Egiptus (Rooma provints)

Rooma Egiptuse provints (ladina: Aegyptus; koinee: Αἴγυπτος) rajati aastal 30 eKr pärast seda, kui Octavianus (tulevane Rooma keiser Augustus) oli võitnud oma rivaali Marcus Antoniust, kukutanud vaarao Kleopatra ja annekteerinud Ptolemaioste kuningriigi Rooma keisririiki. Provints hõlmas enamuse tänapäeva Egiptusest, välja arvatud Siinai poolsaar (mille hiljem vallutas Trajanus). Egiptus külgnes Kreeta ja Kürenaika provintsiga läänes ning Juudamaa (hiljem Arabia Petraea) provintsiga idas.

Provintsist sai suur teraviljatootja keisririigile ja seal oli kõrgelt arenenud linnamajandus. Egiptus oli ülekaalukalt kõige jõukam Ida-Rooma provints ja ülekaalukalt rikkaim Rooma provints väljaspool Itaaliat. Selle keskuses Aleksandrias oli suurim sadam ja see oli Rooma keisririigi suuruselt teine linn.

Rooma võim Egiptuses

Olulise provintsina, aga ka 'kroonidomeenina', kus keisrid pärisid vaaraode jumalikkuse, valitses Egiptust unikaalselt kujundatud Praefectus augustalis (Augustuse prefekt), mitte traditsiooniline senati kuberner, nagu teistes Rooma provintsides. Prefekt oli ratsanikuseisusest mees ja keisri poolt ametisse nimetatud. Esimene Egiptuse prefekt Cornelius Gallus tõi Ülem-Egiptuse relvajõul Rooma kontrolli alla ja rajas lõunapiiri äärde protektoraadi, millest hilisemad Ptolemaiosed loobusid.

Teine prefekt Aelius Gallus korraldas edutu ekspeditsiooni Arabia Petraea ja isegi Arabia Felixi vallutamiseks. Egiptuse Punase mere rannik läks Rooma kontrolli alla alles Claudiuse valitsemisajal. Kolmas prefekt Gaius Petronius puhastas tühjaksjäänud niisutuskanalid, stimuleerides põllumajanduse taaselustamist. Petronius juhtis isegi kampaaniat tänapäeva Kesk-Sudaani Kuši riigi vastu Meroës, mille kuninganna Amanirenas oli varem rünnanud Rooma Egiptust. Saavutamata püsivat võitu, tegi ta aastal 22 eKr maatasa Napata linna ja taganes põhja.

Alates Nero valitsemisajast koges Egiptus õitsenguaega, mis kestis sajandi. Enim häda põhjustasid religioossed konfliktid kreeklaste ja juutide vahel, eriti Aleksandrias, mis pärast Jeruusalemma hävitamist aastal 70 muutus juudi religiooni ja kultuuri maailmakeskuseks. Trajanuse ajal toimus juudi mäss, mis lõppes Aleksandria juutide mahasurumisega ja kõigi nende privileegide kaotamisega, kuigi varsti anti need tagasi. Hadrianus, kes külastas Egiptust 2 korda, asutas oma uppunud armastaja Antinoosi mälestuseks Antinoupolise. Alates tema valitsemisajast püstitati Kreeka-Rooma stiilis hooneid kogu provintsis.

Antoninus Piuse ajal viis rõhuv maksustamine aastal 139 põlisegiptlaste mässuni, mis suruti maha alles pärast mitmeaastast võitlust. See Boucolia sõda, mida juhtis keegi Isidorus, põhjustas suurt kahju majandusele ja tähistas Egiptuse majanduslanguse algust. Avidius Cassius, kes juhtis sõjas Rooma vägesid, kuulutas end aastal 175 keisriks ja teda tunnistasid Süüria ja Egiptuse väed.

Marcus Aureliuse lähenemisel Cassius kukutati ja tapeti ning keisri armulisus taastas rahu. Sarnane mäss puhkes aastal 193, kui Pescennius Niger kuulutati pärast Pertinax surma keisriks. Keiser Septimius Severus andis Aleksandriale ja provintsikeskustele aastal 202 põhiseaduse.

