Mine sisu juurde

Mulgimaa

Allikas: Vikipeedia
Mulgimaa lipp

Mulgimaa on kultuuriajalooline piirkond Lõuna-Eestis, mis koosneb viiest endisest kihelkonnast: Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme. Mulgimaa aladel on tänapäeval kolm omavalitsust: Mulgi vald, Tõrva vald ja Viljandi vald.

Mulgimaaks on peetud ka Viljandi kihelkonna lõunaosa ja Saarde kihelkonna idaosa. Samas Eduard Vääri väitel suurem osa Helme kihelkonna põlistest elanikest end ise mulgiks ei pea.[1]

Mulgimaaks nimetatud piirkond oli 19. sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija.[2]

Tänapäeval märgistab ja määrab Mulgimaa viit kihelkonda (Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu) vaid teatud rahvarõivaste tüüp ja vanemate inimeste seas ka mulgi ehk lõunaeesti keele läänemurde leviala.[2]

Lõunaeesti (võru, setu, mulgi ja tartu) keel ja keelesaared (Leivu, Lutsi ja Kraasna)

Erinevalt paljude inimeste eksiarvamusest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa. Viljandimaalased väljaspool viit kihelkonda pole mulgid, kuid siiski on sageli Mulgimaa pealinnaks ekslikult peetud Viljandit, ehkki see linn ei asu ajaloolise Mulgimaa piirides. 20. sajandi lõpupoole on mõned kohalikud pidanud Abja-Paluoja linna Mulgimaa keskuseks.[2]

Mulgimaa nimetuse tekkimisest on mitmeid teooriaid. Arvatakse, et Mulgimaa nimetus arenes välja Mulgi nimelistest taludest või lätlaste kasutatud sõimusõnast eestlaste kohta (muļķis ehk "loll").[3] Talude päriseksostmine oli Mulgimaa piirkonnas populaarne ning 1895. aastaks oli Mulgimaa piirkonnast omandatud enamik vabadest talumaadest.[3]

18. sajandi lõpupoole muutus populaarseks põllumajanduse haruks linakasvatus, kuna puuvillast oli maailmas tekkinud puudus ning seetõttu oli lina hind kõrge. 20.[3] sajandi alguses peeti Mulke jõukaks rahvaks, kuna Mulgimaal olid viljakad põllumaad, siis tegeleti peamiselt põllumajandusega.[3] Edukas põllumajandus tekitas Mulgimaal rahvastiku kihistumist ning suurtes taludes kasutati palju palgatöötajaid.[4]

Nõukogude okupatsiooni ajal oli Mulgimaa piirkond endiselt üks paremini arenenud põllumajanduslik ala, kuid inimeste roll ei olnud enam sama. Talude kaotamine ja küüditamine oli inimeste staatust tugevalt mõjutanud.[3]

Mulgimaa loodus on mitmekesine ja looduslikke vaatamisväärsusi leiab igast Mulgimaa osast. Sakala kõrgustik on tasase pinnamoega ning 2792 km² suurune. Mulgimaalt leiab mitmeid maastikukaitsealasid: Õisu, Karksi, Teringi, Muti, Rutu ja Ainja. Lisaks maastikukaitsealadele on ka Tündre ja Rubina looduskaitsealad. Veekogudest on tuntumad: Veisjärv, Koorküla Valgjärv ja Võrtsjärv. Mulgimaa aladele ulatub Võrtsjärve madalik. Karksi kihelkonnas asuvad ka looduslikud pühapaigad.

Mulgimaa kultuurielu on üsna elav, korraldatakse erinevaid üritusi ja säilitatakse traditsioone. Mulgimaal on levinud oma rahvarõivad, toidukultuur ja keel.[4] Mulgimaal on palju vaatamisväärsusi: erinevaid ajaloolisi ehitisi; siiani säilinud linnuste varemeid; kirikuid ja kabeleid; mõisaid ja losse; muuseume, monumente ja skulptuure.

Vaatamisväärsused

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolised ehitised ja paigad

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisad ja lossid

[muuda | muuda lähteteksti]

Monumendid ja skulptuurid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Vabadussõjas langenute mälestussammas Tarvastus
  • Vabadussõja mälestussammas Kolga-Jaanis
  • Vabadussõja mälestussammas Hallistes
  • Vabadussõja mälestusmärk Kärstnas
  • Vabadussõja mälestusmärk Õisus
  • Vabadussõja mälestusmärk Karksi-Nuias
  • Vabadussammas Paistus
  • Puuskulptuurid Mulgimaal
  • Lalsi Vabadussõja mälestussammas
  • Kindral von Anrepi mälestusmärk Kärstna Kabelimäel
  • Kindral Johan Laidoneri sünnipaika tähistav mälestusmärk
  • Balti keti mälestusmärk Lillis
  • August Kitzbergi monument
  1. Pae, lk 180
  2. 2,0 2,1 2,2 Toomas Hendrik Ilves, "Võtaks Mulgimaa asjad õige enda kätte!" Sakala, 2. juuli 2005
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Ajalugu - Mulgimaa - Mulgimaa". www.mulgimaa.ee. Vaadatud 16. detsembril 2023.
  4. 4,0 4,1 "Mulgid". Fenno-Ugria. Vaadatud 22. detsembril 2023.
  • Pae, Taavi; Remmel, Mari-Ann. Eesti etnonüümid, võrdnimed ja piirkonnanimed. Keel ja Kirjandus, 2006, nr 3, lk 177–190.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]