Nepal

Nepali Demokraatlik Liitvabariik	nepali संघीय लोकतान्त्रिक गणतन्त्र नेपाल Sanghiya Loktāntrik Ganatantra Nepāl
	nepali संघीय लोकतान्त्रिक गणतन्त्र नेपाल Sanghiya Loktāntrik Ganatantra Nepāl
	Nepali lipp Nepali vapp
Riigihümn	Sayaun Thunga Phool Ka
Pealinn	Katmandu
Pindala	147 181 km²
Riigikeel	nepali
Rahvaarv	29 164 578 (2021)
Rahvastikutihedus	198,2 in/km²
President	Ram Chandra Poudel
Peaminister	Khadga Prasād Sharma Olī
Iseseisvus	25. september 1768
SKT	24,472 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	849 $ (2017)
Valuuta	Nepali ruupia (NPR)
Ajavöönd	maailmaaeg +5.45
Tippdomeen	.np; .नेपाल
Telefonikood	977

Nepal (varem ka Nepaal) on merepiirita riik Lõuna-Aasias. Nepal piirneb kirdes Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomse piirkonnaga ning kagus, edelas ja loodes Indiaga.

Nepalil on ligikaudselt ristküliku kuju: ristkülik asetseb loode-kagusuunas, selle pikkus on umbes 650 km ja laius umbes 200 km. Riigi pindala on 147 181 km², sisevete kogupindala on umbes 4000 km².

Nepal oli 2006. aastani maailma ainuke hinduistlik riik. Põhiseaduse järgi oli Nepal hinduistlik kuningriik, ent 2006. aastal otsustas parlament selle sätte kaotada.

Nepal on üks maailma vaesemaid maid.

Asend

Nepal asub Aasias, piirnedes kirdes Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomse piirkonnaga ning kagus, edelas ja loodes Indiaga (Sikkimi, Bihari, Uttar Pradeshi ja Uttarakhandi osariigiga).

Nepal on ligikaudselt ristkülikukujuline, mis asetseb loode-kagusuunas ning mille pikkus on umbes 650 km ja laius umbes 200 km. Riik paikneb 26. ja 30. põhjalaiuse ning 80. ja 88. idapikkuse vahel.

Loodus

Nepal on väga mägine riik. Horisondil on näha (vasakult paremale) Machapucharé (6993 m), Annapurna III (7555 m), Annapurna IV (7525 m), Annapurna II (7937 m) ja Lamjung Himal (6983 m). Esiplaanil on Nepali suuruselt teine järv – Phewa järv

Pinnamood

Nepali keskmine kõrgus merepinnast on maailma maade seas kõige suurem. Üle 40% Nepalist paikneb kõrgemal kui 3000 m.

Nepali põhjaosas paikneb suur osa Himaalaja mägedest, sealhulgas Džomolungma mägi, mille tipp on 8848 m kõrgusel merepinnast, olles merepinna suhtes kõrgeim punkt Maal. Kümne maailma kõrgeima mäe seas on veel seitse, mis asuvad Nepalis.

Nepali madalaim punkt (70 m merepinnast) on riigi lõunaosas Kencha Kalani lähedal.

Veestik

Sisevete kogupindala on umbes 4000 km².

Riik

Riigikord

Kuni 1990. aastani oli Nepal absoluutne monarhia, mida valitses kuningas. Aastal 1990 kutsus kuningas Birendra rahva survel ellu ulatuslikud poliitilised reformid, kehtestades konstitutsioonilise monarhia ja parlamentaarse demokraatia, kus riigipea on kuningas ja valitsusjuht on peaminister.

Nepal on Põhiseaduse järgi hinduistlik riik, kuid aastal 2006 teatas parlament selle sätte tühistamisest.

Nepal on paljurahvuseline ja paljukeelne riik, mille riigipea on kuningas. Kuningal on piiratud võim, sealhulgas õigus kuulutada sõja või relvastatud mässu korral ministrite nõukogu ning peaministri nõuandel ja nõusolekul välja erakorraline seisukord. Selle peab heaks kiitma kaks kolmandikku esindajatekoja liikmetest.

Nepali parlament (Sansad) on kahekojaline, koosnedes esindajatekojast (Pratinidhi Sabha) ja rahvusnõukogust. Esindajatekojal on 205 liiget, kes valitakse otseselt rahva poolt ühekohalistes valimisringkondades viieks aastaks. Valimisõiguslikud on kõik vähemalt 18-aastased Nepali kodanikud. Rahvusnõukogus (Rashtriya Sabha) on 60 liiget, kellest 10 nimetab kuningas, 35 valib esindajatekoda ning ülejäänud 15 valib külavanematest ja linnapeadest koosnev valimiskogu. Parlamendi ametiaeg on viis aastat, kuid kuningas võib selle ennetähtaegselt laiali saata.

