Kass

See artikkel räägib kodukassist; perekonna kohta vaata artiklit Kass (perekond); perekonnanime kohta vaata Kass (perekonnanimi)

---

Kass
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Kaslased Felidae
Alamsugukond	Felinae
Perekond	Kass Felis
Liik	Kass
Binaarne nimetus
Felis catus Linnaeus, 1758

Siiami kass

Kass ehk kodukass (Felis catus) on kaslaste sugukonna kassi perekonda kuuluv väike kiskja, kaslaste hulgas ainus koduloom.

Kodukasse arvatakse maailmas elavat 600 miljonit ehk rohkem kui kõiki teisi kaslasi kokku.

Tähelepanu on pööratud nende ökoloogilisele mõjule, sest kodukasside saagiks langeb miljardeid loomi aastas ning nende tõttu on välja surnud vähemalt 33 loomaliiki.

Kassidel on suhteliselt tavaline, et mõlemad silmad on eri värvi

Kassidel võivad samas pesakonnaski olla pojad eri värvi

Kassi pea

Hiirega "mängiv" kass ja sekkuv koer Kõrvemaal 2022. aasta juulis

Füsioloogia

Kodukass sarnaneb välimuselt, eriti värvuselt, metskassiga. Sageli on neid raske teineteisest eristada, pealegi metsistuvad kodukassid tihti ja võivad metskassidega ristuda.

Kassi aju on ligikaudu viis sentimeetrit pikk ja kaalub 25–30 grammi (ligikaudu 0,91% nende kehamassist). Inimesel on kassidega võrreldes rohkem arenenud eesajukoor (mis annab meile eelise planeerimisel, lühimälu kasutamisel ja keeruliste liigutuste sooritamisel); kassidel seevastu on rohkem arenenud väikeaju (ajuosa, mis kontrollib liigutuste koordinatsiooni), mis annab neile eelise kiskjaliste elus vajalike oskuste ja instinktide kasutamisel (näiteks saagi varitsemine, hüppamine ja ronimine).

Kasside normaalne rektaalne kehatemperatuur on 38,6 °C. Kassi süda lööb 140 korda minutis. Normaalne vererõhk on 160/100 mmHg.

Emakassi tiinus kestab 2 kuud. Korraga sünnib 2–6 poega.

Kass elab 10–12, maksimaalselt 20 aastat vanaks.

Kassil on 38 kromosoomi.

Haistmine

Kassi haistmisvõime on 14 korda parem kui inimesel. Nende ninades paikneb üle 200 miljoni lõhnasensori (inimestel on neid 5 miljonit). Lisaks on neil hästi välja arenenud Jacobsoni elundiks kutsutav haistmiselund. Seda kasutavad nad eeskätt teiste kasside feromoonide haistmiseks.

Ajalugu

Varasemate paleontoloogiliste avastuste järgi arvati, et kassi kodustamine sai alguse Vana-Egiptuses umbes 2000 eKr, kuid 2004. aastal avastasid arheozooloogid kassi jäänused inimese jäänuste kõrvalt Küprose saarel asuvast vanemast matmispaigast, mille tõttu kassi kodustamise aeg paigutatakse nüüd ajavahemikku 9000–7500 eKr. Leitud kass on morfoloogiliste tunnuste poolest väga lähedane aafrika metskassile, tal puuduvad kodustamisest tulenevad muutused skeletis. Seetõttu võis pigem olla tegemist taltsutatud kui kodustatud kassiga. Inimeste ja kasside kooselu sai tõeliselt alguse koos põlluharimisega: viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte, need omakorda kasse, kes olid nende looduslikud vaenlased.

Carlos Driscoll tegi 979 kassi põhjal uurimuse, mis võimaldab järeldada, et kasside kodustamine sai tõenäoliselt alguse Viljaka Poolkuu piirkonnast. Sealjuures kodustati aafrika metskass viiel korral ajavahemikus 8000–6000 eKr.

Hiirte ja rottide püüdjana on inimesed peale kodukassi pidanud ka teisi kaslasi – taltsutatud aafrika metskasse ja jaguarundisid.

Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi samamoodi nagu inimesi. Kasse kaitses kassipäine jumalanna Bastet.

Egiptlaste kaudu õppisid kasse tundma kreeklased. Vana-Kreekas peeti kasse luksusloomadena, sest hiiri püüdsid seal nirgid.