Caracalla (211–217) andis Rooma kodakondsuse kõigile egiptlastele, sarnaselt teiste provintsidega, kuid see oli peamiselt selleks, et välja pressida rohkem makse, mis kasvasid üha koormavamaks, kuna keisrite vajadused suurema tulu saamiseks kasvasid pööraselt.

3. sajandil oli rida mässe, nii sõjalisi kui ka rahvalikke. Deciuse ajal, aastal 250, kannatasid kristlased taas tagakiusamise all, kuid nende religioon jätkas levikut. Egiptuse prefekt aastal 260 Lucius Mussius Aemilianus toetas esialgu Macrianuseid, usurpaatoreid Gallienuse valitsemisajal, ja hiljem, aastal 261, sai ise usurpaatoriks, kuid sai Gallienuselt lüüa.

Palmyra kuninganna Zenobia võttis maid roomlastest eemal, kui ta aastal 269 Egiptuse vallutas, kuulutades end ka Egiptuse kuningannaks. See sõdalaskuninganna väitis, et Egiptus oli tema esivanemate kodu peresidemete kaudu Kleopatraga. Ta oli haritud ja tuttav Egiptuse kultuuri, religiooni ja keelega. Ta kaotas selle hiljem, kui Rooma keiser Aurelianus katkestas kahe maa vahelised sõbralikud suhted ja võttis Egiptuse aastal 274 tagasi.

Kaks Egiptuses baseerunud kindralit, Probus ja Domitius Domitianus, juhtisid edukaid mässe ja kuulutasid end keisriteks. Diocletianus vallutas Aleksandria Domitiuselt aastal 298 ja korraldas kogu provintsi ümber. Tema 303. aasta edikt kristlaste vastu käivitas uue tagakiusamise ajastu. Kuid see oli viimane tõsine katse peatada kristluse püsiv kasv Egiptuses.

Rooma valitsus Egiptuses

Kui Rooma võttis Ptolemaioste süsteemi Egiptuse piirkondade jaoks üle, tegid nad palju muudatusi. Rooma vallutuse mõju oli tugevdada algul kreeklaste ja hellenismi positsiooni Egiptuse mõjude vastu. Mõned varasemad ametid ja ametite nimed hellenistlike Ptolemaioste valitsemise ajal säilitati, mõned muudeti ja mõned nimed jäid, kuid funktsioon ja haldus muutusid.

Roomlased viisid haldussüsteemi sisse olulisi muudatusi, mille eesmärk oli saavutada kõrge tõhususe tase ja maksimeerida käivet. Egiptuse prefekti ülesanded vastutasid sõjalise julgeoleku eest leegionite ja kohortide juhtimise kaudu, rahanduse ja maksustamise korraldamise ning õigusemõistmise eest.

Reformid 4. sajandi alguses panid aluse veel 250 aastale suhtelisele jõukusele Egiptuses, tõenäoliselt suurema jäikuse ja rõhuvama riigikontrolli hinnaga. Egiptus jaotati halduslikel eesmärkidel arvukateks väiksemateks provintsideks ning loodi eraldi tsiviil- ja militaarametnikud: praeses ja dux. Provints oli Idadiötseesi vikaari järelevalve all, peakorteriga Antiookias Süürias.

Keiser Justinianus kaotas Egiptuse diötseesi aastal 538 ning taasühendas tsiviil- ja militaarvõimu duxi kätte koos tsiviilasetäitjaga (praeses) vastukaaluks kirikujuhide võimule. Kõik kohaliku autonoomia nõudlused olid sellega kadunud. Sõjaväe kohalolek oli märgatavam, selle võim ja mõju linna- ja külaelu rutiinis rohkem levinud.

Majandus

Majanduslikud ressursid, mida see keiserlik valitsus oli kasutamas, ei muutunud Ptolemaioste ajast, kuid üha keerukama maksusüsteemi arendamine oli Rooma võimu tunnusjoon. Makse, nii rahas kui ka loomuses, määrati maale, ning erinevaid segadusttekitavaid väikemakse rahas, samuti tollimakse ja muud kogusid määratud ametnikud.

