Germogen

See artikkel räägib Moskva ja Venemaa patriarhist. Nime Germogen ja selle teiste tuntumate kandjate kohta leiab teavet artiklist Germogen (eesnimi).

---

Miniatuur patriarh Germogenist (1905)

Germogen (ka Hermogen või Hermogenes; vene keeles Гермоген, ka Ермоген ; u 1530 – 27. veebruar (vkj 17. veebruar) 1612) oli õigeusu vaimulik, aastatel 1606–1612 Moskva ja kogu Venemaa patriarh.

Germogen valitses niinimetatud segaduste ajal. Ta valiti patriarhiks pärast Vale-Dmitri I tapmist ja Vassili Šuiski võimuletulekut. Pärast Moskva langemist Poola võimu alla 1610. aastal nõustus ta esialgu tunnistama Poola printsi Vladislavi Venemaa seadusliku valitsejana, kuid kui Vladislav keeldus õigeusku üle minemast ja Poola vägesid Venemaalt välja viimast, võttis oma õnnistuse tagasi. Poolakad vangistasid Germogeni 1611. aasta alguses ja lasid tal vangistuses nälga surra.

1913. aastal kuulutas Venemaa õigeusu kirik patriarh Germogeni pühakuks.

Elulugu

Patriarh Germogeni päritolu ja esimesed 50 aastat elust on tundmatud. On vaid teada, et tema ilmalik nimi oli Jermolai. Teda on peetud põlvnevaks nii linnavaimulike seast kui ka aadlisuguvõsast, kõige sagedamini on teda seostatud Šuiskite ja Golitsõnitega. Poolakad aga väitsid 17. sajandil, et patriarh oli nooruses hoopis Doni kasakas.

Arvatakse, et vaimulikku teenistust alustas ta Kaasani Issanda Muutmise kloostris juba selle asutaja püha Varsonofi eluajal. 1579. aastast on teada, et ta teenis kogudusepreestrina Kaasani Nikolai kirikus ja oli seotud Kaasani Jumalaema ikooni leidmisega. Tõenäoliselt kirjutas just tema tsaar Ivan Julmale saadetud lühikese ülevaate ikooni leidmisest ja sellega seotud imedest.

Preestrina kuulus ta valge vaimulikkonna hulka, see tähendab oli abielus. Pärast oma abikaasa surma sõitis ta Moskvasse, kus võttis 1587. aastal Tšudovi kloostris vastu mungapühitsuse. 1588. aastal nimetati tulevane patriarh Kaasani Issanda Muutmise kloostri iguumeniks, hiljem aga ülendati arhimandriidiks. 23. mail (vkj 13. mail) 1589 pühitseti ta piiskopiks ning nimetati esimeseks Kaasani ja Astrahani metropoliidiks.

Teenistus piiskopina

Peamiselt muslimitega asustatud Tatarimaal muretses uus metropoliit väga õigeusu levitamise ja muslimite keskel elavate kristlaste usu säilimise pärast. Tema ettepanekute põhjal rakendati 1593. aastal ellu esimene riiklik programm õigeusu edendamiseks ja kaitseks Venemaaga hiljuti ühendatud aladel, mis nägi ette Tatarimaa õigeusklike eraldamise teiseusulistest ning islami avalike kombetalituste olulise piiramise, näiteks keelati Kaasanisse mošeede rajamine.

Kaasani metropoliidina viis ta patriarh Iiobi nõusolekul sisse mitmete uute pühakute austamise ja kehtestas uusi kiriklikke tähtpäevi. 1592. aastal hakati tähistama Kaasani vallutamisel langenud sõdurite mälestuspäeva ning ülevenemaaliselt austama kolme muslimite käe läbi hukkunud märtrit, Kaasani Stefanit ja Pjotrit ning Johannes Uut. Samal aastal toodi Moskvast Tatarimaale Svijažskisse üle endise Kaasani peapiiskopi ja Moskva metropoliidi Germani säilmed, keda hakati hiljem austama ka ülevenemaalise pühakuna. 1595 leiti Uglitši püha vürsti Roman Vladimirovitši säilmed. Samal aastal avastati Kaasani Issanda Muutmise kloostri uue kiriku ehitamisel Kaasani pühakute Guri ja Varsonofi säilmed. Kõiki neid kolme hakati samast aastast austama ülevenemaaliste pühakutena.

