Mine sisu juurde

Maksud

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Lõiv)

Maks on rahaline kohustis, mida füüsiline isik või juriidiline isik maksab riigile või omavalitsusele vastavalt seadusele. Mõnikord loetakse maksude hulka ka riigilõivud.

Põhjamaade Investeerimispangaga sõlmitud laenulepingu ratifitseerimise seaduse tähenduses on maks ükskõik missugune praegu kehtiv või tulevikus kehtestatav lõiv, maks, koormis ja tasu.[1]

Üldkeeles nimetatakse maksudeks ka mitmesuguseid makseid: liikmemaks, kiirteemaks vms. Samuti võidakse maksudeks nimetada ebaseaduslikke makseid: altkäemaks, "katusemaks" maffiale vms.

Eesti maksukorralduse seaduse järgi on maks "seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks.[2]

Rahvusvaheline klassifikatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelises plaanis on mõiste "maks" ja selle sisenemine jagunemine sätestatud OECD klassifikaatoriga, milles maksutulusid märgitakse numbritega 1000–6000, s.h

  • 1000 – tulu, kasumi ja kapitalitulud;
  • 2000 – sotsiaalkindlustuse sissemaksed;
  • 3000 – palgafondi ja töötasu maksed;
  • 4000 – omandi- ja rikkusemaksud;
  • 5000 – maksud kaupadele ja teenustele;
  • 6000 – muud maksud.

Mõiste "maks" ei hõlma OECD arvestuses trahve, rahalise karistuse summasid ega valitsusele sundkorras laenatud rahalisi ülekandeid.[3]

Maksude funktsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Maksude kogumine on üks vanemaid majanduse reguleerimise vahendeid. Kaasaegsel maksusüsteemil on kaks põhilist majandusfunktsiooni:

  1. fiskaalne funktsioon, millega kogutakse majanduse arenguks vajalikke ressursse;
  2. reguleeriv funktsioon, mille ülesanne on mõjutada majandussubjektide käitumist ning muuta ressursside paigutuse proportsiooni.

Viimane funktsioon on oluline majanduspoliitika aspektist, sest maksumäärade muutmise ja maksusoodustuste kehtestamisega saab mõjutada majandusprotsesse soovitud suunas.

Maksusüsteemi printsiibid

[muuda | muuda lähteteksti]

Maksusüsteem peab vastama teatud printsiipidele:

  • Neutraalsus. Kui maks ei ole kehtestatud mingi konkreetse tegevuse suunamiseks või selle ärahoidmiseks, siis peab maks ahendama vaba turgu võimalikult vähe. Mitteneutraalse maksustamise näitena võib tuua olukorra, kus inimene on ära värvinud oma maja, korrastanud aia ja seejärel järsku tõstetakse kinnisvaramaksu. Selle tagajärjeks on kõrvalmõjud, mis antud näite puhul tähendavad seda, et inimene laseb kõrgematest maksudest pääsemiseks majal laguneda.
  • Suunatus. Maks võib olla suunatud turu puudulikkuse vastu. Selleks et vältida looduse saastamist, tuleb saastaja maksustada saastemaksuga. Kuid maksudega võib ka soodustada teatud tegevust, näiteks ettevõtlust ääremaadel.
  • Lihtsus. Maksud peavad olema üheselt tõlgendatavad ja arusaadavad. See kehtib kõigi maksude kohta, sest segaselt sätestatud ja paljude tõlgendamisvõimalustega maksud tekitavad riigile kasu asemel kahju. Selle asemel et eelarvesse raha juurde saada, peab riik kodanike ja ettevõtetega kohtus käima. Maksusüsteemi lihtsus ja selgus peaksid tagama ka maksude laekumise, s.t maksude vältimine peab olema raske.
  • Võrdsus. Maksud peavad kehtima võrdselt kõigile. Võrdsuse määratlemisel on kaks kriteeriumi:
  1. horisontaalne võrdsus ja
  2. vertikaalne võrdsus.

Horisontaalne võrdsus tähendab kõige üldisemalt seda, et ühesuguse jõukusastmega indiviide koheldakse maksustamise seisukohalt ühtmoodi. See ei pea alati tähendama, et nad maksaksid täpselt ühepalju, näiteks võivad suitsetajatel olla suuremad maksud (aktsiisimaks tubakatoodetele).

