Lusitaania

Lusitaania või Hispania Lusitana oli iidne Rooma provints paigas, kus nüüd on Portugal (Douro jõest lõunas) ja Lääne-Hispaania (praegune autonoomne piirkond Extremadura ja osa Salamanca provintsist). See on saanud nime lusitaanide järgi (protoindoeurooplased).

Selle pealinn oli Emerita Augusta (tänane Mérida) ja see oli esialgu osa Rooma vabariigi Hispania Ulterior provintsist, enne kui sai omaette provintsiks Rooma keisririigis. Esimesed roomlased asusid territooriumile umbes 2. sajandi keskpaigas eKr. Järgnes sõda Lusitaania hõimudega aastatel 155 – 139 eKr. Aastal 27 eKr loodi provints.

Nime päritolu

Lusitaanide nimetuse etümoloogia (kelle järgi on nime saanud Rooma provints) on jäänud ebaselgeks. Populaarne etümoloogia seostas nime arvatava Rooma pooljumala Lususega, samas kui mõned varauusaja õpetlased on väitnud, et Lus oli keldi Luguse vorm, millele järgnes teine (tõendamata) tüvi *tan-, mis pidi tähendama "hõimu", teised aga tuletasid nime Lucisest, iidsest rahvast, keda on mainitud Avienuse "Ora Maritimas" (4. sajand pKr), ja sõnast tan (iraani -stan) või sõnast tain, mis tähendab "piirkonda" või "vete maad", tüvisõna, mis varem tähendas selle piirkonna vürsti või suveräänset kuberneri.

Iidsed roomlased, nagu Plinius Vanem ("Naturalis historia") ja Varro (116–27 eKr, Pliniuse viidatud), spekuleerisid, et nimi Lusitaania oli Rooma päritolu, kuna Plinius ütles "lusum enim Liberi Patris aut lyssam cum eo bacchantium nomen dedisse Lusitaniae et Pana praefectum eius universae" [Lusitaania on nime saanud Lususelt, mis on seotud Bacchuse ja Lyssaga tema bakhantide hulgast, ja Paan on selle kuberner].

Lusus tõlgitakse tavaliselt "mäng" või "näidend", samas Lyssa on laenatud kreeka λυσσα, "hullus" või "raev", ja mõnikord isikustatud raev; hilisemate luuletajate jaoks saavad Lususest ja Lyssast Bacchuse loomulikud kaaslased (isegi lapsed). Luís Vaz de Camõesi eepos Lusiaadid (1572), mis kujutab Lusust Lusitaania asutajana, laiendab neid ideid, millel pole seost moodsa etümoloogiaga.

Oma teoses "Geograafia" vihjas antiikgeograaf Strabon (suri u. 24 pKr) muutuse toimumisele nime "Lusitaania" kasutamisel. Ta mainib Douro jõest põhjas elavat rahvarühma, keda kunagi kutsuti "lusitaanideks", kuid tema ajal kutsuti "kallakanideks".

Lusitaanid

Pikemalt artiklis Lusitaanid

Lusitaanid, kes olid indoeurooplased, kehtestasid end piirkonnas 6. sajandil eKr, kuid ajaloolased ja arheoloogid on nende etnogeneesi osas endiselt kõhklevad. Mõned kaasaegsed autorid peavad neid põlisrahvaks, keda keltiseeriti kultuuriliselt ja võib-olla ka abielude kaudu.

Arheoloog Scarlat Lambrino kaitses seisukohta, et lusitaanid olid lusoonidega (hõim, kes asustas Ibeeria idaosa) seotud keldi päritolu hõimurühm. Mõni on väitnud, et mõlemad hõimud pärinesid Šveitsi mägedest. Teised väidavad, et tõendid osutavad sellele, et lusitaanid on Ibeeria põliselanike hõim, mis tekkis erinevate kohalike hõimude omavahelisest segunemisest.

Esimene lusitaanide asustatud ala oli tõenäoliselt Douro org ja Beira Alta piirkond (tänapäeva Portugal); Beiras jäid nad paigale, kuni võitsid keltikeid ja teisi hõime, siis laienesid nad territooriumile, mis ulatus Estremadurani enne Rooma saabumist.

Sõda Rooma vastu

Pikemalt artiklis Lusitaania sõda

Lusitaane on esimest korda maininud Titus Livius (218 eKr) ja kirjeldanud neid kui kartaagolaste jaoks võitlejaid; nendest on teatatud kui Rooma vastu võitlejatest aastal 194 eKr, mõnikord liidus keltibeeri hõimudega.

