Hea usu põhimõte
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Hea usu põhimõte (ladina keeles bona fide(s)) on üks õiguse üldpõhimõtteid, mida tunneb enamik maailma suuri õigussüsteeme.
Mandrieuroopa õigussüsteem
[muuda | muuda lähteteksti]Mandrieuroopa õigussüsteemis tähendab heas usus käitumine kohustust käituda nagu ausalt ja õiglaselt mõtlev isik. Heas usus käitumine tähendab muu hulgas poolte kohustust teha koostööd, kaitsta üksteise huve, edastada informatsiooni.
Hea usu põhimõtte eesmärk on tagada eraõiguses aususe, õigluse ja mõistlikkuse standardid. Hea usu põhimõte on abstraktne ning vajab igal konkreetsel juhul eraldi sisustamist. Sellest hoolimata võib hea usu põhimõte tõrjuda kõrvale nii lepingu kui seadusesätte, juhul kui nende kohaldamine viiks ilmselgelt ebaõiglase tulemuseni.
Pooled ei saa hea usu põhimõtte kohaldamist piirata ega välistada. Kohustus käituda teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt rakendub sealjuures nii lepingu loomisele kui ka täitmisele. Seega tuleb juba lepingueelsete läbirääkimiste puhul arvestada üksteise huvisid ja õigusi, näiteks edastada tõeseid andmeid ning teatada kõigist olulistest asjaoludest.
Eesti õigus
[muuda | muuda lähteteksti]Võlaõigusseaduse § 6 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
Huvitaval kombel on Eesti kui mandrieuroopa õiguse mõjusfääri kuuluva riigi võlaõigusseaduse § 7-sse sisse kirjutatud ka angloameerika õiguses sarnast rolli täitev mõistlikkuse põhimõte.
Tuleb eristada hea usu põhimõtet ja heauskset omandamist asjaõiguses.
Angloameerika õigussüsteem
[muuda | muuda lähteteksti]Üldises õiguses on heal usul märksa väiksem tähtsus, kuna seda sisustatakse pigem härrasmeheliku käitumise ja mittevaletamise kohustusena.
Heast usust märksa suurem tähtsus on üldises õiguses mõistlikkuse põhimõttel.
Rahvusvaheline õigus
[muuda | muuda lähteteksti]Kuivõrd hea usu mõiste kontseptsioonid erinevad mitte üksnes õigussüsteemide, vaid ka rahvuslike õiguskordade piirides, on universaalset ning kõiki riike rahuldavat hea usu üldpõhimõtet rahvusvahelises õiguses peaaegu võimatu sisustada.
See on ilmnenud eraõigust ühtlustada püüdes, näiteks ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta sätestab artiklis 7, et konventsiooni tõlgendades tuleb arvesse võtta heausksuse järgimist rahvusvahelises kaubanduses. Tegu on küllaltki hägusa sõnastusega.
Riikidevahelistes suhetes on Rahvusvaheline Kohus kohtuasjas Border and Transborder Armed Actions (Nicaragua/Honduras) leidnud, et kuigi hea usu põhimõte on üks peamisi õiguslike kohustuste teket ja sooritust juhtivaid põhimõtteid, ei ole see ise kohustuse allikaks seal, kus ühtegi kohustust muidu ei eksisteeriks. Ka siin on hea usu põhimõtte mõju kitsas.