Tohutul hulgal Egiptuse teravilja veeti allavoolu (põhja) nii Aleksandria rahva toitmiseks kui ka väljaveoks Rooma pealinna. Maksukogujatele oli sageli kaebusi rõhumise ja väljapressimise kohta.

Rooma valitsus oli aktiivselt julgustanud maa erastamist ja erasektori ettevõtete kasvu tootmises, äris ja kaubanduses ning madalad maksumäärad soodustasid eraomanikke ja ettevõtjaid. Vaesemad inimesed said oma elatise kui riigile kuuluva maa või keisrile või jõukatele eraomanikele kuuluva vara rentnikud, ja nad olid suhteliselt palju koormatud üüridega, mis kipusid jääma üsna kõrgele tasemele.

Üldiselt oli majanduse monetiseerimise ja keerukuse tase isegi küla tasandil intensiivne. Kaupu liigutati ja vahetati suurel määral mõõduka raha vahendusel ning linnades ja suuremates külades arendati kõrgetasemelist tööstus- ja kaubandustegevust tihedas seoses valdava põllumajandusliku baasi kasutamisega. Nii sise- kui ka väliskaubanduse maht saavutas oma tipu 1. ja 2. sajandil.

3. sajandi lõpuks ilmnesid suured probleemid. Mitmed keiserliku valuuta odavnemised õõnestasid müntide usaldust ja isegi valitsus ise andis sellesse panuse, nõudes üha enam korrapäratuid makse loomuses, mis suunati otse peamistele tarbijatele, armee personalile. Kohaliku halduse nõukogud olid hooletud, tahtmatud ja ebaefektiivsed; ilmsele vajadusele kindla ja sihipärase reformi järele tuli silmitsi seista Diocletianuse ja Constantinus Suure valitsemisaegadel.

Sõjavägi

Seda jõukaimat provintsi võis pidada sõjaliselt väga väikese jõuga; oht, mida kujutas endast Rooma linna ja selle elanikkonna varustamiseks hädavajaliku teravilja ekspordi embargo, oli ilmne. Sisejulgeolekut tagati kolme Rooma leegioni kohalolekuga (hiljem kahe, siis ühe), mis paiknesid Aleksandrias. Igas ühes neist oli umbes 5000 meest, lisaks mitu abiüksust.

Rooma valitsemise esimesel kümnendil vaatas Augustuse imperialismi vaim kaugemale, püüdes laieneda itta ja lõunasse. Enamik varajase Rooma sõdureid siin olid kreeklased-makedoonlased ja põlised egiptlased, kes moodustasid kord osa laialisaadetud Ptolemaioste armeest, asudes Rooma teenistusse. Lõpuks olid enamik neist roomlased või romaniseeritud inimesed.

Sotsiaalne struktuur varases Rooma Egiptuses

Egiptuse sotsiaalne struktuur roomlaste alluvuses oli nii ainulaadne kui ka keeruline. Ühest küljest jätkasid roomlased paljude samade organisatsiooniliste taktikate kasutamist, mis olid kasutusel Ptolemaioste perioodil. Samal ajal nägid roomlased Egiptuse kreeklastes "egiptlasi", millise mõtte nii põlisegiptlased kui ka kreeklased tagasi lükkasid. Et kogu olukorda veelgi rohkem kokku võtta, oli juutidel, kes olid üldiselt väga helleniseeritud, oma kogukonnad, eraldi nii kreeklastest kui ka põlisegiptlastest.

Roomlased algatasid sotsiaalse hierarhia süsteemi, mis pöörles etnilise päritolu ja elupaiga ümber. Lisaks Rooma kodanikele olid ühe Kreeka linna Kreeka kodanikud kõrgemas staatuses ja maapiirkonna egiptlased olid alamklassis. Nende klasside vahel oli metropoliit, kes oli peaaegu kindlasti Kreeka päritolu. Kodakondsuse saavutamine ja auastme saamine oli väga keeruline ning kerkimiseks ei olnud palju võimalusi.

