Loogiline positivism
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Loogiline positivism ehk neopositivism ehk uuspositivism ehk empiiriline positivism oli filosoofiline liikumine[1], mis vastustas metafüüsikat ja spekulatiivset filosoofiat ja milles filosoofia taheti kujundada loogiliseks teaduskeeleks.
Loogiline positivism kujunes filosoofia suunaks 1920. aastatel Viini ringist ja oli väga mõjukas kuni 1960. aastateni. Viini ringi liikmed Moritz Schlick (1882–1936) ja Rudolf Carnap (1891–1970) uskusid, et kõiki teaduslikke lauseid on võimalik korrastada üheks ühtseks süsteemiks – ühtsusteaduseks. Aastal 1962 ilmunud Thomas Kuhni raamatust "Teadusrevolutsioonide struktuur" algas loogilise positivismi kriisi.
Loogiline positivism on filosoofias empirismi vorm, mille kohaselt teadmine on kas empiiriline teadmine või siis aposterioorne teadmine, kuid viimasel juhul on tegemist sisutühjade teadmistega.
Loogilist positivismi on pooldanud Bertrand Russell ja Viini ringi filosoofid.
Loogilisele positivismile on hiljem esitatud nii palju vastuväiteid, et tänapäeval pooldavad seda vähesed filosoofid. Eestis on loogilist positivismi pooldanud Viktor Palm.
Piirjooned
[muuda | muuda lähteteksti]Loogilise positivismi piirjooned on ähmased. Mõnikord eristatakse neid oma, aga selgi korral on erinevused. Loogiliste positivistide hulka arvatakse Viini ring ja Berliini ring ning nendest mõjutatud või nendega suhelnud lähedaste vaadetega mõtlejad Inglismaal, Prantsusmaal, Skandinaavias, USAs ja Hiinas. Mõnikord arvatakse nende hulka ka mõtlejaid, kelle vaated Viini ja Berliini ringi vaadetest oluliselt erinesid või kes end nendele otseselt vastandasid.[1]
Loogilise positivismi ja loogilise empirismi vahele on väga raske mingit põhimõttelist piiri tõmmata.[2] Kui eristus tahetakse teha, siis tavaliselt vaadeldakse loogilist empirismi loogilisest positivismist laiemana. Berliini ringi liikmed ei nimetanud end kunagi positivistideks, kuid kasutasid seda sõna, et rõhutada enda erinevust mõne Viini ringi liikme vaadetest. Igatahes ei olnud loogiliste empiristide omavaheliste erimeelsuste seas ühtki sellist, mis oleks kulgenud mööda Viini ringi ja Berliini ringi vahelist piiri. Sõna "positivist" kasutati tavaliselt teiste kohta, kuigi mõned Viini ringi liikmed nimetasid end positivistideks, rõhutades enda vaadete erinevust 19. sajandi positivismist, Ainuke, kes end tagantjärele kõhklematult positivistiks nimetas, oli Alfred Ayer.[1]
Liikumise keskused ja liikumises osalenud isikud
[muuda | muuda lähteteksti]Viini ringi juhtfiguurid olid Hans Hahn, Moritz Schlick, Rudolf Carnap ja Otto Neurath. Nende koosolekutel käis regulaarselt Kurt Gödel. Ringi liikmete, külaliste ja vestluskaaslaste seas olid paljude teiste hulgas veel Alfred Ayer, Herbert Feigl, Philipp Frank, Carl Hempel, Karl Menger, Richard von Mises, Ernest Nagel, Karl Popper, Williard Van Orman Quine, Frank Ramsay, Hans Reichenbach, Alfred Tarski, Friedrich Waismann ja Ludwig Wittgenstein.
Berliini ringi juhtis Hans Reichenbach ja sinna kuulusid teiste seas Kurt Grelling, Walter Dubislav, Kurt Lewin, Richard von Mises ja Paul Oppenheim. Carl Hempel promoveerus Berliinis ja töötas Reichenbachi käe all, kuni too oli 1933 sunnitud lahkuma. Hempel viibis mõnda aega ka Viinis ja Prahas. Berliini ringiga oli seotud ka Albert Einstein, kes samuti jäi Berliini 1933. aastani.[1]
Varssavis tegutses loogikute rühm, kellest tuntuim on Alfred Tarski, kes suhtles palju Viini, Berliini ja USA loogiliste empiristidega. Siiski ei kuulunud Varssavi loogikud otseselt loogilise empirismi liikumisse.[1]
Muutuste tõttu Euroopas liikus loogilise empirismi kese 1930. aastate lõpuks Kesk-Euroopast Ameerikasse. Liikumise ajakiri Erkenntnis, mida toimetasid Reichenbach ja Carnap, lõpetas ilmumise 1940. Aastal 1930 asus Herbert Feigl elama USA-sse, Rudolf Carnap 1936 Chicagosse, Carl Hempel 1937 Chicagosse ja Karl Menger 1937 Notre Dame'i, Hans Reichenbach 1938 Türgist USAsse, Gustav Bergmann ja Philipp Frank emigreerusid 1938, Edgar Zilsel 1939. Alfred Tarski viibis 1939 Ameerikas, ning sündmuste tõttu kodumaal jäigi sinna. Aastaks 1940 oli Ameerikasse jõudnud ka Richard von Mises.[1]
USAs liitusid liikumisega Nelson Goodman, Charles Morris, Williard Van Orma Quine, Ernest Nagel ning pärast sõda Reichenbachi õpilased Hilary Putnam ja Wesley Salmon. Ka Adolf Grünbaum oli Reichenbachi mõju all. Wilfrid Sellars oli nooruses Feigli lähedane kaaslane. Loogiline empirism oli lähedane Ameerika pragmatismiga, sest paljude loogiliste empiristide vaadetes oli pragmatistlikke joon ning mõlemad liikumised püüdsid empiristliku metodoloogia abil ühiskonda uuendada. Loogiline empirism oli esindatud enamikus suuremates USA ülikoolides ning loogiliste empristide töid avaldasid ajakirjad Philosophy of Science ja Philosophical Studies, mille toimetustes neil oli mõju.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Taust ja küsimuseasetus
