Pommeri

Pommeri (poola keeles Pomorze, kašuubi keeles Pòmòrskô, saksa keeles Pommern, ladina keeles ja inglise keeles Pomerania) on ajalooline piirkond Läänemere lõunarannikul, Recknitzi ja Wisła jõe vahel.

Piirkond on tänapäeval jagatud Saksamaa ja Poola vahel, lääneosa on Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal ja idaosa Lääne-Pomorze vojevoodkonnas. Piirkonna ajalooline keskus oli Szczecini (saksapärasest Stettin) linn.

Ajalugu

Pommeri esmased asukad balti hõimud, tõrjuti piirkonnast välja lääneslaavlaste vendide ja kašuubide esivanemate pomoraanide poolt, kes olid seejärel kuni 11. sajandi alguseni valdavalt iseseisev rahvas. Slaavi rahvastelt on ka piirkonna nimi Po more – mereäärne. Pommeri piirkonda ümbritsesid lääne pool balti hõimudesse kuulunud preislased, Preisimaal; lõunast ja idast teised balti keelegruppi kuulunud hõimud; lääne poolt lääneslaavlased polaabid, kellest hiljem arenesid kõrvuti mitme teise rahvaga välja ka sorbid.

Alates 10. sajandil alanud Põhjala ristisõdades vallutati paganlik Pommeri Pommeri ristisõja käigus, 966. aastal hõivas Mieszko I, Otto I vasallina Pommeri ning 11. sajandi alguses liideti piirkond Poola kuningriigiga ning allus kiriklikult roomakatoliku kiriku Gniezno peapiiskopkonnale. Piirkond vallutati lõplikult alles 1122. aastal Poola kuninga Bolesław III Krzywousty poolt. Hiljem, 1155. aastal jagunes piirkond Saksa ordu valdustena kaheks osaks – Lääne-Pomorzeks ja Ida-Pomorzeks, mille piir kulges enam-vähem piki Leba jõge.

Lääne-Pommeri

Lääne-Pommeri (poola keeles Pomorze Zachodnie ja Pomorze Przednie, saksa keeles Pommern ja Vorpommern ehk Ees-Pommeri) oli 12.–17. sajandil omaette Pommeri hertsogkond, keskusega Stettinis. 1167. aastal Heinrich Lõvi juhtimisel võideti slaavlased ning asutati Pommeri hertsogkond. Niklot slaavlastest obodriidide hõimuliidu juht, kes võitles edasitungivate sakside vastu ja kaotas lõpuks aastal 1160 Heinrich Lõvile Vendi ristisõjas. Nikloti poeg Pribislaw allutas end Heinrichile ja sai aastal 1167 esimeseks Mecklenburgi vürstiks. Alates 1181 oli Pommeri Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigist vasallisõltuvuses.

12. sajandil alanud saksa kolonisatsiooni (Drang nach Osten) käigus Pomorze piirkonna senised elanikud kašuubid saksastati. Askania dünastia valitsusajal püüti laiendada Brandenburgi marki kirde suunas, eesmärgiga saada Pommeri kaudu ühendus Läänemerega. See viis konfliktini Taaniga. Pärast Bornhövedi lahingut, milles Taani kuninga vägi sai hävitava kaotuse osaliseks, kasutas markkrahv Johann I võimalust hõivata Pommeri. Saksa-Rooma keiser Friedrich II andiski 1231. aastal Pommeri läänina Brandenburgi markkrahvile.

Wittelsbachide dünastiast pärinev Saksa-Rooma keiser Ludwig IV, kes oli Brandenburgi markkrahv Heinrich II onu, andis 1323. aastal Brandenburgi oma vanimale pojale Ludwig I-le. 1328–1333 oli Ludwig sõjas Pommeriga, mida ta enese lääniks pidas.

Prenzlau rahulepinguga (1472) sai Brandenburgi valitseja Albrecht III Achilles Pommeri hertsogkonnalt Uckermarki piirkonna ning see liideti Brandenburgi valdustega, ülejäänud Pommeri-Stettini piirkond tunnistas end Brandenburgi vasalliks.

Pärast Kolmekümneaastast sõda läks 1648. aastal Vestfaali rahu tulemusena suurema osa Lääne-Pommerist Rootsi kuningriigile. Ülejäänud Pommeri hertsogkond oli juba Rootsi võimu all ja läks lõplikult Rootsi kontrolli alla 1653. aasta Stettini rahulepinguga, mille Rootsi ja Brandenburgi kuurvürst sõlmisid hertsogkonna jagamiseks. Lepingu järgi sai Rootsi Põhja-Pommeri, Vorpommerni koos Stettiniga.

Pikemalt artiklis Rootsi dominioonid, Rootsi Pommeri

Järgnevalt läks Lääne-Pommeri osade kaupa aastatel 1653 (jagunes Rootsi Pommeriks ja Brandenburg-Preisimaa Pommeriks), 1720 (kaotas Rootsi Põhjasõja tulemusel Pommerni lõunapoolsed alad koos Stettini linna ja Usedomi ja Wollini saartega) ja Napoleoni sõdade järel, 1815 Brandenburgi markile ja hiljem Preisi hertsogiriigile ning 1815. aastaks oli Lääne-Pommeri Preisi kuningriigi võimu alla ühendanud.

Ida-Pommeri

Ida-Pommeri (poola keeles Pomorze Gdańskie ka Pomorze Wschodnie, saksa keeles Hinterpommern, Pommerellen) ehk Gdański-Pommeri, Väike-Pommeri, ka Taga-Pommeri, oli kuni 11. sajandi alguseni aeg-ajalt ning 1227. aastast pidevalt iseseisev. 1294. aastal ühendati piirkond Poola kuningriigiga.

1308. aastal vallutas Saksa ordu Ida-Pommeri Poolalt ja piirkond kuulus kuni 1466. aastani Saksa ordule. Teise Thoruńi rahuga taasühendati, Kuningliku Preisimaana Kolmeteistkümneaastane sõja (1454–1466) tulemusena, koos Lääne-Preisimaaga ja endiste Saksa ordu alade: Pomereelia, Kulmimaa (poola k. Ziemia Chełmińska, ladina k. Terra Culmensis, saksa k. Kulmerland), Ziemia Michałowska, Michelauer Land (ladina k. Terra Michaloviensis) ja Toruńi (saksa k. Thorn) ning Vistula jõe suudmes asuva Elblągi (saksa k. Elbing) ning Malborki (saksa k. Marienburg) ja Ermlandi (poola k. Warmia) piiskopkonnaga (saksa k. Fürstbistum Ermland) ja Olsztyniga (saksapäraselt Allenstein) taas Poola kuningriigiga ja Rzeczpospolita koosseisu ta kuulus kuni 1772. aastal toimunud Esimese Poola jagamiseni. Pärast 1772. aastal toimunud Esimese Poola jagamist kuulus Ida-Pomorze kuni 1918. aastani ja Saksamaa kaotuseni Esimeses maailmasõjas Preisimaa võimu alla.

Versailles' rahulepinguga määrati Poznań, osa Lääne-Preisimaad ja Pomorzet nn Poola koridor Poolale.

Elanikkond

16. sajandi keskel toimunud luterluse levik ja 16. ja 17. sajandil toimunud protestantlik reformatsiooni käigus säilitasid Pomorze poolakad katoliku usutunnistuse ning sakslased muutusid protestantideks, mis tõi kaasa Ida- ja Lääne-Pomorze rahvastiku veelgi suurema eristumise üksteisest.

Vaata ka

Välislingid

Andrus Mölder, KASZËBË, Horisont, 2/2002