Paelusstõbi
Paelusstõvedeks ehk tsestodoosideks (ladina keeles cestodoses) nimetatakse paljudel loomadel ja ka inimestel paelusside poolt põhjustatud helmintoose (helmintiaase).[1]
Paelusstõved jaotatakse tekitaja arengujärkude alusel imaginaalseteks ja larvaalseteks.
Imaginaalsed tsestodoosid
[muuda | muuda lähteteksti]Imaginaalsete ehk valmikutekkeliste tsestodooside (Cestodoses imaginales) põhjustajateks peetakse täiskasvanud (imaginaalseid) paelusse.
Imaginaalsed tsestodoosid on difüllobotrioos, anoplotsefalidoosid, moniesioos, davaineoos, raillietinoos, hümenolepididoosid, dipülidioos, tenioosid, multisepsoos, ehhinokokoosid, mesotsestoidoos.
Larvaalsed tsestodoosid
[muuda | muuda lähteteksti]Larvaalsete tsestodooside tekitajateks on paelusside larvotsüstid. Larvaalsed tsestodoosid on veiste ja sigade lihasetsüstitserkoomid, tenuiollis-tsüstitserkoos, pisiformis-tsüstitserkoos, ajutsönuroos ja larvaalsed ehhinokokoosid.
Peremeesorganismid
[muuda | muuda lähteteksti]Olenevalt liigist on paelusside peremeesorganismiks harilikult karnivoorsed loomad: inimesed, koerad, kassid, haugid, ahvenad, lutsud, kiisad, hobused, lambad, veised, kanad, kalkunid, rotid, hiired, veelinnud jpt. Vaheperemeesorganismid on teod, sipelgad, mardikad (jooksiklaste, põrniklaste, süsiklaste ja pehmekoorlaste sugukondadest).
Inimestel
[muuda | muuda lähteteksti]Inimesed nakatuvad paelusstõvega kõikjal maailmas, enim juhtub seda siiski piirkondades, kus pinnas või vesi on saastunud väljaheidetega ning kohalikud inimesed kasutavad toiduks toorest või väheküpsetatud liha ja kala. Paelusstõbe on võimalik saada nakatunud sigade ja veiste toorest või halvasti küpsetatud liha, mageveekalu ja lõhet süües.
Nakkus on levinud Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias,[2] Ida-Soomes (1940. aastatel).[3]
Haigusnähud
[muuda | muuda lähteteksti]Enamik paelussiga nakatunud inimestest ei teagi, et neil on paeluss, kuna puuduvad igasugused haigusnähud. Küll aga võib näha paelussi liikuvat lüli väljaheidetes. Lastel võib esineda kõhulahtisus, väsimus ja nad võivad kurta kõhuvalu.[2]
Diagnoos
[muuda | muuda lähteteksti]Paelusstõved liigitatakse RHK-10-s helmintiaaside ehk nugiusshaigustena.
Ohtlikkus
[muuda | muuda lähteteksti]Paelusstõbi lõpeb harva surmaga, kuid võib põhjustada tõsiseid tüsistusi. Larvi tsüstid võivad tungida kõhust teistesse kehaosadesse; silma sattudes põhjustavad need võrkkesta eraldumist, ajusse või seljaajusse sattumisel võivad tekitada peavalusid, krampe, tasakaaluhäireid või ajuturseid.[2]
Ravi
[muuda | muuda lähteteksti]Paelusstõve raviks on parasiidivastane suukaudu manustatav ravim, üldjuhul Niclosamide. Silma sattunud tsüstid ei pruugi sellele ravimile reageerida ning need tuleb eemaldada kirurgiliselt.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Toivo Järvis (2011). "Veterinaarparasitoloogia õpik kõrgkoolile", 4 lameusstõved, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 43, ISBN 978 9949 19 715 6
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 M. P. Powell, Dr. O. Fischer (2005). "101 haigust, mida te saada ei taha". Tõlge eesti keelde: Sinisukk 2006.
- ↑ "Mehe kaalukaotuse taga oli paeluss". Postimees. 01.04.2014. Vaadatud 8. märts 2018.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Mati Martin (2012/05). "Veel üks kevadekuulutaja". Eesti Loodus.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Aeg=(juhend)