Üks teedest, mida paljud teise kasti tõusmisel järgisid, oli armeesse astumise kaudu. Kuigi ainult Rooma kodanikud võisid leegionites teenida, leidsid paljud kreeklased tee sinna. Põlisegiptlased võisid ühineda abivägedega ja saavutada kodakondsuse pärast vabanemist. Erinevatel rühmadel olid erinevad maksumäärad, mis põhinesid nende sotsiaalsel klassil. Kreeklased olid vabastatud isikumaksust, samas kui noomi pealinna helleniseeritud elanikke maksustati madalama määraga kui põlisegiptlasi, kes ei saanud astuda armeesse ja maksid täismahus isikumaksu.

Sotsiaalne struktuur Egiptuses oli väga tihedalt seotud valitseva haldusega. Keskvõimu elemendid, mis tulenesid Ptolemaioste perioodist, kestsid 4. sajandini. Üheks elemendiks oli strategoste määramine valitsema 'noome', Egiptuse traditsioonilisi haldusjaotusi. Buleed või linnanõukogud Egiptuses moodustas ametlikult alles Septimius Severus. Alles Diocletianuse ajal 3. sajandi lõpu poole omandasid need buleed ja nende ametnikud olulised halduskohustused oma noomidele. Augustuse ülevõtuga kehtestati kohustusliku avaliku teenuse süsteem, mis põhines porosel (vara või tulu kvalifikatsioon), mis põhines täielikult sotsiaalsel staatusel ja võimul. Roomlased kehtestasid ka isikumaksu, mis oli sarnane maksumääradega, mida Ptolemaiosed kogusid, kuid roomlased andsid metropolide kodanikele erilised madalad maksumäärad. Oksyrrhynkhose linnas oli palju papüüruseid, mis sisaldavad palju teavet sotsiaalse struktuuri kohta nendes linnades. See linn koos Aleksandriaga näitab mitmesuguste institutsioonide mitmekesisust, mida roomlased kasutasid pärast Egiptuse ülevõtmist.

Just nagu Ptolemaioste ajal, Aleksandrial ja selle kodanikel olid oma erilised ametissemääramised. Pealinn nautis kõrgemat staatust ja rohkem privileege, kui ülejäänud Egiptus. Just nagu Ptolemaioste ajal, peamine viis Rooma Aleksandria kodanikuks saamiseks oli näitamise kaudu demoses registreerimisel, et mõlemad vanemad olid Aleksandria kodanikud. Aleksandrialased olid ainsad egiptlased, kes võisid saada Rooma kodakondsuse.

Kui tavaline egiptlane tahtis saada Rooma kodanikuks, pidi ta esmalt saama Aleksandria kodanikuks. Augustuse perioodil toimus Egiptuses "Kreeka" maaomanike eliidiga linnakogukondade kujunemine. Need maaomanikest eliidid said eesõigusi ja võimu ning rohkem omavalitsust, kui Egiptuse rahvas. Kodanikkonnale olid gümnaasiumid, millega Kreeka kodanikud said liituda, kui nad näitasid, et mõlemad vanemad olid gümnaasiumi liikmed, tuginedes valitsuse poolt aastal 4–5 pKr koostatud nimekirjale.

Gümnaasiumi kandidaat lubati siis efeebiks. Oli ka vanematekogu geruusia. Sellel vanematekogul ei olnud buleed, kellele vastust anda. Kogu see Kreeka organisatsioon oli metropoli oluline osa ja Kreeka institutsioonid olid kodanike eliitrühm. Roomlased vaatasid sellele eliidile kui munitsipaalametnike ja haritud haldurite taimelavale. Need eliidid maksid ka madalamat isikumaksu, kui kohalikud põlisegiptlased, fellahid. On hästi dokumenteeritud, et eriti aleksandrialastel olid madalaimad maksumäärad maal.