[muuda | muuda lähteteksti]20. sajandi alguseks olid filosoofiast sõltumatuks saanud mitmed üksikteadused, nagu matemaatika, füüsika, keemia ja sotsiaalteadused, ja psühholoogia oli filosoofiast eraldumas. Tekkis küsimus, mis on filosoofiast järele jäänud. Filosoofiale ei olnud jäänud eriomast faktide valdkonda. Üks võimalik vastus oli, et filosoofial tuleb tegelda sügavamate ja tähtsamate küsimustega kui kogemusteaduste valdkond, sest filosoofial on erilaadsed tõendid asjade kohta, milleni kogemusteadused ei ulatu, või filosoofia loobub kitsarinnalisest toetumisest tõenditele ja täpsetele argumentidele. Loogilisele positivismile panid aluse need, kellele selline "metafüüsika" (nagu Rudolf Carnap seda nimetas) ei olnud meeltmööda. Nad soovisid teha teaduslikku filosoofiat. Selline filosoofiateadus ei pruukinud olla empiiriline ega pruukinud säilitada kõike, mis filosoofiasse veel järele jäänud oli. Teadusliku filosoofia rajamiseks oli tarvis täpsemalt uurida, milles seisnevad teaduslikud meetodid, kuidas matemaatika ja teised mitteempiirilised teadused empiiriliste teadustega kokku käivad ning mis roll on filosoofial. Küsimusi tekitasid ka teaduse ilmingud, mis tekitasid probleeme kantiaanlusele, mis muidu oleks teaduslikuks filosoofiaks võib-olla hästi sobinud, eriti mitteeukleidilised geomeetriad ja relatiivsusteooria ning mingil määral matemaatiline loogika.[1]
Loogilise positivismi rajajate meelest oli tarvis ühiskonda ja kultuuri uuendada, kuid seda takistas inimeste kinniolek mitteteaduslikes, "metafüüsilistes" mõtteviisides, nagu näiteks teoloogia, rassiviha, omandi kontseptsioon ja traditsioonilised ettekujutused soorollidest. Et inimesi nendest vabastada, tuli propageerida teaduslikku maailmamõistmist. Selle poolest sarnanes nende ettevõtmine valgustusfilosoofiaga.[1]
Loogilist positivismi huvitas loogika, mille abil saaks täptsustada empiirilise teaduse tulemuste suhet kogemusega (kogemusest järeldamine ja kogemusega kinnitamine). Ta sai toetuda matemaatilise loogika saavutustele ja püüdis ka loogikat arendada. Juhtiv idee oli verifikatsionism.[1]
Loogilise positivismi sõlmprobleeme
[muuda | muuda lähteteksti]Empirism, verifikatsionism ja metafüüsikavastasus
[muuda | muuda lähteteksti]See, et loodusteadus rajaneb suuresti kogemusel, oli vaieldamatu. Küsimuseks jäi, kas teadusel on osi, mis ei põhine kogemusel või põhinevad ka millelgi muul, ja kui on, siis nende osade seletamine; kuidas on võimalik teada, et teadus põhineb kogemusel (niivõrd kui see nii on); miks tuleb maailma uurida teaduslikult, mitte näiteks müstiliselt. Valitses arusaam, et matemaatika ja loogika ei põhine mingil ilmsel moel kogemusel. Empiiriline teadus suuresti eeldas neid, ja oli raske mõista, kuidas miski võiks neid kummutada. (Geomeetria võis siiski nõuda teistsugust käsitlust kui ülejäänud matemaatika.)[1]
| Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Richard Creath. Logical Empiricism, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2022.
- ↑ Uebel 2013.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Швырёв, В. С. Неопозитивизм и проблема эмпирического познания, М.: Наука 1966.
- J. Passmore. Logical Positivism. – P. Edwards (toim). The Encyclopedia of Philosophy, kd 5, New York: Macmillan 1967, lk 52–57.
- Nicholas Rescher (toim). The Heritage of Logical Positivism, Lanham, MD: University Presses of America 1985.
- F. Stadler. Studien zum Wiener Kreis: Entwicklung und Wirkung des Logischen Empiricismus im Kontext, 1997.
- F. Stadler. The Vienna Circle: Studies in the Origins, Development and Influence of Logical Empiricism, tlk C. Nielsen jt, Vienna: Springer 2001.
- Michael Friedman. Reconsidering Logical Positivism, New York: Cambridge University Press 1999.
- Крафт В. Венский кружок. Возникновение неопозитивизма, М.: Идея-Пресс 2003.
- A. Richardson, T. Übel (toim). The Cambridge Companion to Logical Empiricism, New York: Cambridge University Press 2007.
- T. Uebel. Logical Positivism – Logical Empiricism: What’s in a Name?. – Perspectives of Science, 2013, 21, lk 58–99.
- В. С. Швырев. Логический позитивизм. – В. С. Стёпин (toim). Новая философская энциклопедия, 4 kd, 2. trükk,М.: Мысль 2010. Veebis.
- Richard Creath. Logical Empiricism, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2022.