Tema ajal valmis Kaasani Devitši klooster ja selle juurde kuuluv uus Jumalaema kirik, kus asub imettegev Kaasani Jumalaema ikoon.

Pärast Boriss Godunovi võimuletulekut 1598. aastal sattus metropoliit Germogen ebasoosingusse ja jäi kirikuelus tagaplaanile. Seda on selgitatud nii tema võimaliku kuulumisega Šuiskite suguvõsasse kui ka lihtsalt tema kõrge moraali ja meelekindlusega, mis ei meeldinud autoritaarsele tsaarile Borissile.

Ebasoosing jätkus ka Vale-Dmitri I võimu ajal, sest Kaasani metropoliit Germogen oli üks kahest piiskopist, kes nõudis tsaari väljavalitu, poola katoliiklase Maryna Mniszchówna uuesti ristimist enne tema laulatust tsaariga. Selle taga oli metropoliidi sügav usuline veendumus, et katoliiklased on valeusulised, kelle ristimissakramenti ei saa kehtivaks lugeda. Sel ajal oli see õigeusklike seas üldlevinud seisukoht, kuid vaid kaks piiskoppi julgesid seda avalikult väljendada ja endale kindlaks jääda.

Moskva patriarh

Patriah Germogeni kuju Venemaa ristiusustamise 1000. aastapäevale pühendatud monumendil Veliki Novgorodis

Vale-Dmitri I mõrvamise järel tagandati ametist kreeklasest patriarh Ignati, kuid uut patriarhi ei suudetud niipea valida. Ka Vassili Šuiski krooniti seetõttu 10. juunil (vkj 1. juunil) 1606 tsaariks senist tava rikkudes, sest patriarhi ametikoht oli täitmata. Kuna Vassilil oli vaja kiiresti oma võimu kindlustada, kuulutati ka 1591. aastal tapetud tsareevitš Dmitri Ivanovitš pühakuks enne uue patriarhi ametisse seadmist, mis oli veelgi tavatum.

Ei ole täpselt teada, miks Šuiski nii kaua uue patriarhi valimisega venitas. On oletatud, et kuna ta soovis patriarhitoolil kindlasti näha Kaasani metropoliiti Germogeni, võttis viimase kohalejõudmine Kaasanist nii kaua aega, et kroonimise ja muude sammudega võimu kindlustamiseks ei andnud seni oodata. Teisalt on andmeid, et Germogen oli sel ajal ikkagi juba Moskvas ning pidas isegi Vassili kroonimise tseremoonial kõne.

13. juulil (vkj 3. juulil) 1606 valis Vene Õigeusu Kiriku täiskogu Germogeni patriarhiks ja samal päeval seati ta ametisse.

Bolotnikovi ülestõus

Tema ametiaja üheks esimeseks väljakutseks oli Ivan Bolotnikovi juhitud talurahvaülestõusu puhkemine, mille ajendas Vale-Dmitri kukutamine ja jätkuvalt viletsad majanduslikud olud Venemaal. Ülestõusnute poole läksid üle ka paljud sõdurid ja kaitsemalevlased, mistõttu õnnestus neil oma kontrolli alla saada paljud linnad. 24. oktoobril (vkj 14. oktoobril) 1606 kuulutas patriarh välja kuuepäevase üleriigilise paastu raskustest ülesaamiseks. Ta püüdis selgitada oma läkitustes, et Vale-Dmitri ei olnud tõeline troonipärija Dmitri Ivanovitš ja et tema käsilased olid püüdnud vene rahvast õigeusust eemale juhtida. Suuresti peetakse tema teeneks seda, et Moskvas ei puhkenud ulatuslikke rahutusi ja linn säilitas tsaar Vassilile ustavuse ajal, mil viimane ei suutnud langetada vajalikke otsuseid ülestõusu ohjeldamiseks.

