Kuulamispartituur
Kuulamispartituur (saksa keeles Hörpartitur) on muusikas kõla põhjal loodud, tavaliselt graafilist notatsiooni kasutav transkriptsioon, mis võimaldab muusikalisi struktuure visualiseerimise kaudu paremini analüüsida.
Kuulamispartituure hakati looma peamiselt elektroakustilise muusika jaoks. Näiteks Rainer Wehinger lõi 1970. aastal kuulmispartituuri György Ligeti elektroakustilisele teosele "Artikulation" (1958). Tuntud on ka Karlheinz Stockhauseni "Studie II" jaoks hiljem loodud analüütiline kuulamispartituur, mille piisav täpsusaste võimaldab teost uuesti reprodutseerida.
Tänapäeval on kuulamispartituur levinud ka laivelektrooniliste heliteoste elektroonikapartii kirjapanemisel.