Miina Sillanpää
Miina Sillanpää (sünninimi Vilhelmiina Riktig; 4. juuni 1866 Jokioinen – 3. aprill 1952 Helsingi) oli Soome poliitik ja sotsiaaldemokraatliku töölisliikumise üks juhte, aastatel 1926–1927 riigi esimene naisminister. Ta oli Soome Sotsiaaldemokraatliku Naisliidu ja hiljem Soome Sotsiaaldemokraatliku Töölisnaisliidu esimees.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vilhelmiina Riktig sündis näljahäda ajal popsitaluniku Juho Riktigi ja tema abikaasa Leena Riktigi (sündinud Roth) üheksalapselise pere seitsmenda lapsena. Kooliharidust sai ta vähe, koolis käis vaid rändõpetaja juures ja hiljem tehase koolis.[1]
Tööle läks ta 12-aastaselt Forssa puuvillavabrikusse ja hiljem töötas Jokioineni naelatehases. 18-aastaselt kolis ta Porvoosse koduabiliseks ja muutis seal ametlikult oma nime Miina Sillanpääks. Aastatel 1900–1915 oli ta Helsingi Majapidajate Ühingu teenijannade pansionaadi ja töövahendusbüroo juhataja. Seejärel töötas ta aastatel 1916–1932 tarbijateühistu Elanto sööklate ja kohvikute järelevaatajana ning 1932–1936 Sotsiaaldemokraatliku Töölisnaisliidu sekretärina.
1939. aastal anti Sillanpääle majandusnõuniku tiitel. 1949. aastal võttis ta president Juho Kusti Paasikivi käest vastu Soome Kultuurirahastu elutöö preemia.
Sillanpää sotsiaaldemokraadina
[muuda | muuda lähteteksti]Miina Sillanpää ei tegelenud poliitilise teooriaga, aga ta osales sotsiaaldemokraatlikus liikumises. Eriti seisis ta naistööliste ja vallaliste naiste õiguste eest ning osales 1930. aastatel naiste turvakodude rajamisel. Mõned sotsiaaldemokraatliku liikumise veteranid on teda hiljem nimetanud kogu turvakodude võrgustiku rajajaks. Ei saa päris kindlalt väita, et see au kuulub ainult talle, kuid kindlasti oli ta üks selle võrgustiku asutajatest ning rakendas selle töö teenistusse oma tugeva tahtejõu ja oskused.
Kodusõja ajal hoidis Sillanpää end tagaplaanil ja säilitas seetõttu lugupidamise ka kodanlaste ehk valgete seas.[1] Nii õnnestus tal pääseda vahistamisest, erinevalt oma ägedamast mõttekaaslasest ja sõbrannast Ida Aalle-Teljost.[2]
Aastatel 1918–1919 ja 1933–1940 oli ta Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei parteitoimkonna liige, ühtlasi juhtis ta ka Soome Sotsiaaldemokraatlikku Naisliitu ja hiljem Soome Sotsiaaldemokraatlikku Töölisnaisliitu.
Sillanpää osales ka Helsingi kohalikus poliitikas.
Töö rahvaesindajana
[muuda | muuda lähteteksti]Sillanpää oli üks Soome parlamendi 19 esimesest naisliikmest, kes valiti ametisse 1907. aasta parlamendivalimistel. Kokku kuulus ta parlamenti 38 aastat (1907–1911, 1914–1917, 1919–1933, 1936–1948) ja osales parlamendi 39 istungjärgul. Sillanpää on tänaseni Soome kõige pikema staažiga naisrahvasaadik.
13. detsembrist 1926 kuni 17. detsembrini 1927 ametis olnud Väinö Tanneri valitsuses oli ta teine sotsiaalminister. Sellel ametikohal sai temast Soome ajaloo esimene naisminister. Järgmine naisminister nimetati Soomes ametisse alles 1948, kui Mauno Pekkala valitsuskabinetis sai portfellita ministriks Hertta Kuusinen.
Aastatel 1925, 1931, 1937, 1940 ja 1943 kuulus ta presidendivalimistel valijameeste kogusse.
Kui nn pika parlamendi volitused 1945. aastal lõppesid, valiti Sillanpää pärast uusi parlamendivalimisi parlamendi auesimeheks.
Miina Sillanpääl oli suuri teeneid uute sotsiaaldemokraatidest parlamendiliikmete juhendamisel ja õpetamisel. Kauaaegne rahvaesindaja ja ajakirjanik Yrjö Kilpelainen on Sillanpääd tunnustanud selle eest, et tema enda poliitiline karjäär parlamendis kulges ilma suuremate eksisammudeta.[3]
Töö ajakirjanikuna
[muuda | muuda lähteteksti]Sillanpää töötas ka ajakirjanikuna sotsiaaldemokraatliku naisliikumise ajalehtedes. Ta oli väljaannete Palvelijatarlehti (1905–1906), Työläisnainen (1907–1916) ja Toverittari (1922–1943) vastutav toimetaja. Üks põhjus, miks ta nendele ametikohtadele valiti, oli tema vallalisus. Vastavalt Soome seadustele olid abielunaised kuni 1930. aastani meeste õigusliku eestkoste all ega saanud seetõttu vastutava toimetaja ametis töötada.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Jokioineni asulas, Miina Sillanpää ammu lammutatud sünnimaja asukohas on tema mälestuskivi.
Helsingi Tokoinranta pargis on kujur Aimo Tukiaineni pronksskulptuur "Tõrvik", mille graniidist jalamile on jäädvustatud Miina Sillanpää nägu, nimi ja eluaastad. Kuju avati Sillanpää 102. sünniaastapäeval 4. juunil 1968.[4][5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Miina Sillanpää 80 vuotta 4. VI. 1946. Helsinki, Tammi, 1946.
- ↑ Uranuurtajan tie: otteita Ida Aalle-Teljon elämästä. Turku, Sos.-dem. naisliitto, 1955.
- ↑ Kilpeläinen, Yrjö. Miina on poissa. – Suomen Sosiaalidemokraati, 6. aprill 1952. Nekroloog.
- ↑ Rautio, Antero. Pääkaupunkiseudun julkiset muistomerkit ja taideteokset. Karisto, 1998, s. 304.
- ↑ Soihtu/Miina Sillanpään muistomerkki Avalike taieste andmebaas. Helsingi kunstimuuseum. Vaadatud 21. märtsil 2013.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Miina Sillanpää 80 vuotta 4.VI.1946. Helsinki, Tammi, 1946
- Miina Sillanpään bibliografia. (Miina Sillanpään Säätiön julkaisusarja A:1). Vammalan Kirjapaino, 1989.
- Kilpeläinen, Yrjö. Miina on poissa. – Suomen Sosiaalidemokraati, 6. aprill 1952.
- Metsämäki, Mikko; Nisula, Petteri. Aktivistit – Suomalaisten kansalaisliikkeiden tarina. Edita-Helsinki, 2006.
- Mäkikossa, Oma. Yhteiskunnalle omistettu elämä. Miina Sillanpään elämän ja työn vaiheita. Helsinki, Tammi, 1947.
- Salmela-Järvinen, Martta. Miina Sillanpää, legenda jo eläessään. WSOY-Porvoo, 1973.