Leelisglasuur
Leelisglasuur on madalkuumusglasuur, milles sulandajaks on leelismetalli naatrium või kaaliumi ühendid.[1]
Omadused
[muuda | muuda lähteteksti]Leelisglasuuride headeks omadusteks on nende säravad puhtad värvid, mida on võimalik saavutada madalkuumusel pliid kaasamata. Teisalt on need glasuurid eriti madalkuumuskeraamika puhul suhteliselt pehmed, kipuvad mõranema ja võivad ka pärast põletust osaliselt lahustuda, nii et sobivad enam dekoratiivesemetele kui toidunõude glasuurimiseks[2].
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Leelisglasuur on ajalooliselt vanim glasuuritüüp, ilmudes Lähis-Idas või Egiptuses umbes 4. aastatuhande eKr keskel. Tõenäoliselt leiutati leelisglasuur klaasi ja egiptuse pasta nimelise kvartsmassi valmistamise kogemuste baasil. Leelismetalli saadi nagu kvartsmassigi puhul algselt suure soolasisaldusega kõrbetaimede, näiteks soolarohu (Salicornia europaea) vms tuhast ja hiljem imporditud soola kasutades. Uuritud Lähis-Ida glasuurides on naatriumi sisaldus 7,7–10,8%, pliid ei sisaldu kas üldse või maksimaalselt 1,1%.
Tehnoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Lähis-Ida
[muuda | muuda lähteteksti]Lähis-Ida leelisglasuurides oli suur ränisisaldus (keskmiselt 67%) ning lisaks sisaldasid need purustatud lubjakivi, millest saadavad kaltsiumoksiid ja magneesiumoksiid stabiliseerisid glasuure. Kuna kõik need toorained ja nende omadused olid juba varem teada kohalikele klaasitootjate, oligi varajaste glasuuride puhul tõenäoliselt tegemist pulbriks jahvatatud klaasipuruga, mis veega segatuna kas kvartsmassist või savist esemele kanti. Neid võib siis ka lugeda kõige varajasemateks frittglasuurideks. Põletus toimus suhteliselt kõrgel temperatuuril 1060–1100 °C. Neist komponentidest saab glasuuri ka ilma frittimata, segades peenestatud liiva, kohalikku heledat savi ja/või peenestatud lubjakivi ja soola (või soola sisaldava taime tuhka). Sel juhul on tegemist toorglasuuriga.
Erinevad värvivad ühendid andsid glasuurile eri toone. Väga armastatud olid vasega saadud rohekassinised ja rohekad türkiisi toonid ja koobaltiga saadav sügavsinine.
India
[muuda | muuda lähteteksti]Sinakad ja rohekad leelisglasuurid olid populaarsed ka Indias. Nende valmistamise tehnoloogia jõudis sinna koos moslemitega Pärsiast.[1]
Hiina
[muuda | muuda lähteteksti]Erinevalt Lähis-Idast segati Hiina leelisglasuurid lihtsalt toorainetest kokku. Koostises olid salpeeter, kvartsipuru ja värviv ühend, näiteks vask. Segule lisati vett ja kanti esemele. Põhisulandajaks polnud Hiinas mitte naatrium, vaid kaalium. Sageli lisati ka pliiühendeid. Need andsid kogusest sõltuvalt koos vasega kas sinakamaid või rohekamaid toone.