Veebruaris hakkas patriarh koos kirikukoguga ette valmistama Moskva Jumalema Uinumise katedraalis tseremooniat, millel andestati vene rahvale (sealhulgas Moskva elanikkonnale) tõotuse murdmine tsaar Boriss Godunovi ja tema perekonna ees ning üleminek usurpaatori Vale-Dmitri poolele. Tseremoonia ise leidis aset 2. märtsil (vkj 20. veebruaril) ja seal astus üles ka endine patriarh Iiob, kes selleks puhuks Moskvasse kutsuti.

Ülestõus aga jätkus. Kui esialgu keeldus patriarh Germogen ülestõusnuid kirikuosadusest eemaldamast, siis nende uue pealetungi ajal kevadel 1607, mil nad purustasid tsaari armee Tula all ja murdsid piiramisrõnga Kaluga ümber (hukkus umbes 14 000 inimest ja 15 000 võitlejat läks Bolotnikovi poole üle), pani ta Bolotnikovi koos peamiste lähikondlastega kirikuvande alla. Kui mais 1607 nõustus ka tsaar Vassili lõpuks isiklikult armee etteotsa asuma, pöördus õnn tasapisi võimude kasuks. Patriarh Germogen saatis tsaari toetuseks üle riigi laiali ka läkitused, milles kutsus üles palvetama tsaari edu eest. Oktoobriks 1607 suudeti ülestõus enamikus piirkondades lämmatada.

Uus kodusõda

Juba enne Bolotnikovi ülestõusu lõplikku mahasurumist ilmus välja uus troonipretendent, kes on ajaloos tuntud Vale-Dmitri II nime all. Too väitis, et on imekombel pääsenud Vale-Dmitri I ja kuulutas ennast Starodub-Severskis tsaariks. Tsaar Vassili alahindas seda ohtu, saatis oma armee pärast ülestõusu mahasurumist laiali ja seadis prioriteediks hoopis oma abielu noore vürstinna Marija Buinossovaga. Patriarh Germogen püüdis küll veenda tsaari abielust loobuma ja keskenduma riigi päästmisele, kuid edutult.

Patriarh Germogen vaikis kuni Vale-Dmitri II oli jõudnud Moskva alla ja asus juunis 1608 laagrisse Moskva lähistel Tušinos, kuid ka nüüd ei õnnestunud Germogenil veenda tsaar Vassilit asuma taas vägede etteotsa ja minema usurpaatori vastu sõtta. Kui Moskvas puhkesid veebruaris 1609 rahutused, millel nõuti saamatu tsaari kukutamist ja uue valimist, asus ta siiski tsaari kui seadusliku valitseja kaitsele ja aitas Šuiskil esialgu võimule jääda.

Suveks 1610 olid aga Venemaale tunginud ka Poola ning Rootsi väed ning pahameel tsaari vastu kasvas üha enam ka bojaaride endi seas. 27. juulil (vkj 17. juulil) kukutasid bojaarid Vassili IV ja kaks päeva hiljem pügati ta vastu tahtmist mungaks. Patriarh Germogen keeldus küll mõlema sammu legaalsust tunnistamast, kuid oli sunnitud olukorraga leppima. Kui varem oli seadusliku troonipärija puudumisel võim läinud kirikupea kätte, siis nüüd jäeti patriarh riigiasjade otsustamisest eemale ja Moskvas valitsesid bojaarid kollektiivselt. Kaugemale nende võim ka ei ulatunud, sest linna olid sisse piiranud nii Poola kui ka Vale-Dmitri väed.

