Kongressi-Poola

	Kongressi-Poola; poola keeles Królestwo Kongresowe; vene keeles Царство Польское 1815–1867
	Kongressi-Poola vapp
Valitsusvorm	konstitutsiooniline monarhia
Pealinn	Varssavi
Pindala	128 500 km² (1816)
Rahvaarv	2 700 000 (1816), 4 137 634 (1829),; 4 188 122 (1835), 4 251 344 (1836)
Rahaühik	Poola zlott (kuni 1841); Poola rubla (alates 1841)
Hümn	Pieśń narodowa za pomyślność króla; Jumal, keisrit kaitse sa (alates 1833)

Kongressi-Poola, ametlikult Poola kuningriik, oli pärast Napoleoni sõdade lõppu võitjariikide Austria, Suurbritannia, taas Bourbonide valitsetava Prantsusmaa ja Venemaa keisririigi poolt Viini kongressil moodustatud riik. Kuigi riigi nimi oli ametlikult Poola Kuningriik, nimetati seda Kongressi-Poolaks, et eristada seda keskaegsest Poola kuningriigist. Kongressi-Poola territoorium vastas umbkaudu Varssavi hertsogiriigi omale, mille asemele ta moodustati. Kongressi-Poola nimetati Viini kongressi järgi.

Kongressi-Poola koosseisu kuulusid Rzeczpospolita aladest, mida olid Venemaa, Austria ja Preisimaa jaganud juba 1772., 1792. ja 1795. aastal, ainult Kaliszi, Lublini, Masoovia ja Święty Krzyżi piirkond.

Kongressi-Poola pindala oli umbes 128 500 km². Rahvaarv oli alguses 2,7 miljonit, aga pärastpoole kasvas üle 5 miljoni. Eelmised Poola riigid, näiteks Varssavi hertsogiriik ja Rzeczpospolita, olid olnud suuremad. Siiski elas enamik poolakaid Venemaal Kongressi-Poolas, kuigi ka mõnel pool väljaspool Kongressi-Poolat oli elanike seas poolakate ülekaal.

Teoreetiliselt oli Kongressi-Poola pooliseseisev riik, mis oli personaalunioonis Venemaaga. Poola kuningaks oli Venemaa keiser. Riiki juhiti vastavalt Poola kuningriigi põhiseadusele (en), mis oli üks kõige liberaalsemaid põhiseadusi 19. sajandil. Seadusi võttis vastu Poola seim, kes pidi kuningale (keisrile) aru andma. Poolal oli oma sõjavägi, raha, riigieelarve, kriminaalkoodeks ja tollipiir, mis eraldas Poolat ülejäänud Venemaast. Poolas olid demokraatlikud traditsioonid (seda nimetati kuldseks vabaduseks) ja poola aadel (šlahta) hindas sügavalt isiklikku vabadust.

Lisaks seimile olid Poolas riiginõukogu ja haldusnõukogu. Haldusnõukogu (valitsus) koosnes 5 ministrist, kelle määrasid ametisse kuningas ja asehaldur. Need ministrid olid sõjaminister, usu- ja haridusminister, rahandusminister, justiitsminister ja siseminister. Haldusnõukogu pidi ellu viima keisri tahet ja riiginõukogu jaoks otsuseprojekte ette valmistama.

Sisuliselt juhtis Kongressi-Poolat keisri määratud Poola asehaldur. Ta juhtis mõlema nõukogu istungeid ja võis vetostada nende otsuseid. Kuid kõik tema ülejäänud otsused kehtisid ainult siis, kui vastav minister oli need kinnitanud. Asehalduril ei olnud võimu rahanduse ega välispoliitika vallas, asehaldurite võim sõjaväe üle oli muutlik. Siiski oli tema võim laialdane: ta võis nimetada kandidaate enamikku tähtsatesse riigiametitesse: ministriteks, senaatoriteks, ülemtribunali kohtunikeks ja riiginõunikeks, samuti piiskoppideks ja peapiiskoppideks.

Tegelikult oli keisril absoluutne võim ja tema tiitelgi oli "isevalitseja". Venemaa keiser ei soovinud oma võimule mingeid piiranguid. Kogu vastuseis keisrile suruti maha ja keisri määratud ametnikud eirasid seadust oma suva järgi. Siiski oli esialgu keisri absoluutset võimu raske kehtestada, sest Poolas olid liberaalsed traditsioonid ja institutsioonid sügavalt juurdunud.

Esimene Poola kuningas oli Aleksander I. Ka kõik järgmised Vene keisrid kandsid Poola kuninga tiitlit. Esialgu oli Aleksander kohustatud Poola põhiseadust järgima, kuid varsti pärast Viini kongressi resolutsioonide allakirjutamist lõpetas ta Poola seaduste järgimise ja andis asehaldurile, oma vennale suurvürstile Konstantin Pavlovitšile peaaegu diktaatori võimu. 1819 lõpetas Aleksander Poolas trükivabaduse ja kehtestas eeltsensuuri.

