Maia Mathiesen

Maia Mathiesen (kuni 1944 Maia Sinberg; 24. august 1919 Tallinn – 10. juuni 2013 Stockholm) oli eesti kunstiteadlane ja eesti kultuuri edendaja Rootsis.

Ta lõpetas 1938. aastal Lenderi tütarlaste gümnaasiumi ja plaanis järgmisel aastal alustada arhitektuuriõpinguid Helsingi Tehnikaülikoolis, kuid see osutus sõja tõttu võimatuks. Selle asemel hakkas ta õppima ehitustehnikat Tallinna Tehnikaülikoolis.

Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige.

Kunstiõpingud ja töö

Ta põgenes 1944. aastal Soome kaudu Rootsi. Ta elas Höganäsis, Malmös ja jälle Höganäsis, siis kolis ta 1964. aastal Västeråsi.

Västeråsi perioodil alustas ta ülikooliõpinguid kunstiajaloo ja esteetika alal ning kaitses filosoofiakandidaadi väitekirja. On uurinud Eduard Wiiralti loomingut.

Pärast kolimist Stockholmi 1977. aastal jätkas ta ka õpinguid esteetika doktorandina Uppsala Ülikoolis. Ta kutsuti tööle Eesti Kultuuri Koondisse, kus ta korraldas aastakümnete jooksul kunstinäitusi, kontserte ja kirjandusõhtuid.

Ta suri 10. juuni 2013 Stockholmis ning maeti 20. aprillil 2014 Brunnby kirikuaeda Höganäsi vallas Skåne läänis.

Isiklikku

Tema isa Toomas Sinberg pärines Krimmi asunike kolmandast põlvkonnast ja töötas Tallinnas Asundusameti juhatajana. Ema Maria (sündinud Orgo) oli pärit Sillamäelt Orgode talust.

Maia Sinberg abiellus Mihkel Mathieseniga 24. juunil 1944. Seejärel põgenes Soome Raumasse ning sealt edasi Põhja-Rootsi. Abikaasa jäi esmalt maha, aga temal õnnestus koos vanematega Kihnu ja Ojamaa kaudu tulla Lõuna-Rootsi järele. Mathiesenid said varakevadel 1945 tööd Höganäsis ning elasid pärast nii Malmös kui jällegi Höganäsis, enne kui elutee neid 1964. aastal Västeråsi ja 1977. aastal Stockholmi viis.

Neil sündisid pojad Toomas Indrek (1946), Mait Mihkel (1949–2005) ja Tiit Ilmar (1957).

Kirjandus

• "Maia Mathiesen 90-aastane – õnnitleme!". Eesti Päevaleht nr 32, 19. august 2009. Lk 13

Välislingid

• Haud Brunnby kirikuaias