Täidesaatva võimu moodustavad kuningas ja ministrite nõukogu. Peaministriks määratakse valimistel kõige rohkem parlamendikohti saanud valimisliidu või partei juht. Ministrite nõukogu määrab kuningas peaministri soovitusel.

Kohtuvõim on seadusandlikust ja täitevvõimust lahus ning on ilmutanud üha enam, sõltumatust. Kohtuvõimul on põhiseadusliku järelevalve õigus. Kuningas nimetab Ülemkohtu ülemkohtuniku Konstitutsiooninõukogu soovitusel ning kõik teised ülemkohtu, apellatsioonikohtu ja maakonnakohtute kohtunikud Kohtunõukogu soovitusel. Kõik alama astme kohtute otsused, sealhulgas õigeksmõistmised, on edasikaevatavad. Ülemkohus (Sarbochha Adalat) on viimase astme kohus. Kuningas võib armu anda ning mis tahes kohtuotsuse täitmist peatada või otsust pehmendada või kustutada.

Poliitika

1987. aastal teatas kuningas Birendra India survel, et ta on valmis reformideks. 9. novembril 1990 kehtestati uus põhiseadus. Sellele eelnes massiivne surve teistest maadest, eriti Indiast, mis sulges oma piirid, ning liitunud opositsiooniparteide (Nepali Kommunistlik Partei ja India Kongress) massimeeleavaldused, mida kuningas laskis tulistada.

Mõned parteid kritiseerisid uues põhiseaduses punkti, mis nägi ette erakorralise seisukorra võimaliku kehtestamise kuninga poolt (esindajatekoda pidi seda kinnitama alles kolme kuu jooksul), ning vormeli "hinduistlik kuningriik" säilitamist. Varsti oli uus poliitiline eliit rahva silmis veel korrumpeerunum kui vana valitsus. See aga tuleneb ka korruptsiooni suuremast nähtavusest suhteliselt vaba ja kriitilise ajakirjanduse tingimustes.

Parteid leppisid 1991 kokku, et poliitilise stabiilsuse huvides monarhia säilib, jäädes Nepali kultuuriliselt mitmekesise elanikkonna riikliku identiteedi sümboliks.

Nepali esimesed vabad valimised 12. mail 1991 võitis Nepali Kongress.

Alates 1991. aastast ei ole ükski valitsus võimul püsinud üle kahe aasta, sest ta on kas lagunenud või kuningas on parlamendi laiali saatnud.

1994. aasta valimistel sai Nepali Kongress lüüa. Valimised võitis Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik Partei) ning peaministriks sai Man Mohan Adhikari. Nepalist sai esimene kommunistliku valitsuse all olev monarhia. Erimeelsuste tõttu Nepali Kongressi sees saadeti parlament aasta keskel laiali. Sama aasta 15. novembril toimunud valimistel ükski partei enamust ei saavutanud. Sellest sai alguse mitmeaastane ebastabiilsete koalitsioonivalitsuste periood. Pärast valimistel mais 1999 sai Nepali Kongressist jälle enamusvalitsuse juht. Sellest ajast saadik on olnud kolm peaministrit Nepali Kongressist: Krishna Prasad Bhattarai (31. maist 1999 kuni 17. märtsini 2000); Girija Prasad Koirala (20. märtsist 2000 kuni 19. juulini 2001) ja Sher Bahadur Deuba (23. juulist 2001 kuni 2003. aastani).

Esindajatekoja viimases koosseisus oli Nepali Kongressil 113 kohta Nepali Kommunistlikul Parteil (Ühinenud Marksistlik-Leninlik) 69 kohta, Rahvuslik-Demokraatlikul Parteil 11 kohta, Rahvuslikul Rahvarindel 5 kohta, Nepali Hea Tahte Parteil 5 kohta, Nepali Tööliste-Talurahva Parteil 1 koht ja Nepali Ühinenud Rahvarindel 1 koht.

22. mail 2002 saatis kuningas parlamendi laiali, tuues põhjenduseks, et ta ei suuda maoistlike mässulistega toime tulla. Peaminister Deuba laskis valitud omavalitsusorganite mandaadi tähtajal mööduda.