Vana-Roomas sai kassipidamine üldiseks keisririigi ajastul. Seal võttis ta tuhkrult ja nirgilt üle hiirepüüdmise töö. Aeg-ajalt kasutati teda ka aedades muttide tõrjeks. Roomlaste kaudu levis kodukass mujalegi Euroopasse, kuigi esialgu väikesel arvul. Kassi ladinakeelne nimi cattus pärineb 4. sajandil elanud Palladiuselt.

Skandinaavia mütoloogias peeti kassi Freyja lemmikloomaks. Kujutleti, et kassid veavad Freyja sõidukit.

Katoliikluses on kasside kaitsepühak Gertrud Nivelles'ist.

Euroopas muutus kasside pidamine taas üldiseks keskajal. Esialgu polnud temaga seotud mingeid halbu eelarvamusi ega uskumusi. Oma öise ringirändamise ja salaja hiilimise tõttu muutus ta ebausu objektiks suhteliselt hiljuti.

Inimene on viinud kassi endaga kaasa kohtadesse, kus looduslikult väikekiskjad varem puudusid. Seetõttu on kass põhjustanud teadaolevalt vähemalt 33 linnuliigi väljasuremise.

Liigitus

Nüüdisaja kodukasse liigitatakse pika- ja lühikarvalisteks. Pikakarvalistest peetakse Eestis eriti angoora ja pärsia kasse, lühikarvalistest euroopa kodukassi ja siiami kassi. Aretatud on ka karvutuid kassitõuge, näiteks sfinks, ja sabata kasse, näiteks mani kass.

Käitumine

Kass mängib kinnipüütud hiirega

Hirmunud kass ähvarduspoosis

Kass päeval peamiselt puhkab ja magab nagu teisedki kaslased, öösiti peab jahti. Saagile – närilistele, lindudele ja teistele väiksematele loomadele – läheneb ta hiilides. Kass armastab saagiga "mängida", enne kui ta surmab, kuna sel moel saab kass vältida vigastusi, mida saakloom muidu võiks tekitada. Vigastust aitab vältida saaklooma eelnev kurnamine.

Kass magab ööpäevas tavaliselt 12–16, mõned kassid kuni 20 tundi. Kodukassid, kes ei käi väljas, harjuvad üsna ruttu inimese elurütmiga. Toakassid mängivad veidi aega enne magamaminekut ja siis magavad öösel. Hommikul ärkavad koos inimestega ning kui majarahvas on lahkunud, magavad jälle.

Kassid on võimelised saama aru inimeste liigutustest ja neid jäljendama. Seda oskust on võimalik kasutada nende treenimisel.

Häälitsused

Kaslaste häälitsused koosnevad näugumisest, kurrumisest, urisemisest, nurrumisest ja kähisemisest. Kass võib näuguda inimesele kuuldamatutel sagedustel. Osa sellest on kassidel ühine (suuremate kaslastega on ühised madalamad helid), osa on omane üksnes kassidele, osa on õpitav.

Kurrumine on alati positiivne. Madala tooniga kurrumine tähistab tavaliselt kutset. Kõrgema tooniga kurrumine on üldiselt lihtsalt sõbralikkuseavaldus. Kurrumine võib lõppeda näugatusega, mida võib võtta täpsustusena.

Urisemine on alati negatiivne, kui ei ole tegu mänguga. Madal aeglane urisemine on hoiatus, millele rünnakut peaaegu kunagi ei järgne (näiteks, kui teine kass tuleb söömise ajal segama). Intensiivsem ja kõrgem urisemine, mis võib lõppeda madala kõrgeneva näugumisega, eelneb üldiselt kaklusele, ent üritab veel kaklust ära hoida.

Kähisemine on alati väga negatiivne, isegi mängu puhul võib see näidata liialdamist. Kähisemine eelneb tihti vahetult rünnakule, isegi kui vastane proovib põgeneda.

Nurrumine väljendab rahulolu mõnusa keskkonnaga, rahulolu määra näitab nurrumise intensiivsus. Kui kass on haige või suremas, siis võib ta üritada ennast nurrumisega rahustada ja lõdvestada. Kass võib üritada end nurrumisega maha rahustada ka siis, kui miski teda häirib, näiteks süllevõtmine.