Selles olukorras hakkas ka Germogen toetama ideed, et uue tsaari leidmiseks tuleb korraldada valimised. Vastava ringkirja saatis ta ka riiki mööda laiali, kuid kuna ükski tõenäolistest troonikandidaatidest – Mihhail Romanov, Vassili Golitsõn, Fjodor Mstislavski – ei olnud valmis tsaariks kandideerima, kukkus ka see plaan läbi. Üha enam Moskva bojaare oli valmis tunnistama tsaarina Poola printsi Władysławi (venepäraselt Vladislav) ja lõpuks andis ka patriarh tema troonile tulekule oma nõusoleku, kuid ainult tingimusel, et prints võtab vastu õigeusu ja laseb ennast uuesti ristida. Läbirääkimistel venelaste ja poolakate vahel jõuti selles tingimuses kokkuleppele, samuti lepiti kokku, et Poola-Leedu väed ei sisene Moskva linna. Näis, et kriis saab ületatud ja juba Vale-Dmitri I ajal kavandatud Poola-Venemaa liit teostub.

Poola võimu all

Patriarh Germogen lükkab tagasi poolakate nõuded läkituse allkirjastamiseks.
Pavel Tšistjakovi maal (1860)

6. septembril (vkj 27. augustil) 1610 kinnitas Poola hetman Stanisław Żółkiewski Novodevitši kloostri juures väljal valmisolekut kokkuleppe tingimustest kinni pidada ja omalt poolt vandus sinna kogunenud 10 000 Moskva elanikku prints Vladislavile truudust. Järgmisel päeval andsid inimesed patriarhi juuresolekul Moskva Jumalaema Uinumise katedraalis risti suudeldes ametliku truudusvande. Pärast seda sõlmiti ametlik leping. Lisaks nõudele, et Vladislav peab astuma õigeusku lasi patriarh Germogen sinna lisada punkti, mis välistas Poola ja Venemaa personaaluniooni. Selle punkti kohaselt ei tohtinud Poola kuningas Zygmunt III Waza ilmuda Moskvasse, prints Vladislav aga pärast Venemaa troonile asumist viibida Poolas ega pärida oma isa krooni.

Kuigi varem oli kokku lepitud, et Poola väed Moskvasse ei sisene, veensid oma turvalisuse pärast muretsevad bojaarid (kardeti nii Vale-Dmitri vägede rünnakut kui ka uut rahvaülestõusu linnas) nii patriarh Germogeni kui ka hetman Żółkiewskit sellest kokkuleppest taganema. 1. oktoobril (vkj 21. septembril) võtsid Żółkiewski väed enda kontrolli alla kõik Moskva kaitserajatised.

Detsembris 1610 tapeti Vale-Dmitri II, umbes samal ajal sai aga teatavaks, et Poola kuningas Zygmunt III on ikkagi huvitatud Moskva allutamisest iseendale, mitte oma pojale. Poola kuninga venelastest toetajad vürst Mihhail Saltõkovi juhtimisel nõudsid, et patriarh laseks rahval truudust vanduda ka Zygmuntile, kuid patriarh Germogen keeldus sellest resoluutselt. Just sel ajal, detsembris 1610 ja jaanuaris 1611 hakkasid levima kuuldused, et patriarh levitab patriootlikke, poolakate vastu suunatud üleskutseid. See on aga kahtluse alla seatud, sest tõenäosus lepingu teostumiseks oli veel olemas ja ühtegi taolist üleskutset pole säilinud. Nii on ka arvatud, et tegemist võis olla Saltõkovi ja tema poolehoidjate ringlema lastud kuulujuttudega, mille eesmärk oli patriarhist kui neile tülikast isikust vabaneda.