Kuningas Gyanendra vabastas 4. oktoobril Sher Bahadur Deuba "suutmatuse" tõttu peaministri ametist. 11. oktoobril 2002 nimetati ametisse uus üleminekuvalitsus. Suured parteid Nepali Kongress, Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik) ning osa Rahvuslik-Demokraatlikust Parteist keeldusid aga uude valitsusse minekust, sest leidsid, et viimasel puudub demokraatlik legitiimsus.

Peaminister Chand Rahvuslik-Demokraatlikust Parteist lubas konfrontatsiooni maoistidega lõpetada, jättes siiski olemasolevad poliitilised struktuurid muutmata.

4. juunil 2003 nimetas kuningas peaministriks Surya Bahadur Thapa.

Valitsuse loosung oli nüüd "Ühtsus terrorismivastases võitluses". Jaanuaris 2004 külastas Nepali Colin Powell, kes lubas abi. Nepali valitsus vajas relvi ja varustust.

Maoistide mäss

Veebruaris 1996 alustas Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik) riigi 75 maakonnast viiekümnes mässu (või kodusõda) monarhia ja kastisüsteemi vastu. Alates 1996. aastast on konfliktis hukkunud üle 11 000 politseiniku, tsiviilisiku ja mässaja. Juulis 2001 kuulutas peaminister Deuba, kes püüdis konflikti läbirääkimiste teel lahendada, välja relvarahu, millest maoistid lubasid kinni pidada. Kuigi hirmuõhkkond on ka pärast relvarahu säilinud, on konfliktis hukkunute arv tunduvalt vähenenud. Augustis ja septembris 2001 toimusid valitsuse ja maoistide vahelised läbirääkimised.

Pärast 11. septembrit 2001 hakati mässajaid nimetama terroristideks. Järgneva kuue kuu jooksul hukkus konfliktis rohkem inimesi kui eelnenud kuue aasta jooksul.

2002. aastal lubas peaminister Chand konfrontatsiooni maoistidega lõpetada, jättes olemasolevad poliitilised struktuurid siiski muutmata.

Informatsioon politsei, armee ja maoistide vaheliste lahingute kohta on väga ühekülgne, sest info on riigi kontrolli all. Vaid vähesed meediakanalid, nagu näiteks ajakiri Himal, kirjutavad kriitiliselt ja informatiivselt mõlema poole kohta. Sageli räägitakse maoistide julmusest. On tõsi, et maoistidel pole halastust (korrumpeerunuiks peetavate) politseinike vastu; politseinikud aga ei tseremoonitse maoistidega ning nende ohvriks võivad langevad ka tsiviilisikud, keda lihtsalt kahtlustatakse sümpaatias maoistide vastu või nende toetamises.

2002. aasta lõpus oli Nepali 75 maakonnast 55 maoistide võimu all. Lääne ajakirjanikud on neist vähe reportaaže teinud.

Arvatakse, et kaks kolmandikku konfliktis hukkunutest on tapetud sõjaväelaste ja politseiniku poolt. Konfliktis on hukkunud üle 9000 inimese; mõned allikad nimetavad hukkunute arvuks 13 000.

Alates 19. augustist 2004 on maoistid isegi mitu korda pealinna mõneks päevaks välismaailmast täielikult ära lõiganud või pannud kinni tähtsaid ühendusteid.

Lahingud algasid alates augustist 2003 uuesti.

Turistid said siiski suhteliselt vabalt ja turvaliselt liikuda ja kõik võitlevad pooled kohtlesid neid viisakalt, sest turism on üks riigi tähtsamaid sissetulekuallikaid. Ametlikel andmetel on üks turist saanud surma pommiplahvatuses.

Valitsuse loosung oli nüüd "Ühtsus terrorismivastases võitluses". Jaanuaris 2004 külastas Nepali Colin Powell, kes lubas abi. Nepali valitsus vajas relvi ja varustust.

26. mail alustas uus valitsus eesotsas peaminister Girija Prasad Koiralaga rahuläbirääkimisi maoistlike mässulistega. Enne seda vabastati sadu mässulisi ning võeti kavva põhiseadusereform. Eesmärgiks on 10 aastat kestnud konfliktile lõpp teha.

21. novembril 2006 allkirjastasid peaminister Koirala ja maoistide juht Prachanda kodusõja lõpetamise lepingu.

Veresaun kuningapalees

Kuningas Birendra oli hoolimata oma vastuolulisusest rahva seas väga armastatud.

