Henri Barbusse
Ilme
Henri Barbusse (17. mai 1873 Asnières – 30. august 1935 Moskva) oli prantsuse kirjanik.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Henri Barbusse sündis Pariisi külje all Asnièresi linnakeses. Tema isa Adrien Barbusse oli ajakirjanik, kes kirjutas ka romaane ja näidendeid.
Pärast kooli lõpetamist jätkas ta õpinguid lütseumis ja seejärel Pariisi Ülikoolis.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]1893. aastal avaldas pseudonüümi Lucien Fort all ajalehes Écho de Paris poeemi "Hüvastijätt" ja mõne luuletuse. Need esimesed kastetused köitsid Catulle Mendèsi, luuletaja ja tol ajal ajalehe kirjandustoimetaja, tähelepanu. Tema abiga andis Henri Barbusse välja oma esimese luulekogu "Halisejad".
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- "Halisejad" ("Les pleureuses"; 1895; luulekogu)
- "Palujad" ("Les suppliants"; 1903; romaan)
- "Põrgu" (1908; eesti keeles 1929; romaan)
- "Tuli" ("Le feu"; 1916; eesti keeles 1937, 1954)
- "Selgus" ("Clarté"; 1919; eesti keeles 1961)
- "Mitmesugust" ("Faits divers"; 1928; dokumentaalnovellide kogu)
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1916 – Goncourti auhind romaani eest "Tuli"
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Aleksander Aspel, "Barbusse" – Rünnak 1929, nr 6, lk 172–176; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis; ilmunud ka Aspeli artiklite kogumikus "Kirjad Pariisist", Ilmamaa, Tartu 2000, lk 441–446
- Aleksander Aspel, "Henri Barbusse †" (nekroloog) – Looming 1935, nr 7, lk 830–832; loetav ka digitaalarhiivis
- Aleksander Aspel, "Henri Barbusse †" (nekroloog) – Tänapäev 1935, nr 7, lk 284; loetav ka digitaalarhiivis
- Aleksander Aspel, "Ühe suure rahusõbra surm" – Kevadik 1935, nr 5, lk 67–68; loetav ka digitaalarhiivis
- "20. sajandi väliskirjandus" (kõrgkooliõpik), Valgus, Tallinn 1971, lk 16–17 ja 55–64
- Oskar Kuningas, "H. Barbusse'i ideestiku vastukajadest Eestis" – Looming 1973, nr 5, lk 877–879; loetav ka digitaalarhiivis
- Anatoli Lunatšarski, "Väliskirjandusest", tõlkinud Aleksander Klejnot, Eesti Raamat, Tallinn 1977, lk 297–303 (artikkel "Henri Barbusse. Isiklikke mälestusi") ja kommentaarid lk 359–360