Need privileegid laienesid isegi ihunuhtlusele. Roomlased olid kaitstud seda tüüpi karistuste eest, samas kui põlisegiptlased said rooska. Aleksandrialastel oli seevastu privileeg, et neid peksti ainult vitsaga. Kuigi Aleksandria nautis suurimat Kreeka linnade staatust Egiptuses, on selge, et teised Kreeka linnad, nagu Antinoopolis, nautisid väga sarnaseid privileege. Kõik need muutused tähendasid seda, et kreeklasi koheldi Egiptuses liitlastena ja kohalikke egiptlasi käsitleti vallutatud rassina.

Idios Logose gnoomon näitab õiguse ja staatuse vahelist seost. Selles sätestatakse tulud, millega ta tegeleb, peamiselt trahvid ja vara konfiskeerimine, millele allutati vaid vähesed rühmad. Gnoomon kinnitab ka, et vabastatud ori võtab oma endise isanda sotsiaalse staatuse. Gnoomon demonstreerib sotsiaalseid kontrolle, mida roomlased staatusel ja varandusel põhinevate rahaliste vahendite asemel omasid.

Kristlik Egiptus (33 pKr–4. sajand)

Aleksandria patriarhaat olla asutatud evangelist Markuse poolt 42. aasta paiku.

Aastaks 200 oli selge, et Aleksandria oli üks suuremaid kristlikke keskusi. Kristlikud apologeedid Klemens Aleksandriast ja Origenes elasid mõlemad osaliselt või kogu elu selles linnas, kus nad kirjutasid, õpetasid ja arutlesid.

Milano ediktiga aastal 313 lõpetas Constantinus Suur kristlaste tagakiusamise. 5. sajandi jooksul suruti paganlus maha ja kaotas oma järgijad, nagu poeet Palladius kibestunult märkis. See püsis põrandaalusena mitu aastakümmet: lõplik edikt paganluse vastu anti välja aastal 435, kuid grafiti Filaes Ülem-Egiptuses tõestab, et Isise kummardamine püsis tema templites 6. sajandil. Paljud Egiptuse juudid said ka kristlasteks, kuid paljud teised keeldusid seda tegemast, mis jättis nad kristlikul maal ainsaks suureks religioosseks vähemuseks.

Aleksandriast sai esimese suure lõhe keskus kristlikus maailmas, lõhe ariaanide, nimetatud Aleksandria preestri Areiose järgi, ja nende vastaste, keda esindas Athanasios, vahel; Athanasios sai Aleksandria peapiiskopiks aastal 326 pärast seda, kui Nikaia I kirikukogu lükkas tagasi Ariuse vaated. Ariaanide sõnasõda põhjustas aastaid rahutusi ja mässe kogu 4. sajandi jooksul. Neist ühe jooksul purustati suur Serapise tempel, paganluse kants. Athanasiost saadeti korduvalt Aleksandriast ära ja pandi taas peapiiskopiks, viis kuni seitse korda.

Egiptusel oli iidne religioossete spekulatsioonide traditsioon, mis võimaldas seal paljudel vastuolulistel religioossetel seisukohtadel õitseda. Mitte ainult arianism õitsenud, vaid ka teised õpetused, nagu gnostitsism ja manilus, kas kohalikud või sissetoodud, leidsid palju järgijaid. Veel üks religioosne areng Egiptuses oli kõrbeisade munklus, kes loobusid materiaalsest maailmast, et elada vaesuses, pühendudes kirikule.

Egiptuse kristlased võtsid munkluse vastu sellise entusiasmiga, et keiser Valens pidi piirama meeste arvu, kes võiksid saada munkadeks. Egiptus eksportis munklust üle kogu kristliku maailma. Veel üks selle aja areng oli kopti keel, kreeka tähestikuga kirjutatud Vana-Egiptuse keele vorm, mida täiendasid mitmed märgid Egiptuses esinevate häälikute esitamiseks, mida kreeka keeles ei esinenud. See leiutati selleks, et tagada maagiliste sõnade ja nimede õige hääldus paganlikes tekstides, nn. Kreeka maagiline papüürus. Varakristlased võtsid kopti keele varsti omaks, et levitada tõe sõna põlisegiptlastele, ning sellest sai Egiptuse kristluse liturgiline keel ja see on nii ka tänapäeval.

