Eesti Kunstiakadeemia õppehoone

Eesti Kunstiakadeemia õppehoone
	Eesti Kunstiakadeemia õppehoone 2018
Üldandmed
Asukoht	Tallinn
Stiil	funktsionalism
Liigitus	õppehoone
Ehituse algus	1925
Ehituse lõpp	1933
Maksumus	28 mln eurot (renoveerimine 2018)
Renoveeritud	2017–2018
Aadress	Põhja pst 7 // Kotzebue 1
Koordinaadid	59° 26′ 33″ N, 24° 44′ 27″ E
Tehniline ülevaade
Korruseid	6
Lifte	3
Projekt ja ehitus
Arhitekt	Eugen Habermann KUU arhitektid (renoveerimine)
Sisearhitekt	Tarmo Piirmets, Raul Tiitus (Pink) (renoveerimine)

Eesti Kunstiakadeemia õppehoone asub Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas Kalamaja ja Vanalinna piiril aadressil Põhja pst 7 // Kotzebue 1.^[2]

1933. aastal Eugen Habermanni projekti järgi valminud tööstushoone on üks Eesti esimesi funktsionalistlikke ehitisi.^[3] Algselt oli see ettevõtte Rauaniit tootmishoone. Nõukogude okupatsiooni ajal kandis endine Rauaniit nime Punane Koit ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist sai sellest AS Suva.^[4]^[5] 2010. aastate läks hoone Eesti Kunstiakadeemia omandisse. Maja remonditi ja ehitati ümber aastail 2017–2018 ning sellest sai ülikooli peahoone.^[6]

Eesti Kunstiakadeemia õppehoone on arvatud ehitismälestiseks.^[3]

Ajalugu

Ehituslugu

Arhitekt Eugen Habermann kavandas modernistliku tehasehoone trikootööstusega tegeleva aktsiaseltsi Rauaniit tarbeks. Ettevõte tegutses samal aadressil juba alates 1920. aastast: esiti 20. sajandi algul ehitatud kahekorruselises majas Luha saunas, mis paiknes peafassaadiga praeguse Põhja puiestee poole. 1925. aastal valmis seljakuti esialgse tootmishoonega Habermanni kavandatud laiendus, sissepääsuga Kotzebue tänavalt.^[4]

1926. aastal plaaniti juba uut tootmise laiendust, mistõttu pöörduti taas Habermanni poole, aga linnavalitsus keeldus suuremahulist laiendust heaks kiitmast, tuues põhjenduseks mastaapse vabriku sobimatuse linna haljasvööndisse. Rauaniidi juhatus pöördus seepeale Tööstus- ja Kaubaministeeriumi poole, kes lobis vabriku kasuks, mille tulemusena linnavalitsus leebus ja lubas vabrikul laieneda eeldusel, et “ehitatava hoone fassaad osutub linnavalitsusele arhitektuuriliselt vastuvõetavaks, et tööstuses jõuallikana aurukatlaid üles ei seata ja et tööstus suitsu, kära ega müra ei tekita, mis naabruskonda tülitaks”. 1926. aasta lõpus valmis Habermannil kavand, mille linnavalitsus heaks kiitis.^[4]

Rauaniidi mastaapne vabrik valmis juba 1929. aastal, aga erinevate nõuete täitmata jätmise tõttu ei saanud maja kohe kasutusluba ning vajalikud muudatused kajastusid alles 1932. aastal tagantjärele koostatud projektis.^[4] Samal aastal ehitati kolmnurksel krundil paiknev hoone kolmekorruseliseks, 1933. aastal lisati kolmele põhikorrusele ka neljas.^[3] Peamise ehitusmaterjalina kasutati toona uuenduslikku raudbetooni.^[7]

Nõukogude aeg (1940–1991)

Vabrik natsionaliseeriti Nõukogude esimese okupatsiooni tingimustes 1940. aastal ja sama aasta 17. oktoobril sai ettevõtte uueks nimeks Punane Koit.^[8] Endise Rauaniidi asutaja Efraim Lerenmann arreteeriti ning ta suri 1942. aastal Põhja-Uurali vangilaagris.^[4]^[9]