Patriarh vangistati Tšudovi kloostrisse. Riigis puhkes samal ajal laiaulatuslik rahvaülestõus poolakate vastu, mida hiljem on seostatud just patriarhi läkitustega. Ainus ajaloos säilinud läkitus pärineb patriarhilt aprillist 1611 ning oli saadetud Nižni Novgorodi ja Kaasani elanikele, sel ajal olid ülestõusnud aga juba Moskva sisse piiranud. Nii ei ole tegelikult võimalik öelda, milline täpselt oli patriarhi roll ülestõusu vallandamisel. On võimalik, et versioon nagu oleks patriarh levitanud ülestõusule õhutavaid läkitusi, oli ikkagi ainult kuulujutt, mis leidis sobiva pinnase ja mida kasutati oma tegevuse õigustamiseks. Kindlaid tõendeid, et patriarh tegelikult õhutas ja õnnistas ülestõusu, ei ole.

Kindlalt võib öelda vaid seda, et poolakate ja nende liitlastest bojaaride nõuetele saata ülestõusnute armeele läkitused kuuletuda tsaar Vladislavile ja Moskva alt lahkuda vastas ta korduvalt eitavalt. Vahepeal küpses isegi kava ta ametist tagandada ja asendada samas kloostris elava endise patriarhi Ignatiga, kuid see ei teostunud.

Täpselt on ka teadmata, kuidas patriarh suri. On teada, et teda hoiti rasketes tingimustes, külmas ja näljas. Levinuima versiooni kohaselt surigi ta 27. veebruaril (vkj 17. veebruaril) 1612 nälga.

Moskva õnnestus ülestõusnutel vabastada alles 1612. aasta talvel. Pärast patriarh Germogeni surma jäi Moskva patriarhitool tühjaks kuni 1619. aastani, mil patriarhiks valiti tsaar Mihhail I Fjodorovitši isa Filaret.

Looming

Patriarh Germogeni ikoon (1915)

Patriarh Germogen on mitmete pühakute elulugude autor. Ta kirjutas need peamiselt ajal, mil teenis Kaasani ja Astrahani metropoliidina. Neist tuntumad on:

• Läkitus patriarh Iiobile Kaasani märtrite kohta (1591)
• Jutustus Jumalaema Kaasani pühakuju ilmumisest ja imedest (1594)
• Lood Muromi imetegijatest Pjotrist ja Fevronist
• Kaasani pühakute Guri ja Varsonofi ametlik elulugu (1596–1597)

Lisaks anti tema valitsusajal patriarhina ja tema toimetamisel välja mitmeid jumalateenistusraamatuid.

Austamine pärast surma

Patriarh Nikoni korraldusel viidi Germogeni säilmed 1652. aastal Tšudovi kloostrist üle Moskva Jumalaema Uinumise katedraali. Need paigutati katedraali edelanurka, kus need asuvad tänaseni.

25. mail (vkj 12. mail) 1913 kuulutas Vene Õigeusu Kirik ta seoses Romanovite dünastia võimuletuleku 300. aastapäevaga pühakuks. Moskva Kremlis toimus sel puhul pidulik jumalateenistus, millel teenis Antiookia patriarh Gregorios IV. Järgmisel päeval pühitseti tema nimele ka Tšudovi kloostri maadele ehitatud uus kirik.

Juliuse kalendri järgi, mis on Vene Õigeusu Kiriku liturgiline kalender, mälestatakse teda surmapäeval 17. veebruaril (ukj 27. veebruaril) ja tema pühakuks kuulutamise päeval 12. mail (ukj 25. mail).

25. mail 2013 avati seoses tema pühakuks kuulutamise 100. aastapäevaga Kremli müüri ääres Aleksandri aias Germogeni mälestussammas. Ausammas oli plaanitud talle püstitada juba 1914. aastal, kuid siis rikkus need plaanid Esimese maailmasõja puhkemine.

Eelnev Tihhon	Kaasani ja Astrahani metropoliit 1589–1606	Järgnev Jefrem
Eelnev Ignati	Moskva ja kogu Venemaa patriarh 1606–1612	Järgnev Filaret