Philadelphia (film)
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Detsember 2024) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2024) |
"Philadelphia" on 1993. aasta õigusdraamafilm, mille režissöör oli Jonathan Demme ja stsenarist Ron Nyswaner. Filmis mängivad peaosades Tom Hanks, Denzel Washington ja Antonio Banderas. Film esilinastus 14. detsembril 1993 Los Angeleses AIDS Projecti heategevusüritusel ja 22. detsembril neljas kinos, laiemasse levisse jõudis film 14. jaanuaril 1994. Eestis esilinastus film 4. novembril 1994. 29. juunil 1994 jõudis film VHS-ile ja 10. septembril 1997 DVD-le.
Film oli üks esimesi, mis käsitles homofoobiat ja HIV/AIDSi epideemiat, ning kus homoseksuaale kehastati heas valguses.
Film oli 1993. aasta filmidest tulult üheksas, teenides üle 206,7 miljoni dollari üle maailma. Film võitis kaks Oscarit ja kaks Kuldgloobust, mõlemad samad auhinnad: Tom Hanks parima (draamafilmi) meesnäitleja auhinnad ja filmi jaoks Bruce Springsteeni kirjutatud "Streets of Philadelphia" parima originaallaulu auhinnad. Nyswaner nimetati ka parima stsenaristi mõlemale auhinnale, kuid kaotas Kuldgloobuse Steven Zailliani "Schindleri nimekirjale" ja Oscari Jane Campioni "Klaverile".
Sisu
[muuda | muuda lähteteksti]Andrew Beckett (Hanks) on maineka Philadelphia äriõigusbüroo Wyant, Wheeler, Hellerman, Tetlow & Brown vanemvandeadvokaat (associate attorney ehk ei oma firmas osalust). Ta varjab töökaaslaste eest oma homoseksuaalsust ja AIDSi-positiivsust. Üks büroo partner, Walter Kenton (Robert Ridgely), märkab Becketti otsaesisel sarkoomi. Beckett varjab seda reketipalli vigastusena, kuid tegelikult on see Kaposi sarkoom.
Beckett jääb paariks päevaks töölt koju, et varjata oma sarkoome. Lõpetades ühe oma juhtumi aruande, toob ta selle oma kontorisse, jättes oma assistentidele kirja, millega palub selle järgneval päeval esitada, mis on juhtumi tähtajaks. Järgmisel päeval saab ta aga telefonikõne, et tema aruannet ei ole leitud ja arvuti kõvakettal ei ole sellest koopiaid. Lõpuks aruanne siiski leitakse ja esitatakse kohtule viimasel minutil. Järgmisel päeval kutsutakse Beckett koosolekule, kus firma partnerid ta vallandavad.
Beckett hakkab arvama, et keegi meelega peitis tema aruande ära, et anda büroole põhjust tema vallandamiseks ja et ta vallandati tema seksuaalsuse ja AIDSI-positiivsuse tõttu. Ta pakub oma juhtumit mitmele advokaadile, kellest viimaseks on mustanahaline Joe Miller (Washington). Homofoobne Miller keeldub juhtumit võtmast ja läheb peale Becketti külastust oma arsti juurde, et saada teada, kas ta võis Beckettiga kohtumisest saada HIVi, mispeale ta arst selgitab, et HIV ei levi mitteseksuaalsel teel.
Suutmata leida endale advokaati, on Beckett sunnitud olema iseenda advokaat. Kui ta teeb raamatukogus uurimistööd, jääb ta seal uuesti silma Millerile. Kui raamatukoguhoidja annab Beckettile raamatu ühe AIDSi diskrimineerimise juhtumi kohta ja mainib selle sisu, vaatavad teised külastajad Beckettit suunas rahutult, mispeale soovitab raamatukoguhoidja Beckettil minna eraruumi. Miller, nähes selles paralleele rassilise diskrimineerimisega, mida ta ise omal nahal kogenud oli, otsustab siiski Beckettit kohtus esindada.
Kohtuprotsessil väidavad büroo partnerid, et Beckett üritas meelega oma seisundit varjata, kaitse juhib tähelepanu sellele, et Beckett sai ise AIDSi homoseksuaalsel teel võõrastega ja seetõttu ei ole ohver. Kuid selgub, et Kenton, kes märkas Becketti sarakoomi, töötas varem ühe naisega, kes sai vereülekande kaudu AIDSi ja seega ta oleks pidanud tundma ära sarkoomi kui AIDSi sümptomi, kuid Kenton väidab, et erinevalt Beckettist oli see naine süütu ohver ja tunnistab, et ta ei tundnud ära Becketti sarkoomi. Et tõestada, et sarkoomid oleksid olnud märgatavad, palub Miller Beckettil tunnistajapingis olles särgi lahti nööpida, näidates, et tema sarkoomid on selgelt nähtavad ja äratuntavad. Koos töötades saavad Miller ja Beckett lähedasteks, ning Milleri homofoobia vaikselt lahtub.
Kui partner Charles Wheeler, keda Beckett kõige rohkem austas, tunnistab Becketti vastu, kukub Beckett kokku ja viiakse haiglasse. Teine partner, Bob Seidman, tunnistab, et ta kahtlustas, et Beckettil oli AIDS, kuid ei rääkinud sellest kellelegi ja keeldus laskmast tal sellest rääkida, mida ta kahetseb. Becketti haiglasoleku ajal hääletab vandekohus tema poolt, mõistes talle tagantjärele töötasu, valu- ja kannatushüvitise ning karistusõigusliku hüvitisena kokku üle 5 miljoni dollari. Miller külastab kohtuotsuse järel Beckettit haiglas ja suudab oma hirmust niipalju üle saada, et katsuda Becketti nägu. Peale tema pereliikmete palatist lahkumist ütleb Beckett oma partner Miguel Alvarezile (Antonio Banderas), et ta on "valmis" (ready). Öösel saab Miller kõne Alvarezilt, et Beckett suri. Filmi lõpus toimub Becketti kodus mälestusteenistus, kuhu tuleb ka Miller oma perega, kus vaadatakse vanu koduvideoid Beckettist õnneliku lapsena.