Ehkki nõukogude ajal tehti tehase hoonetele rohkelt täiendusi, säilis Habermanni kavandatud maja siiski originaalilähedasena. Olulisim muutus oli 1950. aastal pööningukorruse tõstmisel selle rombikujuliste akende kaotamine, kuid seda oli 1936. aastal plaaninud ka Habermann ise. 1954. aastal kavatseti Enn Kaare kavandi järgi hoone ulatuslikult terrasiitkrohvi ja historitsistlike elementidega rekonstrueerida, kuid see projekt jäi siiski teostamata.^[4]

1964. aastal valmis hoonele piki Põhja puiesteed viiekorruseline laiendus (Eesti Põllumajandusprojekt), 1972. aastal Kesk-Kalamaja tänavajupile avanev ning vabrikule väikese siseõue moodustav kuuekorruseline osa (arhitekt Enno Treiberg). Uuenduste käigus lammutati ka käitise esialgne hoone, endine Luha saun. 1977. aastal valmis 1,8-meetriste betoonseintega tuumavarjend, mida projektis (Eesti Tööstusprojekt, 1973, insenerid Veskimeister ja Katšehina) nimetati abimaterjalide laoks. Varjendi peale kerkis 1983. aastal vabriku administratiivhoone.^[4]

Taasiseseisvumisejärgne aeg (1991–)

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal kannab ettevõte Punane Koit nime AS SUVA Sukavabrik.^[5] 2014. aastal kolis AS SUVA uuele aadressile Akadeemia tee 33 ning aastal 2017 algas vana vabriku ümberehitamine Eesti Kunstiakadeemia uueks hooneks.^[10]^[11] Uus õppehoone avati pidulikult 27. augustil 2018.^[10]

Arhitektuuripärand

Tegu on ühe eripärasema tööstusarhitektuuri näitega Tallinnas. Omapära pakuvad nii linnaruumiline paiknemine kui ka Tallinnas ainulaadne arhitektuurne stilistika. Hoone on 1920. aastatele omases funktsionalistlikus stiilis, kuid Eugen Habermann kasutas ka ekspressionistlikke nurgelisi dekoorielemente: nurgelisi ukse- ja aknaavasid esimese korruse perimeetril, kummulikeeratud rombikujulisi pööninguaknaid (kuni 1950) ning kuusnurkseid trepikojaaknaid maja kitsal otsafassaadil.^[4]

Renoveerimine

2013. aastal sõlmisid Eesti Kunstiakadeemia ja Riigi Kinnisvara AS koostöölepingu, mille kohaselt RKAS omandas Tallinnas aadressil Kotzebue tänav 1 // Põhja puiestee 7 asuva ajaloolise vabrikuhoone eesmärgiga rajada sinna kaasaegne arhitektuuri-, disaini- ja kunstiülikool. Projekti teostamiseks kasutati Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi ASTRA meetmeid ja Eesti Kunstiakadeemia omavahendeid, mis laekusid endiste kinnistute müügist Tallinna kesk- ja vanalinnas.^[12]

Uue õppehoone arhitektuurikonkurss

Peale luhtunud katseid ehitada Eesti Kunstiakadeemia uus hoone ülikooli endisele krundile Tallinna kesklinnas, kuulutati 2014. aasta aprillis välja arhitektuurikonkurss kunagise Rauaniidi tootmishoone krundile. Konkursi lõpptähtajaks oli sama aasta juunikuu lõpp.^[12]

Üheks olulisemaks arhitektuurivõistluse eelduseks oli säilitada võimalikult suur osa olemasolevast hoonestusest. Rauaniidi tehase muinsuskaitselise väärtuse tõttu oli vabadus selle ümberehitamiseks piiratud; suurem ehitusvabadus oli Nõukogude ajal ehitatud kahe tiiva rekonstrueerimisel.^[1] Säilitamise ja lammutamise vahekord ei olnud võistlustöö lähteülesandes rangelt määratletud ja arhitektidel jäi vabadus selle üle ise otsustada. Ehitusel kasutati ära hästi säilinud seinu, põrandaid, lagesid ja kogu kandvat betoon karkassi.^[2] Arhitektuurikonkursile laekunud kümne võistlustöö hulgast pälvis esikoha KUU Arhitektide (autorid: Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann) ideelahendus. Võidutöö imponeeris žüriile minimalistliku ja miljöötundliku arhitektuuri välislahenduse ning loogilise ja hästi toimiva plaanilahenduse tõttu.^[13]