Ametlikel teadetel tulistas kroonprints Dipendra 1. juunil 2001 surnuks oma isa kuningas Birendra, oma ema kuninganna Aishvarya, oma venna, oma õe, oma isa noorema venna prints Dhirendra ja mitu oma tädi ning lõpuks tulistas ka iseennast. Kuigi prints Dipendra suri teadvusele tulemata, sai ta Nepali troonijärglusseaduse järgi kuningaks. Kui ta 3. juunil suri, kuulutati kuningaks tema isa vend Gyanendra. Viimane on ärimees, kellel on osalus paljudes suurtes Nepali firmades. Ta suurendas oma kuninglikku elatisraha ümberarvutatult 4,5 miljoni euroni.

Sündmuste ametlik versioon ei äratanud Nepalis usaldust. Kogu kuningliku perekonna tapmist on Nepalis varemgi ette tulnud. Enamikus kontorites, rääkimata kodudest, ei asendatud vana kuningapaari portreesid uue omadega.^[viide?]

Erakorraline seisukord ja demokraatlik liikumine

1. veebruaril 2005 saatis kuningas Gyanendra valitsuse laiali ning kuulutas välja erakorralise seisukorra ja vabastas ametist kogu valitsuse. Peaminister Sher Bahadur Deuba ja teised valitsuse liikmed pandi koduaresti.

Gyanendra süüdistas Deubat toimetulematuses, sest ta ei suutnud saavutada kokkulepet maoistidega järgmisteks valimisteks. Gyanendra lubas nüüd kolme aastaga riigis õiguse ja korra jalule seada ning taastada demokraatia. Maoistid ja suurem osa rahvast kartsid, et ta nii ruttu võimust ei loobu. Deuba ütles, et kuninga sammud olid konstitutsiooni- ja demokraatiavastased. kuninga käitumist kritiseerisid nii ÜRO kui ka Nepali tähtsamad liitlased India, USA ja Suurbritannia. Mõned riigid, sealhulgas Saksamaa ja Prantsusmaa, kutsusid lühiajaliselt oma saadikud tagasi.

22. novembril 2005 võtsid seitse parlamendiparteid (Seitsme Partei Allianss) ja Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik) vastu ajaloolise ja enneolematu 12-punktilise kokkuleppememorandumi rahu ja demokraatia kohta. See näeb ette relvastatud konflikti lõpetamist ja asutava kogu loomist.

Parlamendiparteide ja maoistide kokkuleppel alustati aprillis 2006 üleriigilist ülestõusu kuninga ainuvõimu vastu. Poliitiliste organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide ja kutseliitude õhutusel algasid massilised meeleavaldused kogu Nepalis.

Alates 7. aprillist 2006 toimus kogu riigis üldstreik, mille kutsus ellu kuninga poolt laialisaadetud seitsme partei allianss ja mille taga oli suur osa rahvast.

Üldstreik kestis üle kahe nädala. Iga päev toimusid üleriigilised sadade tuhandete osavõtjatega meeleavaldused. Politsei kohtles rahumeelseid meeleavaldajaid julma vägivallaga. 19 päeva kestnud meeleavalduste käigus hukkus 21 inimest, tuhanded said vigastada.

Rahva osavõtt oli nii lai ja jõuline, et kuningas lõi kartma. 21. aprillil 2006 kuulutas Gyanendra meeleavalduste jätkumise tõttu ja rahvusvahelisel (eriti India) survel teleesinemises, et "võim antakse rahvale tagasi". Seitsme partei alliansile anti selgesõnaliselt voli määrata järgmine peaminister. Allianss lükkas kuninga pakkumise tagasi, sest sellest oli vähe: ta nõudis endiselt 2002. aastal laialisaadetud parlamendi kokkukutsumist, asutava kogu kokkukutsumist ja kuninga absolutistliku võimu piiramist ning kutsus üles meeleavaldusi jätkama. Rahvas jäi Katmandu ja teiste linnade tänavatele, ignoreerides ühepäevast komandanditundi.

Kuningale avaldasid survet ka monarhistlikud ringkonnad ja välisriigid. Muuhulgas kartis USA, et maoistid, kelle kontrolli all oli juba 80% Nepali territooriumist, tugevnevad veelgi. Lõpuks teatas kuningas 24. aprilli keskööl teleesinemises, et esindajatekoda kutsutakse kohe uuesti kokku. Sellega oli täidetud üks Seitsme Partei Alliansi peamisi nõudmisi ning opositsioon otsustas meeleavaldused lõpetada.