Kristluse võtsid 1. sajandi Rooma Egiptuses kiiresti omaks rõhutud inimesed. Kristlus levis lõpuks läände berberiteni. Egiptuses loodi kopti kirik. Donatistlik kristlus segunes kohalike Aafrika religioossete tavade ja veendumustega. Donatus ja mõned teised Aafrika piiskopid astusid roomlaste järgi voolust välja ja roomlased kiusasid kristlasi Põhja-Aafrikas taga. Kuna kristlus segunes kohalike tavadega, ei ühendanud see 7. ja 8. sajandil inimesi kunagi Araabia vägede vastu. Hiljem 7. ja 8. sajandil levis kristlus Nuubiasse.

Hilis-Rooma Egiptus (4.–6. sajandid)

Pikemalt artiklis Egiptuse diötsees

Constantinuse valitsemisajal asutati ka Konstantinoopol kui Rooma keisririigi uus pealinn, ja 4. sajandi jooksul jaotati keisririik kaheks, kus Egiptus läks Ida-keisririigi koosseisu pealinnaga Konstantinoopolis. Ladina keel, mis Egiptuses kunagi väga ei kindlustunud, näitas kahanemise märke, samas kui kreeka keel oli jätkuvalt valdav keel valitsuses ja teaduses. 5. ja 6. sajandi jooksul muutus Ida-Rooma keisririik, historiograafiliselt tuntud kui Bütsants, järk-järgult läbinisti kristlikuks riigiks, mille kultuur erines märgatavalt selle paganlikust minevikust.

Lääne-keisririigi langemine 5. sajandil eraldas Egiptuse roomlased veelgi Rooma kultuurist ja kiirendas kristluse kasvu. Kristluse triumf viis vaaraode traditsioonide tegeliku hülgamiseni: Egiptuse preestrite ja preestrinnade kadumisega, kes templeid haldasid, ei suutnud keegi enam vaaraode Egiptuse hieroglüüfe lugeda, ning selle templid muudeti kirikuteks või hüljatati kõrbesse.

Ida-keisririik muutus üha enam luksuslikult "idamaiseks", sest tema seosed vana Kreeka-Rooma maailmaga kadusid. Kodanike kohaliku valitsuse kreeka süsteem oli nüüd täiesti kadunud. Ametid, uute Bütsantsi nimedega, olid peaaegu pärilikud rikastes maaomanike perekondades. Aleksandria, teine linn keisririigis, oli jätkuvalt usuliste vaidluste ja vägivalla keskmes.

Aleksandria patriarh Kürillos veenis aastal 415 linna kuberneri rahvahulga abiga juudid linnast välja saatma, vastuseks väidetavale juutide öisele kristlaste veresaunale. Filosoof Hypatia mõrv 415. aasta märtsis tähistas klassikalise kreeka kultuuri lõplikku lõppu Egiptuses. Teine skisma kirikus andis pikaleveninud kodusõja ja võõrutas Egiptuse keisririigist.

Uus religioosne vaidlus oli Jeesuse olemuse üle. Küsimus oli, kas tal oli kaks olemust, inimlik ja jumalik, või kombineeritud üks (hüpostaatiline ühtsus tema inimlikkusest ja jumalikkusest). See võib tunduda näiliselt erinev, kuid intensiivselt usulises vanuses piisas keisririigi jagamisest. Miafüsiitlik sõnasõda tekkis pärast Konstantinoopoli I kirikukogu aastal 381 ja jätkus kuni Kalchedoni kirikukoguni aastal 451, mis otsustas positsiooni kasuks, et Jeesus oli "kahes olemuses", tingitud miafüsitismi (kombineeritud) ja monofüsitismi (üksik) segaminiajamisest.

