Ikebana

Ikebana

Ikebana (jaapani keeles 生け花 ikebana; sõnadest 生ける ikeru, 'elavana hoidma' ja 花 hana, 'lilled' ehk 'elavad lilled' või 'lillede ellu äratamine') on jaapani lilleseadekunst.

Ikebana koostamisel võib kasutada nii elavaid kui ka surnud taimi, nii õisi ja lehti kui ka näiteks puukoort, puujuuri, muru ning sammalt. Enamasti kasutatakse õistaimi, kuid see pole kohustuslik.

Ikebanat luuakse nii dekoratiivsetel kui ka isiklikel eesmärkidel. Isiklikud eesmärgid on laiahaardelised, kuid tihti on selleks enda loodusega ühendamine, millel on loojale rahustav mõju. Ikebana sümboliseerib nii armastust kui ka kahju- või tänutunnet ning -avaldust. Samuti lihtsust, harmooniat ning austust looduse vastu.

Ikebana päritolu üle on mõneti kaheldud, kuid tõenäoliselt pärineb ikebana buda templitest, kus oli kombeks buda kuju ette kujundada lilledest sümboolne paradiisikujutis. Kuigi ikebana hakkas budistide traditsioonide leviku tõttu levima juba 6.sajandil, siis kujunes lilleseade päriselt välja 15. sajandil Kyōtos Rokkakudo templis, mille ametlik nimi on Shiun-Ji ehk Purpurpilve Tempel. Seal oli üks munk lilleseades nii osav, et algul tulid sama kloostri teised mungad tema juurde lilleseadete kohta nõu küsima, hiljem ka teiste kloostrite mungad. Munk elas Ikenobo järve ääres ja seetõttu seostati lilleseadega tegelevaid munki Ikenobo nimega.

Hiljem hakati lilleseadega kaunistama kodust tokonoma't. Juba 8-12.sajandil oli tavaks saada või saata lilleoksi koos mõne luuletusega, sümboliseerides armastust. Ikebana populaarsus saavutas oma esimese tipu 16. sajandil zen-budistlike teetseremooniameistrite mõjul ja on sajandite jooksul kasvanud. 7.sajandil rajati esimest korda vastav kool, kus oli ikebanat võimalik õppida. Sellised koolid ning asutused on rajatud ka tänapäeval nii Jaapanisse kui ka mujale üle kogu maailma. Ikebana koolkondi on Jaapanis üle 3000 ja harrastajaid umbes 1,5 miljonit. Rahvusvaheliselt tuntuimad on Ohara, Sogetsu ja Koryu koolkond. Eesti-Jaapani Assotsiatsiooni juures tegutseb juba aastaid ikebanasektsioon, mille instruktoril Dagmar Kotlil on Kokusai ikebana meistritunnistus. Mitu tema õpilast on valinud lilleseade oma elukutseks.

Ikebanal on mitu stiili. Esimeseks väljakujunenud stiiliks on Rikka, millel on 9 olulist punkti, mis lillede seadmisel tuleb esile tõsta. Teiseks stiiliks on Seika (shoka). Seika põhimõtteks on luua kompositsioon, mille kuju meenutab asümmeetrilist kolmnurka ning mille lilled asetatakse kitsamatesse ja kõrgematesse vaasidesse. Kolmnurga kolm punkti tähistavad taevast, maad ning inimest ennast. Kolmandaks stiiliks on moribana, mille puhul on oluliseks märksõnaks täidisõielised taimed ning madalamad anumataolised vaasid. Neljandaks stiiliks on jiyuka ning viiendaks nageirebana. Nageirebana stiili kohaselt pannakse lilled vaasi suvaliselt ning jäetakse nad täpselt sellisesse asetusse, nagu juhtub. Viimaseks stiiliks on kaasaegne ikebana. Kaasaegse ikebana puhul on hakatud kasutama rohkem erinevaid taimi, vaase ning katsetatakse üha rohkem erinevaid stiile ning kombinatsioone.

Ikebana loomisel on mitu sammu ning nüanssi, mida järgida, et eesmärk tõuseks esile. Ikebana puhul on oluliseks märksõnaks minimalism. Kokku kasutatakse ühes vaasis tavaliselt 5-13 taimevart, kuid see arv võib olla ka väiksem. Lillede seadmisel luuakse tihti asümmeetriat, eriti okste abil. Tavapärane oksa või okste asetud on suhtes 30:70. Ikebanat luues võivad esile kerkile ka teatavad raskused. Nende hulka kuuluvad nii sobilike lillede, okste või muude komponentide leidmine, kuid ka pärast nende seadmine ning kooskõla leidmine erinevate lillede vahel. Üheks veaks võib osutuda ka ikebana eksponeerimine sobimatul taustal, kus ikebana ise varju või tagaplaanile jääb. Vaas soovitatakse seada ühte kindlasse kohta, mis paistaks silmale nii seal olevaid asju kui ka värvitoone arvestades puhas ja ühtlane.