18. või 19. mail 2006 sai parlament tagasi täieliku seadusandliku võimu ning andis täitevvõimu üle Nepali valitsusele (varem "Tema Majesteedi valitsus"). Ühehäälselt võeti vastu otsus, mis nägi ette riigikorra olulisi muutusi. Paljude institutsioonide (sealhulgas armee) nimest eemaldati sõna "kuninglik". Kuninga nõunikekogu Raj Parishad likvideeriti ning selle ülesanded anti üle parlamendile. Kuninga tegevus allutati parlamendi kontrollile. Kuningas Gyanendra kaotab sõjaväe ülemjuhataja positsiooni ning täidab tulevikus ainult esindusfunktsioone, mõjutamata riigiasju. Ta kaotab immuunsuse kriminaaljälitamise suhtes ning peab makse maksma. Nepal saab ilmalikuks riigiks, nii et hinduism ei ole enam riigiusund. Otsus peab alles saama seaduse kuju ning varasemad seadused ja põhiseadus tuleb sellega vastavusse viia. Enamikku muudatustest ei ole siiski veel ellu viidud.

26. mail alustas uus valitsus eesotsas peaminister Girijā Prasād Koīrālāga rahuläbirääkimisi maoistlike mässulistega. Enne seda vabastati sadu mässulisi ning võeti kavva põhiseadusereform. Eesmärgiks on 10 aastat kestnud konfliktile lõpp teha.

19. juulil 2006 saatis peaminister Girijā Prasād Koīrālā ÜRO-le kirja, milles teatatakse kavatsusest korraldada aprillis 2007 asutava kogu valimised.

21. novembril 2006 kirjutasid peaminister Koīrālā ja maoistide juht Prachanda alla lepingule kodusõja lõpetamise kohta.

Monarhia lõpp

Nepali ajutine parlament kiitis 24. detsembril 2007 ülekaaluka häälteenamusega heaks eelnõu, millega kaotatakse pärast 2008. aasta aprillis toimuvaid parlamendivalimisi kuningavõim ja riik muudetakse föderaalseks demokraatlikuks vabariigiks.

Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik) sai Nepali Asutava Kogu valimistel 10. aprillil 2008 kõige rohkem kohti. Nad püüavad koos mõningate väiksemate parteidega koalitsioonivalitsust moodustada. Kuigi valimiste-eelsel ajal toimus vägivallaakte, kulgesid valimised ise rahumeelselt.

Maoistid olid nõudnud monarhia kaotamist ja kuningas Gyanendra troonilt tõukamist ning föderaalse demokraatliku riigi loomist ja riigipea valimist. Nepali Asutav Kogu tuli Katmandus kokku 28. mail 2008 ning kaotas monarhia. Monarhia kaotamise poolt hääletas Asutava Kogu 564 liikmest 560.

Presidendivalimised

Parlament valis 21. juulil 2008 esimeseks presidendiks Rāmvaraṇ Yādavi, kes sai 590 häälest 308. Maoistide kandidaat Ramraja Prasad Singh sai 282 häält.

Parteid

Nepalis on mitmeparteisüsteem. Parteisid on mitukümmend. Parlamendivalimistel on olnud edukamad Nepali Kongress, Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik), rahvuslik-Demokraatlik Partei, Nepali Hea Tahte Partei, rahvuslik Rahvarinne ja Nepali Tööliste-Talurahva Partei.

Nepali Ühinenud Rahvarinne, mis sai 1991. aasta valimistel kolmanda tulemuse, hakkas 1993 lõhenema. Üks selle fraktsioonidest ühines hiljem Nepali Kommunistliku Parteiga (Masal). Teine fraktsioon aga asutas 1996 Nepali Kommunistliku Partei (Maoistlik), mis 1996 alustas relvastatud mässu ning millest vähehaaval sai suur poliitiline jõud.

Nepali poliitiline maastik on üks maailma keerukamaid. Parteide lõhenemine on Nepalis pigem reegel kui erand. Enamikus riikliku tähtsusega küsimuses ei ole parteid suutnud kokku leppida. Pärast 2005. aastat, mil kuningas Gyanendra võimu haaras, on olukord hakanud muutuma.

Liikmesus

Nepal kuulub järgmistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse:

Nepal on Rahvusvaheline Standardiorganisatsiooni (ISO) korrespondentliige ja soovib astuda Ülemaailmsesse Kaubandusorganisatsiooni.

Haldusjaotus

Pikemalt artiklis Nepali haldusjaotus

Nepalis on seitse provintsi, mis omakorda jagunevad kokku 77 ringkonnaks.