Näugumise kasutusalad kattuvad teiste häälitsuste kasutusaladega (siin on ainult üldnäited, arvestamata täpse intonatsiooni ja sellest tulenevate tähendusvarjunditega). Vali kime näugumine, mis lõpus madalamaks muutub, on hoiatus. Vali kime näugumine on pulmakutsung. Madal madalduv järsult lõppev näugatus on üldiselt kutsung. Väga kõrge tooniga piiksumisega kutsub ema poegi.

Enamasti on näugumise tähendus intuitiivselt enam-vähem arusaadav ka inimesele, kes pole varem kassidega kokku puutunud.

Kasside kehamärgid koosnevad liikumisest. Ohu korral ajavad kassid turja küüru, see väljendab hoiatust. Kõrvade lidusseajamine on hoiatus. Füüsiline kontakt väljendab üldiselt positiivset suhtumist, kui ei ole tegu võitlusega. Pilgud ja muu on samuti mitmesuguse aimatava tähendusega.

Lisaks kasutavad kassid suhtlemiseks lõhnasid.

Toitumine

Kassi loomulik toit on väikelinnud ja närilised. Kass, kellel selleks võimalus on, püüab ja sööb ööpäevas keskmiselt 9 hiirt või lindu. Sellest tulenevalt on ka tubastel kassidel kombeks üheksa korda päevas söömas käia ja toit peaks pidevalt kättesaadav olema. Erandiks on ülekaalulised ja põieprobleemidega kassid, keda tavaliselt toidetakse kaks-kolm korda ööpäevas.

Kassi joogiks on värske vesi, keskmine kass vajab ööpäevas umbes 1-2 dl (klaasitäis) vett. Kassidele ei ole piim hea, sest nad on laktoositalumatud.

Sibulamürgistus

Kõiki laukude perekonna taimi peetakse kassidele sobimatuks toiduks. On vähetõenäoline, et kassid sööksid toorest sibulat, kuid sibulatükikesi sisalduvad valmistoidud võivad neil põhjustada nn sibulamürgistust, mis on tingitud punaste vereliblede lõhkemisest (tuntud ka kui Heinzi kehakeste aneemia).

Õigusraamistik

Kuigi kasse ei või Tartus ilma järelevalveta jalutama lasta, võib neid linnapildis siiski sageli omanikuta näha. Karlova linnaosa, 2017

Eestis on inimestel tänapäeval mitmete kohalike omavalitsuste loomapidamise eeskirjadega keelatud koerte ja kasside hulkuma laskmine.

Soomes jõustus 2003. aastal seadus, mis lubab (mõne erandiga) kasse koduloomadena vabapidamisel hoida.

Probleemid

Kasside mõju nende elukoha piirkonna lindude asurkonnale on hinnatud suureks. Ökoloog Marko Mägi hinnangul tapavad Eesti kodukassid aastas umbes 7–11 miljonit lindu.

Vaata ka

• Aoshima (Ehime)
• Kassiauk
• Kasside diabeet
• Kasside leukeemiaviirus
• Kassipoeg
• Kassitõugude loend

Kirjandus

• Reighard, Jacob, Jennings, Herbert Spencer, Anatomy of the cat, New York, H. Holt and Company, 1901
• Must, K.; Lassen, B.; Jokelainen, P. (2015). "Seroprevalence of and Risk Factors for Toxoplasma gondii Infection in Cats in Estonia". Vector Borne Zoonotic Dis. 15 (10): 597–601. DOI:10.1089/vbz.2015.1809. ISSN 1530-3667. PMID 26394196.
• Must, K.; Hytönen, M.K.; Orro, T.; Lohi, H.; Jokelainen, P. (2017). "Toxoplasma gondii seroprevalence varies by cat breed". PLoS One. 12 (9): e0184659. DOI:10.1371/journal.pone.0184659. PMID 28886182.
• Lassen, B.; Talvik, H. (2009). "Parasitic protozoans in livestock and pets in Estonia. Review" (PDF). Vet Med Zoot. 46 (68): 30–36.
• Kristi Salve. "Kassi helge kuju eesti rahvapärimuses" Mäetagused

Välislingid

• "Lõviosa kassidest on nakatunud inimestele kanduva parasiidiga" Maaleht, 15. oktoober 2015
• "Netikassid: osaluskultuur ja rahaks tehtud ajaraiskamine" Eesti Ekspress, 16. detsember 2020