Teise koha saavutas DAGOpen OÜ ja Amhold ASi ühine töö pealkirjaga „Aletheia“ (autorid: Jaan Kuusemets, Üllar Ambos, Pille Noole, Kaisa Lasner ja Jiannis Lykouras), mida žürii pidas kontseptuaalselt ja esteetiliselt kõige selgemaks tööks. Küsimusi tekitas aga plaanilahenduste realiseeritavus.^[13]

Ümberehitus algas 2017. aastal ja hoone avati 2018. aasta augustis.^[6] Aastal 2019 võitsid KUU arhitektid ja Pink (sisearhitektuur) Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia, Eesti Arhitektide Liidu aastapreemia ja Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia.^[14]

Eesti Kunstiakadeemia hoone (2018–)

Väärtuslikuks loetud Kotzebue tänava poolne neljakorruseline fassaad säilitati algsel kujul.^[12] Siseviimistlusel kasutati liivapritsi ja kõige muinsuskaitseväärtuslikum osa puhastati skalpelliga.^[1]

Uus peasissepääs ja trepihall paigutati kompleksi keskele, nii et hoone avaneb nii Põhja puiesteele kui ka Kotzebue tänavale.^[15]

Hoone osaliselt rahvale avatuna hoidmiseks on sissepääsutsooni paigutatud söökla, suur kaldauditoorium, puhkeala, raamatukogu ja galerii.^[15]

Korruseid läbiv vertikaalne avalik ruum on mitmeotstarbeline: pinda kasutatakse nii üliõpilastööde hindamiseks, näitusteks kui ka suuremahulisteks avalikeks üritusteks nagu Eesti Kunstiakadeemia jõuluturg ja lõputööde festival TASE.^[12]^[16]^[17]

Hoonel on ka mitmetasandiline sisehoov, millele lisab avarust endise tootmishoone lünklikult täidetud karkass.^[1] Viiendal ja kuuendal korrusel on suured üldkasutatavad katuseterrassid, millelt avaneb märkimisväärne vaade nii merele kui ka vanalinnale.^[15]

Põhja puiesteel peaukse ees on esimene asfaltsillutis Eestis, millesse on matriitsiga pressitud muster.^[1]

Pea kogu hoone on ratastooliga ligipääsetav ja igal teisel korrusel on invatualettruum.^[1]

Eesti Kunstiakadeemia korraldas 2018. aastal konkursi õppehoone avalikku ruumi kunstiteose tellimiseks, mille võitis teos „Paatia” (autorid: Oliver Soomets, Bruno Lillemets).^[18]

Euroopa roheline kontor

Eesti Kunstiakadeemia on alates 2. maist 2023 Eestis esimese ülikoolina ametlikult tunnustatud Euroopa Rohelise Kontorina. Ülikool on integreerinud oma tegevusse rohelise kontori põhimõtted.^[19] Selleks, et elektrienergia negatiivset mõju vähendada, on Eesti Kunstiakadeemia õppehoones rakendanud mitmeid elektri- ja soojusenergia kokkuhoiu meetmeid: säästlik temperatuuri reguleerimine, öise ventilatsiooni vähendamine ning õppeperioodivälisel ajal hoone energia suurendatud kokkuhoid.^[20]

Eesti Kunstiakadeemia mõõdab oma keskkonnajalajälge, mis võtab ühe osana arvesse ülikoolihoone haldamisest tekkivat kasvuhoonegaaside heidet. On kavas edasine jalajälje vähendamine, mille raames on plaanis hankida ja toota rohelist energiat ning vähendada energia tarbimist hoone energiatõhusust parandades. Rohelise energia tootmiseks on õppehoone katusele paigutatud päikesepaneelid.^[19]