Enne 2015. aastat oli Nepalis 14 piirkonda. Piirkonnad olid rühmitatud viieks arenduspiirkonnaks.

Rahvastik

Keeled

2006. aastal loendati Nepalis 92 keelt.

Esindatud on indoeuroopa ja tiibeti-birma keelerühmad. Nepali keelt räägib 49%, maithili 12%, bhodžpuri 8%, tharu 6%, tamangi 5%, nevari 4%, magari 3%, avadhi 2%, bantava 2%, limbu 1% ja badžika keelt 1% elanikest. Kusunda keel on isolaat.

Ametlik riigikeel on nepali keel. Kirjakeel baseerub devanaagari kirjal. Nepali lõunapoolses osas vastu India piiri räägitakse ka hindi keelt.

Kastid

Nepalis kehtib kastisüsteem. Kuigi 1963. aastast pärinev tsiviilseadustik keelab igasuguse diskrimineerimise, diskrimineerib kastisüsteem võimude sekkumatuse tõttu 70% elanikest.

Majandus

Elatustase ja arenguabi

Nepal on üks maailma kümnest vaesemast riigist.

Umbes 800 000 nepallast töötab tööliste, autojuhtide, valvurite, koristajate ja kokkadena välismaal, neist 200 000 Lähis-Idas. Nad saadavad igal aastal oma peredele umbes 800 miljonit USA dollari väärtuses raha. See on riigi oluline elatisallikas.

Linna- ja maaelanikkonna heaolu taseme vahel on suur vahe.

Politseinike ja teiste ametnike korruptsiooni tõttu on elanikel puudunud usaldus valitsuse vastu ning nad ei ole mingit abi oodanud.

Maailmapank ja Aasia Arengupank avaldasid minevikus korduvalt valitsusele tulutult survet, et see annaks aru vaesuse leevendamiseks mõeldud arenguabi kulutamisest.

Haridus

Üle poole Nepali elanikkonnast on kirjaoskamatud.

Ajakirjandus

Alates 1990. aasta pöördest demokraatia suunas on kõige mitmekesisemate arvamuste avaldamine ajakirjanduses väga elav. Seadus keelab rangelt kuninga ja teiste kuningliku perekonna liikmete kritiseerimise ja pilamise ajakirjanduses. Siiski on paljud protestijad seda teinud.

Peale ühe inglis- ja ühe nepalikeelse riikliku ajalehe on sadu eraajalehti.

2001. aasta septembri seisuga oli Nepalis 19 eraraadiojaama, riiklik raadiojaam ning riigile kuuluv telekanal. Seadus lubab eratelevisiooni litsentside väljastamist. Kuigi 1994. aastal väljastati üks selline litsents, ei alustanud selle saaja kuue aasta jooksul saadete edastamist. Riigis on umbes 200 kaabeltelevisiooni operaatorit. Palju on satelliidiantenne.

Ajalugu

Esiaeg

Katmandu orust on leitud neoliitikumi tööriistu. See leid osutab vähemalt 9000 aasta tagusele asustusele.

India eeposed, sealhulgas "Mahābhārata", mainivad Nepali elanikena kirateid. Arvatakse, et tegu on mõnd tiibeti-birma keelt kõnelnud rahvaga.

Eeposes "Rāmājana", mille sündmustik on "Mahābhārata" omast varasem, väidetakse, et Mithila (tänapäeva Janakpuri linn Nepalis) on jumalanna Sītā sünnipaik.

Vālmikī aašram ja teised mälestised annavad tunnistust aarja kultuuri kohalolust Nepalis juba 1. aastatuhandel eKr.

Vaata ka

Viited

↑ Table 01: Number of households by type of ownership of housing unit, NPHC 2021
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.

Välislingid

Heiki Suurkask: Nepallastele ilmutas end uus Lenin, Eesti Päevaleht, 5. mai 2008
Roy Strider: Nepali revolutsioon 2008: neerunäppajad küünlavalgel, Eesti Päevaleht, 10. mai 2008
Nepali kuningapere lahkus enne väljaajamist pealinnast, Eesti Päevaleht, 23. mai 2008
Heiki Suurkask: Nepali vabariiki ootab ees konfliktne tulevik, Eesti Päevaleht, 29. mai 2008
Nepal Maoists to shun government, BBC NEWS, 22. juuli 2008

[1] Table 01: Number of households by type of ownership of housing unit, NPHC 2021

[2] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.

[3] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.

[1]

[2]

[3]