula, Fred (2015). "Commanders & command in the Roman republic and early empire". Chapel Hill: University of North Carolina Press. ISBN 978-1-4696-2314-6. OCLC 905949529.
• Etcheto, Henri (2012). "Les Scipions: famille et pouvoir à Rome à l'époque républicaine" (prantsuse keeles). Bordeaux: Ausonius Éditions. ISBN 978-2-35613-073-0.
• Goldsworthy, Adrian (2003). "In the name of Rome: the men who won the Roman empire". Yale University Press. ISBN 978-0-300-22183-1.
• Gruen, Erich (1995). The "fall" of the Scipios. In Malkin, I; Rubinsohn, Z W (eds.). "Leaders and masses in the Roman world. Mnemosyne Supplements". Vol. 139. Brill. pp. 59–90. doi:10.1163/9789004329447_006. ISBN 978-9-0040-9917-3.
• Miles, Gary B (1995). "Livy: reconstructing early Rome". Cornell University Press. ISBN 978-1-5017-2461-9.
• Scullard, H H (1929). "Scipio Africanus in the Second Punic War". Cambridge University.
• Scullard, H H (1970). "Scipio Africanus: soldier and politician". London: Thames & Hudson. ISBN 0-500-40012-1. OCLC 80462.
• Zmeskal, Klaus (2009). "Adfinitas" (saksa keeles). Vol. 1. Passau: Verlag Karl Stutz. ISBN 978-3-88849-304-1.

Algallikad

• Livy (1905) [1st century AD]. "From the Founding of the City". Translated by Roberts, Canon.
• Polybius (1922–27) [2nd century BC]. "Histories. Loeb Classical Library". Translated by Paton, W R. Cambridge: Harvard University Press – via LacusCurtius.
• Valerius Maximus (2004). "Memorable deeds and sayings: one thousand tales from ancient Rome". Translated by Walker, Henry. Indianapolis: Hackett. ISBN 0-87220-675-0. OCLC 53231884.