Peeter Orle
Peeter Orle (16. juuli (vkj 4. juuli) 1887 Kavastu vald, Tartumaa – 8. märts 1985 München) oli eesti tehnikateadlane.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Peeter Orle oli talupidaja poeg.[1]
Ta lõpetas 1908. aastal Tartu Reaalkooli ja 1914. aastal Riia Polütehnilise Instituudi masinaehitusinsenerina.[1]
Töötas üliõpilaspõlvest alates raudteel. Esimese maailmasõja ajal võeti sõjaväkke, oli soomusrongide insener Siberis. Vene kodusõjas sai valgete poolel sõdides raskesti haavata. 1921 opteeris Eestisse, oli 1921–1925 Raudteevalitsuse veoosakonna ülem, 1925–1930 Kaitseministeeriumi tehnikaosakonna insener, 1930–1940 Raudteetalituse veoameti juhataja. Ühtlasi õpetas ta 1930–1036 Tallinna Tehnikumis liikumise mehaanika ning vedurite ja rongide kursust. Juhtis Baltimaade esimese elektriraudteeliini, 1924 avatud Tallinn-Pääsküla liini rajamist ning elektrimootorvagunite projekteerimist ja ehitamist. Oli Eesti Raudtee nõukogu liige. 1941. aastal põgenes Saksamaale ja töötas Münchenis raudteeametnikuna.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Tallinna Tehnikumi ja Tallinna Tehnikaülikooli õppe- ja abijõud 1918–1944. Tallinn, 1993, 44
- Album Vironorum I. Toronto, 1975, 83
- Mägi, V. Eesti energeetikasüsteemi ratsionaliseerimine 1920.–1930. aastail: ideed, tegevussuunad, insenerkonna valmisolek. // Halduskultuur '99. Tallinn, 2000, 78–92
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.