Aastal 179 eKr tähistas preetor Lucius Postumius Albinus triumfi lusitaanide üle, kuid aastal 155 eKr, esmalt Punicuse (Πουνίκου, arvatavasti kartaagolane) ja seejärel Cesaruse (Καίσαρος) juhtimisel, jõudsid lusitaanid Gibraltarini. Siin võitis neid preetor Lucius Mummius Achaicus.

Alates aastast 152 eKr oli Rooma vabariigil raskusi sõdurite värbamisega sõdadeks Hispanias, mida peeti eriti jõhkraks. Aastal 150 eKr organiseeris Servius Sulpicius Galba võltsvaherahu. Kui lusitaanid tähistasid seda uut liitu, mõrvas ta neid, müües ellujäänud orjusse; see põhjustas uue mässu Viriathuse juhtimisel, kes tapeti pärast mitut katset aastal 139 eKr roomlaste poolt kinni makstud reeturite poolt, olles juhtinud edukat geriljakampaaniat Rooma ja selle kohalike liitlaste vastu. Aastal 137 eKr juhtis Decimus Junius Brutus Callaicus edukat kampaaniat lusitaanide vastu, jõudes põhjas Minho jõeni.

Roomlastest saavutasid muid võite prokonsul Decimus Junius Brutus Callaicus ja Gaius Marius (valiti aastal 113 eKr), kuid ikkagi pidasid lusitaanid vastu pikas geriljasõjas; hiljem liitusid nad Quintus Sertoriuse (renegaadist Rooma kindral) vägedega (umbes aastal 80 eKr) ning Julius Caesar pidas aastal 61-60 eKr nende vastu eduka kampaania, kuid neid ei suudetud lõplikult lüüa enne Augustuse valitsemisaega (umbes aastatel 28–24 eKr).

Rooma provints

Rooma Hispania Diocletianuse ajal (293 pKr); Lusitaania äärmises lääneservas

Jaotus Augustuse ajal (25–20 eKr)

Lusitaaniaga (ning Astuuria ja Gallaeciaga) lõpetas Rooma Ibeeria poolsaare vallutamise, mille Augustus jaotas (25–20 eKr või 16–13 eKr) idas ja põhjas Hispania Tarraconensis, edelas Hispania Baetica ja läänes Provincia Lusitana. Algselt kuulusid Lusitaaniasse Astuuria ja Gallaecia territooriumid, kuid hiljem loovutati need uue Provincia Tarraconensis alluvusse ja esimesest sai Provincia Lusitaania et Vettones. Selle põhjapiir oli piki Douro jõge, samas idas läks piir läbi Salmantica (Salamanca) ja Caesarobriga (Talavera de la Reina) Anasi (Guadiana) jõeni.

Aastatel 28-24 eKr rahustasid Augustuse sõjalised kampaaniad kogu Hispania Rooma võimu alla, rajati Rooma linnad, nagu Asturica Augusta (Astorga) ja Bracara Augusta (Braga) põhjas ning Emerita Augusta (Mérida) lõunas (asustati Legio V Alaudae ja Legio X Gemina leegionite veteranidega).

Jaotus Diocletianuse ajal

Diocletianuse ajal säilitas Lusitaania oma piirid ja seda valitses praeses, hiljem consularis; lõpuks, aastal 298 pKr, ühendati see teiste provintsidega ja moodustati Hispaniate diötsees.

Nime pärand

Nagu paljude Euroopa maade Rooma nimedega, oli ja on Lusitaania sageli kasutatav Portugali alternatiivnimena, eriti ametlikus või kirjanduslikus ja poeetilises kontekstis. 16. sajandi koloonia, millest sai lõpuks Brasiilia, asutati esialgu kui "Uus-Lusitaania". Tavakasutuses on sellised mõisted nagu lusofoon, tähendusega portugali keele rääkija, ja lusitaaniline, mis viitab Portugalikeelsete Riikide Ühendusele – kunagi Portugali kolooniad ja nüüd iseseisvad riigid, jagades ikkagi ühist pärandit. Enne oma sissetungi aastal 1807 tegi Napoleon I ettepaneku rajada Prantsuse toetatud Põhja-Lusitaania kuningriik kui üks Portugali järglasriike eeldusel, et sellise kampaania tulemuseks on prantslaste kerge võit.

Provintsil oli ka kurikuulus nimekaim Põhja-Atladi ookeanilainer Lusitania, mida torpedeeriti Saksa allveelaeva poolt aastal 1915.

Vaata ka