Vertikaalne võrdsus tähendab seda, et erineva sissetulekuga subjektid peaksid maksma erineva suurusega makse. Mida suurem on sissetulek, seda suuremad peaksid olema ka maksud. Seda printsiipi järgibki enamikus riikides kasutusel olev progresseeruv tulumaks. Üheks võrdsuse väljenduseks on ka maksudest kasusaamise põhimõte – eeldatavalt peaksid mingi konkreetse ühishüve eest maksma rohkem need, kes seda hüve tarbivad. Näiteks maanteede kasutajad peaksid maksma teede ja sildade remondi eest rohkem kui need, kellel autot ei ole. Sellepärast ongi mootorikütusele kehtestatud aktsiisimaks, mille abil hoitakse maanteed korras.

  • Efektiivsus. Maksusüsteem peab olema efektiivne. Ei ole mõtet kehtestada maksu, mille kogumisel on kulutused suuremad kui laekuv tulu.

Fiskaalpoliitilised otsused

[muuda | muuda lähteteksti]

Maksudega seonduvad otsused kuuluvad fiskaalpoliitika alla.

	                 SKT	     Intressimäär
 Maksude tõstmine	 väheneb	  langeb
 Maksude alandamine	 kasvab	          tõuseb

Kirjeldatud tulemust võib loota siis, kui muud tingimused majanduses ei muutu. Aga nii ei ole see kunagi – näiteks majanduse edendamiseks makse alandades peab valitsus oma kulutusi vähendama või rohkem laenama. Mõlemal juhul majanduskasv aeglustub. Riigi majanduskasvu mõjutavaid sündmusi on maailmas muidki. Peale selle ei ilmne majanduspoliitiliste sammude mõju kohe, vaid see võtab aega (täpset ajakulu ei teata). Samuti on võimalik, et enne kui maksude mõju alandamine hakkab mõju avaldama, on riigi majandus muude tegurite mõjul juba kasvama hakanud.

Maksukulud tõstavad elukallidust riigis – mida kõrgem on maksukoormus, seda kallimaks muutuvad kaubad ja teenused antud riigis. Tõsi, kaudselt võib maksutuludest finantseeritud teenused, mida inimene tarbib tasuta (näiteks alg- ja põhikooli õpe, autoteed jms) või alandatud hinnaga (näiteks lasteaiateenus jms) ka elukallidust alandada, kuid see kehtib vaid nende inimeste osas, kes vastavat teenust tarbivad.

Põhiterminid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Maksukohustuslane ehk maksu subjekt on juriidiline või füüsiline isik, kes peab maksu maksma.
  • Maksustamise alus on maksu objekt, mille alusel määratakse maksukohustus. Maksustamise alus ehk maksuobjekt on näiteks üksikisiku tulumaksu korral kodaniku sissetulekud, kinnisvaramaksu puhul kinnisvara koguväärtus jne.
  • Maksuvaba miinimum on summa, mida ei maksustata ja mis lahutatakse maksu kogusummast.
  • Maksukoormus on summa, mida maksukohustuslane peab maksudena maksma riigile ja kohalikule omavalitsusele.
  • Maksumäär näitab, kui palju maksualusest summast läheb maksudeks. Maksumäär võib olla väljendatud kas suhtelise (protsentides) või absoluutse näitajana (summa mingi mõõtühiku kohta).
  • Maksutoime näitab maksude ülekandumist esmastelt maksumaksjatelt neile, kelle kanda see lõpuks jääb. Näiteks aktsiisimaksu maksukohustuslane on tootja või kauba maaletooja, aga see on tootjal või maaletoojal arvestatud toote hinna sisse kui osa tootmiskulust. Aktsiisimaksu tõstmine suurendab kohe ka toote hinda ja tulemuseks on see, et tegelikult maksab maksumäära tõusu kinni lõpptarbija. Järelikult saab riik mõjutada majandusprotsesse, näiteks kõrgete tollimaksude kehtestamisega piiratakse importi antud riiki, sest see muudab sisseveetavad kaubad kallimaks ja vähendab nende konkurentsivõimet kodumaiste kaupade seas.
  • Maksu piirmäär on igalt täiendavalt teenitud rahaühikult makstav maksumäär.
  • Maksupettus on ebaseaduslik maksude maksmata jätmine.
  • Maksude vältimine on maksukoormuse vähendamine seaduslike meetoditega (Eestis näiteks abikaasade ühine tulumaksu deklareerimine).