Monofüsiitide uskumusest ei pidanud miafüsiidid, kui nad teatasid, et Jeesus oli üheks loomuseks kutsutud kahes loomuses, "Jumala kehastunud sõna". Paljud miafüsiidid väitsid, et nad olid valesti aru saanud, et nende positsiooni ja Kalchedoni positsiooni vahel ei olnud tõesti vahet, ja et Kalchedoni kirikukogu otsustas nende vastu ainult poliitilise motivatsiooni tõttu. Aleksandria kirik eraldus Rooma ja Konstantinoopoli kirikutest selles küsimuses, luues Aleksandria kopti õigeusu kiriku, mis on tänapäevani Egiptuse religioosse elu peamine jõud. Egiptus ja Süüria jäid miafüsiitide arvamuse taimelavaks ja organiseerisid vastupanu Kalchedoni vaatele, mis suruti maha 570. aastatel.

Egiptus oli siiski keisririigile jätkuvalt oluline majanduskeskus, mis täitis suure osa selle põllumajandus- ja tootmisvajadustest ja oli jätkuvalt ka oluline teaduskeskus. See rahuldas Bütsantsi ja kogu Vahemere ala vajadusi. Justinianuse valitsemisajal (527–565) vallutas keisririik barbaritelt tagasi Rooma ja enamuse Itaaliast, kuid see edu jättis keisririigi idatiiva kaitseta. Keisririigi "leivakorv" ei olnud nüüd kaitstud.

Sassaniidide Pärsia sissetung (619 pKr)

Bütsants aastal 629 pärast seda, kui Herakleios I vallutas Sassaniidide riigilt tagasi Süüria, Palestiina ja Egiptuse

Pikemalt artiklites Rooma-Pärsia sõjad ja Sassaniidide Egiptus

Pärsia Egiptuse-vallutus, algusega aastal 619 või 618 pKr, oli üks viimaseid Sassaniidide triumfe Rooma-Pärsia sõdades Byzantioni vastu. Aastatel 619-628 liidendasid nad Egiptuse taas kord oma territooriumitega, eelmine (pikem) aeg oli Ahhemeniidide ajal. Husrav II alustas seda sõda kättemaksuks keiser Mauriciuse (582–602) mõrva eest ja saavutas algselt edu, mis tipnes Jeruusalemma (614) ja Aleksandria (619) vallutamisega.

Keiser Herakleios I käivitatud Bütsantsi vastupealetung 622. aasta kevadel pööras paremuse ringi ja sõda lõppes Husravi langemisega 25. veebruaril 628. Egiptlased ei armastanud Konstantinoopoli keisrit ja panid väheke vastu. Husravi poeg ja järglane Kavad II, kes valitsesid kuni septembrini, sõlmis rahulepingu, mis tagastas Sassaniidide vallutatud territooriumid Ida-Rooma keisririigile.

Pärsia vallutus lubas miafüsiitidel taas avalikult Egiptuses tegutseda ja kui keisrivõim aastal 629 taastati, kiusati miafüsiite taga ja nende patriarh aeti minema. Egiptus oli seega nii usulise kui ka poliitilise keisririigist võõrandumise olukorras, kui ilmus uus sissetungija.

Araabia islami vallutus (639–646 pKr)

Vahemere maailm aastal 650, pärast seda, kui araablased olid vallutanud bütsantslastelt Egiptuse ja Süüria

Pikemalt artiklis Moslemite Egiptuse-vallutus

Araablaste 4000-meheline armee Amr ibn al-Asi juhtimisel saadeti Muhamedi järglase kaliif Umari poolt islamit läände levitama. Araablased läksid Palestiinast Egiptusesse detsembris 639 ja edenesid kiiresti Niiluse deltasse. Keiserlikud garnisonid taganesid linnamüüride taha, kus nad edukalt aasta või kauem vastu pidasid.

Araablased saatsid abivägesid ning aprillis 641 piirasid ja vallutasid nad Aleksandria. Bütsantslased koondasid laevastiku eesmärgiga Egiptus tagasi vallutada ja võitsid Aleksandria aastal 645 tagasi. Moslemid võtsid linna tagasi aastal 646, lõpetades moslemite Egiptuse-vallutuse. 40 000 tsiviilisikut evakueeriti keiserliku laevastikuga Konstantinoopolisse. Sellega lõppes 975 aastat Kreeka-Rooma võimu Egiptuse üle.