Henri Poincaré
| Henri Poincaré | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
29. aprill 1854 Nancy (Prantsusmaa) |
| Surmaaeg |
17. juuli 1912 (58-aastaselt) Pariis (Prantsusmaa) |
| Matmispaik | Montparnasse'i kalmistu |
| Haridus | filosoofiadoktor |
| Alma mater | |
| Amet | kirjanik |
| Autasud | Matteucci medal, Põhjatähe orden |
| Autogramm | |
 | |
Jules Henri Poincaré (29. aprill 1854 Nancy – 17. juuli 1912 Pariis) oli prantsuse matemaatik, astronoom, füüsik ja teadusfilosoof. Pariisi ülikooli professor.
Poincaré ema oli Eugénie Launois, tema isa Léon Poincaré tegutses Nancy ülikooli meditsiiniprofessorina. Léoni venna, Antoine Poincaré pojast Raymond Poincarést sai tuntud riigitegelane. Henri Poincaré õde Aline oli abielus filosoof Emile Boutroux'ga.
Poincaré uurimisvaldkonnad olid mitmekesised, mistõttu teda tihti nimetatud matemaatika "viimaseks universalistiks". Poincaré on avaldanud olulisi töid arvuteooria, algebra, topoloogia, teoreetilise füüsika, matemaatilise füüsika, taevamehaanika ja teadusfilosoofia alalt. Kombinatoorse topoloogia ja diferentsiaalvõrrandite kvalitatiivse teooria aluste ning konventsionalismi rajaja. Sõnastas 1904–1905 Einsteinist sõltumatult relatiivsusteooria põhivõrrandid. Arendas kolme keha probleemi.
Valitud akadeemiatesse ja õpetatud seltsidesse
[muuda | muuda lähteteksti]- 1887 – Prantsuse Teaduste Akadeemia
- 1894 – Londoni Kuninglik Selts
- 1895 – Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia
- 1898 – USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia
- 1899 – Ameerika Filosoofiaselts
- 1900 – Baieri Teaduste Akadeemia
- 1900 – Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia
- 1901 – Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia
- 1908 – Prantsuse Akadeemia
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1900 – Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedal
- 1901 – Sylvesteri medal
- 1905 – Matteucci medal
- 1905 – Bolyai auhind
- 1911 – Bruce'i medal
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Jules Henri Poincaré järgi on nimetatud muuhulgas Poincaré kraater Kuul ja Henri Poincaré Instituut.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- Les méthodes nouvelles de la mécanique célèste (1892–1899)
- La science et l´hypothèse (1902, eesti keeles: "Teadus ja hüpotees", tõlkinud Jaan Kalviste, Loodus, Tartu 1936)
- La valeur de la science (1905)
- Leçons de mécanique céleste (1905)
- Science et méthode (1908)
- Dernières pensées (1913, eesti keeles: "Viimased mõtted", tõlkinud Maido Rahula – Akadeemia 2006, nr 8, 9, 10, 12 ja 2007, nr 1, 2)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Peeter Müürsepp, "Kuulsaid 19.–20. sajandi matemaatikuid". Valgus, Tallinn 1985, lk. 48–63