Ideoloogia

Ideoloogia on kogum ideid (mõtteid, plaane, hinnanguid, huvisi, eelistusi, väärtusi, hoiakuid jne), mis on organiseeritud süstemaatilisel viisil ning juhivad inimeste või nende gruppide poliitilist tegutsemist. Ideoloogiad on filosoofilise või propagandistliku suunaga.

Mõiste "ideoloogia" algkujundi osad pärinevad antiiksest filosoofiast. Eidos'el ehk ideel oli Platonil ka poliitiline mõõde ning logos viitas kõige muu hulgas ka inimestevahelisele teavitamisele ja suhtlemisele.^[viide?]

Termini "ideoloogia" võttis 1797. aastal kasutusele või õieti "leiutas" prantsuse filosoof Destutt de Tracy, kes tähistas sellega ideid käsitlevat teadust. Terminit kasutatakse mitmes tähenduses, millest mõned on neutraalsed, mõned väärtustavad või on hinnangulised.

Ideoloogia kõige nõrgemas või neutraalsemas tähenduses võib väljenduda mõne isiku maailmavaates, suhtumises igapäevases elus toimuvasse. Tegemist on klassikalise arusaamaga ideoloogia toimimisest: see rakendub ilma subjekti enda teadmata tema ja ta kaaslaste hoiakutele ning kujundab neid, aidates niimoodi kaasa ideoloogia kui väärtuste süsteemi väljakujunemisele ja sõnastamisele. Ideoloogia oleks selles tähenduses hoiakute ideeline alus, teoreetiline konstruktsioon ühiskonnas valitsevatest hoiakutest.
Ideoloogia kui filosoofiliselt käsiteldav väärtuste süsteem, ka poliitiline ideoloogia. Siin on tegemist termini võrdlemisi neutraalse kasutusega, ideoloogia kui tervikliku ja teadlikult väljakujundatud süsteemiga, mis on läbi konsensuse ühiskonnas valdavaks tunnistatud. Selles tähenduses võib ideoloogiaks pidada näiteks inimõigusi, ühiskondlikku lepet vms.
Ideoloogia kui valitseva klassi survevahend ühiskonnale, eriti marksistlikus käsitluses. See tähendus hindab ideoloogiat enamasti halvustavalt või väärtustab seda üleminekunähtusena: ideoloogia on ebaloomulike ühiskondlike suhete toimimise viis, mis on ohtlik ja mida pruugitakse enamasti alamate klasside represseerimise eesmärgil. Praktikas viis ideoloogia klassiiseloomu rõhutamine kommunistlikud riigid oma alamaid ja välismaailma kurnavale ideoloogilisele võitlusele ning järelmina osutus see (ideoloogiasõda) oluliseks komponendiks ühtlasi nii psühholoogilises kui ka külmas sõjas Ida ja Lääne vahel.

Poliitiline ideoloogia

Poliitilises ideoloogias kasutatakse väga sageli mõisteid "parempoolsus" ja "vasakpoolsus". Need mõisted on pärit 18. sajandi lõpust, mil ühes tollal koos istunud rahvaesinduses pandi tähele, et alalhoidlikult meelestatud saadikud istusid juhataja poolt vaadates saali paremal tiival, uuemeelsed aga vasemal.

19. sajandi esimesel poolel domineeriski Euroopa poliitilises elus kaks peamist suunda:

alalhoidlik-konservatiivne, mida nimetati parempoolseks
vabameelne-liberaalne, mida nimetati vasakpoolseks.

20. sajandi alguseks kujunes poliitilisel maastikul välja kolm põhisuunda: parem-, kesk- ja vasakerakonnad. USA kujutab endast selles suhtes erandit, sest kahest suurparteist (vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik.

Ideoloogia abil toimub võimu põhjendamine.

Ideoloogia mõiste käsitlustest

Sloveenia filosoof Slavoj Žižek väidab, et tänapäeval idealiseeritud liberaalse demokraatia tingimustes toimib ideoloogia vastupidi klassikalisele arusaamale: ideoloogia ei mõjuta mitte subjekti teadmata tema hoiakuid, vaid ideoloogia rakendub subjektile tema teadlikkusest hoolimata. Sellega seletab Žižek mitmesuguseid nähtusi ühiskonnas, kus rahvas allub mingile ideoloogiale, kuigi teab, et tegemist on kuritahtliku, eksliku, teaduslikult põhjendamatu ideoloogiaga.

Poliitilisi ideoloogiaid

Vaata ka

Kirjandus

Theodore Gabriel, Ronald Geaves. ".... ismid - mõistmaks usundeid". Kirjastus Sinisukk, 2008, ISBN 9789949143818, 160 lk

Välislingid

Ideologieforschung