Uno Mereste järgi on maksu elementideks: maksumaksja, maksuobjekt, maksuallikas, maksukandja, maksustamisühik ja maksumäär.[1]

Maksed on rahalised ülekanded, mida tehakse eelnevalt sõlmitud lepingu alusel ühelt isikult teisele. Töötuskindlustuse ja kohustusliku pensionikindlustuse ülekandeid tuleb nimetada makseteks, sest need laekuvad mitte riigieelarvesse, vaid avalik-õiguslikule isikule (Haigekassa, Töötukassa) või eraõiguslikele äriühingutele (pensionikindlustuse fondid) kuigi neid kogub Maksu- ja Tolliamet. Kuna nimetatud maksetega maandab makse tegija enda toimetuleku riski tulevikus, siis ei tohiks neid ülekandeid lugeda riikliku maksukohustuse osaks. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti maksukoormus seetõttu kõrgem, kuna paljudes võrdluses olevates riikides tasuvad inimesed sotsiaalkindlustusmaksed ise oma netotuludest. Tavakeeles nimetatakse makseteks ka ebaseaduslikke makse, nagu altkäemaks ametnikule, või katusemaks kuritegelikule grupeeringule puutumatuse eest.  

Otsesed ja kaudsed maksud

[muuda | muuda lähteteksti]

Majandusteoreetiliselt jaotatakse maksud kaheks: otsesed ja kaudsed maksud.

Otsesed maksud arvatakse maha otse isiku sissetulekutelt:

Kaudsed maksud mõjutavad sissetulekut kaudselt, kuna nendega maksustatakse tarbimist:

Maksutüübid

[muuda | muuda lähteteksti]

Maksud koormavad erinevaid objekte ja nendele rakendatakse riigiti erinevaid makse. Siinkohal loetelu nendest:

Tulumaks: maksustamise objektiks on ettevõtete tulu (corporate tax), kapitalitulu, s.h intress, dividendid, müügitulu (capital gains tax), FIE ettevõtlustulu (business income tax) ja töötasud (payroll tax, Wwithholding tax).

Mõned riigid (Šveitsis kantonid, Malta, Küpros jts) on kehtestanud rikastele inimestele ühekordse maksu (lump-sum tax), kui nad tahavad saada antud riigis elamisluba või soovivad koguni osta kodakondsust. Vanal- ja keskajal oli tavaks nõuda iga-aastast peamaksu (poll tax, head, tax või capitation), mille suurus oli kõigi jaoks sama suur ning mida pidid tasuma kõik inimesed.

Omandimaks: Aastamaksuna on kogutud maamaksu (Land tax), hoonemaksu (House tax), kinnisvaramaksu (Real estate tax) ja rikkusemaksu (Wealth tax). Ettevõtete omandile on rakendatud põhivaramaksu ja omavahendite maksu (Net Worth tax). Ajalooliselt on kogutud veel Inglismaal aknamaksu (Windows tax), sambamaksu. Ühelt isikult teisele üleantavat vara on maksustatud pärandi ja kinkemaksuga (Eestis maksustatakse seda riigilõivuga). Isikutele, kes lahkuvad suure varaga riigist on nõutud sisse lahkumismaksu (Expatriation tax). Tehingute käigus üleantavale vara on maksustatud ülekandemaksuga (Transfer tax) – Eestis riigilõiv.

Tarbimismaksud jagunevad üldisteks tarbimismaksudeks ja tootemaksudeks. Üldised tarbimismaksud ei tohi moonutada tehinguid ning peavad vähemalt teoorias koormama kõiki tehinguid ühesugusel määral. Tootemaksud on taas teatavad rahalised karistused halva teo eest ning nende ülesandeks ongi moonutada tarbimist ning teha taunimisväärsed tehingud tavalisest kallimaks.

Üldised tarbimismaksud on käibemaks (Turnover tax), müügimaks (Sales tax) ja lisandväärtusmaks (Value added tax ehk VAT).

Tootemaksude gruppi kuuluvad tollimaksud, mis maksustavad vaid välisriikidest imporditavaid tooteid vastavalt igale kaubagrupile määratud tariifiga ja on seega käsitletavad siseturu kaitsmise vahendina. Kuna Eesti on osa Euroopa Liidu tolliterritooriumist, siis tollimaksud kehtestab Euroopa Liit ja temale laekuvad maksutulud. Teine grupp tootemakse on aktsiisid, mis koormavad võrdselt nii välisriikidest toodud kui ka siseriiklikult toodetud maksustamise objekte. Sõltuvalt riigist võivad selle maksu objektiks olla ükskõik millised kaubad või teenused, kui valitsusvõim on nii määranud.

Kõige keerulisem on klassifitseerida sotsiaalkindlustusmakse, sest enamikus maailma maades need kas puuduvad üldse või on eraviisilised, s.t inimene ostab kindlustust ise oma tuludest, mis on talle laekunud peale tulumaksu tasumist. Riikliku maksuna või riigi maksuameti poolt kogutavana ning avalik- või eraõiguslikule isikule ülekantavana on see vormistatud kuni üheksakümnes riigis ning vastav praktika algas valdavalt alles 20. sajandi teisel poolel.