1820. aastatel algas Poolas põrandaalune Venemaa-vastane liikumine. Venemaa salapolitsei, mida juhtis Nikolai Novosiltsev, hakkas Poolas salaorganisatsioone taga kiusama ja 1821 keelustas keiser Aleksander vabamüürluse, mis kandis Poolas edasi Poola patriotismi tavasid. Alates 1825 peeti seimi istungeid kinnistena.

1825 suri keiser Aleksander ja võimule sai tema vanim poeg Nikolai I. 24. mail 1829 krooniti ta Varssavis Poola kuningaks, kuid ta keeldus andmast vannet, et järgib Poola põhiseadust. Selle asemel jätkas ta Poola iseseisvuse piiramist. Nikolai valitsemine põhines rahvuslusel, mis koosnes õigeusu, isevalitsuse ja vene rahvuse levitamisest. Poolas oli kehtinud usuvabadus, seevastu Venemaal olid õigeusk ja kirik sedavõrd tihedalt põimunud, et vaimulikud olid sisuliselt muutunud riigiametnikeks. Teisi religioone hakati vaenama, näiteks paavsti bullasid ei tohtinud Poolas enam ilma Venemaa valitsuse loata avaldada ega avalikult kuulutada. Nikolai lõpetas Poolas demokraatia ja demokraatlikud institutsioonid kaotati. Kogu haldusaparaat määrati oma kohale, mitte ei valitud. Ühtlasi prooviti muuta riigi ja kodaniku vahelisi suhteid. Kõik see tekitas Poolas rahulolematust ja vastuseisu keskvõimule.

Viimaseks piisaks osutus keisri kava kasutada Poola sõjaväge 1830. aasta revolutsiooni mahasurumiseks Prantsusmaal ja Belgias. See oli selges vastuolus Poola põhiseadusega. 29. novembril 1830 puhkes Novembriülestõus. 25. jaanuaril 1831 kukutas Poola seim Nikolai I Poola kuninga kohalt, sest ta oli korduvalt põhiseadust rikkunud ja püüdis seimi õigusi kärpida. 4. veebruaril sisenes Poolasse 115 000-meheline Venemaa sõjavägi ja 5. oktoobril ülestõus lõppes lüüasaamisega.

1832 andis keiser välja Poola Kuningriigi orgaanilise statuudi. Sellega lõpetati Venemaa ja Poola personaalunioon ja selle asemel kuulutati Poola Venemaa igaveseks osaks. Kongressi-Poola põhiseadus tühistati, armee ühendati Venemaa omaga ja seim saadeti laiali. Viiest omavalitsuse ministeeriumist saadeti kaks (sõja- ning usu- ja haridusministeerium) laiali, alles jäeti rahandus-, justiits- ja siseministeerium. Riiginõukogu saadeti samuti laiali. Asehalduri võimu suurendati veelgi.

1833 asutati Varssavi õigeusu piiskopkond, mis 1840 muudeti peapiiskopkonnaks. Katoliiklikud vaimulikud allutati rangele jälgimisele. Neil keelati kokku kutsuda kohalikke sinodeid, korraldada juubelipidustusi ja asutada karskusseltse. 1839 võeti katoliku kirikult kogu nende vara ära. Samal aastal allutati kohalik õigeusu kirik, mis seni oli allunud Konstantinoopolile, Moskva võimule. Oli ka plaan allutada kohalik katoliku kirik Peterburis asuvale katoliiklikule kolleegiumile, kuid paavsti vastuseisu tõttu jäi see ära.

Varssavi ülikool suleti koos mõne väljaspool Poolat oleva õppeasutuse, näiteks Vilniuse ülikooliga. Ülikooli raamatukogu ja muuseumi varad viidi Peterburi. 1840 avati selle asemel mõne gümnaasiumi juures pedagoogika ja õigusteaduse alased täienduskursused, aga varsti suleti needki. Seega säilis üksnes keskharidus. Keskharidust anti ainult vene keeles. Gümnaasiumi õppemaksu suurendati ja õppima lubati võtta üksnes aadlike ja ametnike lapsi.

1863 puhkes Poolas Jaanuariülestõus, mis suruti maha 1865. Pärast seda Kongressi-Poola likvideeriti ja Poola igasugused eriõigused kaotati. Selle asemele moodustati Varssavi kindralkubermang, mida mitteametlikult nimetati sageli Visla-äärseks piirkonnaks, et vähendada poolakate rahvuslikku iseteadvust. Kindralkuberneril olid veelgi laiemad volitused kui asehalduril, näiteks juhatas ta kõiki kubermangus olevaid sõjavägesid, ta tohtis inimesi ilma kohtuta surma mõista ja välja kuulutada sõjaseisukorra.

Poola asehalduri ametikohta ei kaotatud. Lihtsalt viimane asehaldur Friedrich Wilhelm Rembert von Berg oli selles ametis kuni oma surmani ja uut asehaldurit ei määratud, asehalduri ülesanded läksid üle kindralkubernerile.