Looduslik pühapaik
Looduslik pühapaik on maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus.[1]
2019. aasta 20. veebruaril riigikogus vastu võetud Eesti muinsuskaitseseaduse järgi on ajalooline looduslik pühapaik ametliku kinnismälestise liigina "olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala". Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad, märgib seadus.[2]
Ajaloolisteks looduslikeks pühapaikadeks loetakse Eestis looduslikke pühapaiku, mille kasutamise algus ulatub teadaolevalt 20. sajandist varasemasse aega.
Liigitus
[muuda | muuda lähteteksti]Looduslikke pühapaiku võib jaotada välisilme põhjal ühendmälestisteks (hiielaadsed pühapaigad) ning üksikmälestisteks (üksikud pühad puud, kivid, allikad jm).
Rühmitamine on võimalik ka muude tunnuste alusel:
- kasutajaskonna järgi:
- kasutusaja järgi:
- tähtpäevaline kasutamine (hiied, Miikse Jaanikivi)
- vajadusest lähtuv ebakorrapärane kasutamine (enamik ravipaiku, ristipuud jm);
- kasutusviisi järgi:
- ravimine, palvetamine, ohverdamine, matuse- jm tavad;
- asukoha järgi:
- ajaloolises talu- või külakohas ning selle naabruses
- ajaloolisest asustusest eemal loodusmaastikul
- ajalooliste teede ääres.
Looduslikke pühapaiku võib pidada üheks pühapaikade alaliigiks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Looduslikud pühapaigad Juhend kaitsealade valitsejatele, IUCN/UNESCO, vaadatud 28.01.2014.
- ↑ MuKS § 11 lg 6
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Riigikogu toetusrühm arutab looduslike pühapaikade olukorda, Riigikogu, 28. jaanuar 2014
- Juku-Kalle Raid: Eesti pühapaigad tuleb turismi eesmärgil tähistada, ERR, 29. jaanuar 2014