Sotsiaalkindlustusmaksud: haiguskindlus, pensionikindlustus, töötuskindlustus, õnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, toitjakaotuskindlustus.[4][3]

Kes peaksid makse maksma?

[muuda | muuda lähteteksti]

Kasumiprintsiibi järgi peaksid need, kes saavad valitsuse programmist tulu, selle eest ka maksma. Selle alusel peaksid maantee või silla ehituse eest maksma need, kes neid ka kasutavad – sõidukijuhid. Maksuvõimelisuse printsiibi järgi tuleks makse koguda proportsionaalses vastavuses sellega, kui palju inimesed on võimelised maksma. Inimene, kes teenib aastas 100 000 krooni, on võimeline enam makse maksma kui see, kes teenib 25 000 krooni. Aga kui palju enam peaks makse maksma suurema sissetulekuga inimene – kas tema maksevõime on neli, kümme või ainult kaks korda suurem? Majandusteadlased ei oska sellele vastata. Eeldatakse vaid, et kuna üks kroon rikkale annab tundavalt vähem kui vaesele, siis peaks ka jõukam inimene olema valmis protsentuaalselt rohkem raha maksudeks loovutama ehk tema maksevõime on suurem.

Seega pole üllatav, et inimesed jõuavad erinevatele järeldustele maksu suuruse osas, mis kõige paremini nende maksevõimele vastab. Mõned inimesed väidavad, et maksuprotsent peaks olema erineva sissetulekuga inimeste jaoks ühesugune, sest suurem sissetulek on jõukamate inimeste oma tarkuse ja püüdlikkuse tulemus. Samas on neid, kes leiavad, et jõukamad inimesed peaksid maksma maksudest suurema protsendi tuludest. Vaidlused keskenduvad erinevustele proportsionaalse ja progressiivse maksusüsteemi vahel.

Eesti maksusüsteem

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti maksusüsteem

Eesti maksusüsteem koosneb maksuseadustega sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest ning seaduse alusel valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest kohalikest maksudest. Riiklikeks maksudeks on Eestis: tulumaks (s.h ettevõtte-, kapitali- ja töötasu tulumaks); sotsiaalmaks; maamaks (kantakse otse asukohajärgse valla eelarvesse); hasartmängumaks (läheb kultuuri, spordi ja heategevuse toetamiseks); käibemaks; tollimaks; (alkoholi-, tubaka-, kütuse-, elektri- ja pakendi) aktsiisid; raskeveokimaks; ettevõtlustulu maks.[5]

Lisaks kogub Maksu- ja Tolliamet veel riigilõivusid, keskkonnatasusid, töötuskindlustusemaksu ja kohustusliku kogumispensioni sissemakseid (kantakse otse üle vastavatele avalikele või eraõiguslikele isikutele) ning Tollimaksu (laekub Euroopa Liidu eelarvesse).

Kohaliku omavalitsuse maksud on Eestis reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks; mootorsõidukimaks; loomapidamismaks; lõbustusmaks; parkimistasu. 1990. aastatel olid veel isikumaks; ettevõtte tulumaks; müügimaks ja paadimaks. Neid koguvad kohaliku omavalitsuse asutused ise.[6]

Maksudest kõrvalehoidmine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Maksupettus

Maksudest kõrvalehoidmine on tahtlik ebaseaduslik tegevus, millega isik vähendab enda maksukoormust.

Eestis on maksukohustuse täitmata jätmine või sellest kõrvalehoidmine karistatav vastavalt maksukorralduse seaduse 15. peatükis sätestatule. Tasumata maksusumma tuleb tasuda, lisaks tasumata jäänud perioodilt arvestatakse intressi määratakse karistus, mille suurus võib ulatuda 300 trahviühikuni. 2020. aastal on trahviühiku suurus 4 eurot. Juriidilisele isikule võidakse väärteo puhul määrata karistuseks rahatrahv vahemikus 100 – 400 000 eurot.

  1. 1,0 1,1 Uno Mereste, Majandusleksikon I, A-M, Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 579, 2003, ISBN 9985 70 130 5
  2. Maksukorralduse seadus § 2
  3. 3,0 3,1 OECD Tax Revenue Statistics 1965-2017 Interpretative guide. P. 1; osa A.4 ja lisa A. [1]
  4. Maksu- ja Tollipoliitika
  5. Maksukorralduse seadus § 3
  6. Kohalike maksude seadus § 5