Maavald
|
See artikkel on esitatud kustutamiseks.
Põhjus: See on maausuliste siseringi termin, autoriteetsed allikad seda ei kasuta. Artikli sisu on originaaluurimus. Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2014) |
Maavald on Eesti ajalooline maakeelne nimi, mis hääbus laiemast kasutusest 19. sajandil, asendudes alamsaksa laenuga "Eesti".
Sõna "maa" tähendab selles seoses eelõige kohalikku, maarahvale kuuluvat. Sarnaselt tähendavad maarahva või kohalikke asju: maalinn, maatõug, maausk, maakeel jpm. Maavald on siis maarahva vald ehk maarahva maa. Mõningate uurijate seisukohtade kohaselt hõlmab Maavald suuremat maa-ala kui Eesti, st sinna loetakse tihti kuuluvaks ka seto ja vadja maarahva maad [viide?].
Sõnad "Maavald", "maakeel" ja "maarahvas" olid kuni 19. sajandini üldiselt kasutusel. Näiteks Tallinnas ilmus 1856–1889 Eestimaa kubermanguvalitsuse ajaleht Ma-walla Kulutaja (Maa Walla Kuulutaja; tänapäevasesse keelde tõlgituna "Eesti Kuulutaja"), mis sisaldas ametlikke teadaandeid, määrusi jms.
Tänapäeval kasutavad seda nime taara- ja maausulised.
Nime on kasutanud Ain Kaalep artiklikogu "Maavallast ja maailmakirjandusest" (1984) pealkirjas ning Priidu Beier luulekogu "Maavalla keiser ehk Kurb klounaad" (2000) pealkirjas.
Lisaks Maavallale on maarahva asuala nimena kasutatud ka selliseid maakeelseid nimesid nagu: Maa, Maamaa ja Maapoole. Sõna "Maapoole" on pärit Vaivarast või Ingerist, sõnaga Narva jõe lähedalt, tähendades seda maad, kus maakeelt räägitakse ja maarahvas elab.[viide?]
Kalle Elleri artikkel, milles ta maarahva, maakeele ja ka Maavalla nime propageeris, on võrgus olemas. Suulises pärimuses väidetakse, et Maavalla nimi on leitud ka Oskar Kallase ühe Läti keelesaare ekspeditsiooni materjalide raamatust (keelesaari eesti filoloogide käsitluses on kolm: Leivu (Lei), Lutsi (Lut) ja Kraasna (Kra), viidatakse nagu eesti kihelkondi; Kraasna oli Pihkvamaal), kas "Lutsi maarahvas" (Helsingi, Soome Kirjanduse Selts 1894) või siis "Kaheksakümmend Lutsi maarahva muinasjuttu". Riho Grünthal oma raamatus "Livvistä liiviin" räägib teiste läänemeresoome etnonüümide seas ka "maa-" tüvest.
Maamaa kohta tsiteerib Toomas Help Saareste mõistelist sõnaraamatut: "Andrus Saareste on näiteks Leivu väljarändajatelt oma mõistelises sõnaraamatus kirja pannud alljärgneva Eesti kohta käiva mõttearenduse: "Ta sõitis Lätimaa läbi ja läks Maamaa peale" (2. köide, 272. veerg)."
Saareste sõnaraamatu otsitav register on võrgus ja teatab meile järgmist: "maarahvas" koos näidetega on esitatud artiklis Eestlased, samuti kui "maainimesed", "maalased", "maamehed", "maapoole rahvas".
Sõna maavald pärineb uurali tüvest *maγe, mage (maa) ja vanaskandinaavia tüvest vald (jõud, võim).