Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
| Lühend | EAÕK |
|---|---|
| Asutatud | 1920, taastatud 1996[1] |
| Õiguslik staatus | autonoomne |
| Peakorter | Wismari 32, Tallinn |
| Tegevuspiirkond | Eesti |
| Liikmed | umbes 27 000 (2011)[2] |
| Metropoliit | Stefanus |
| Veebileht | Koduleht |
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (lühend EAÕK) on üks kahest Eestis tegutsevast õigeusu kirikust (teine on Eesti Õigeusu Kirik). EAÕK on autonoomne kirik Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonis.
Eestis kehtiva kiriku- ja omandiõiguse kohaselt on nüüdne Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik aastatel 1920–1945 Eesti territooriumil tegutsenud samanimelise kiriku õigusjärglane, mis säilitas Nõukogude okupatsiooni aastatel oma järjepidevuse paguluses ja taastas tegevuse Eesti territooriumil augustis 1993.
Kuna aastatel 1920–1945 tegutsenud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku õigusjärglaseks peab ennast ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, kestab Eestis alates 1993. aastast kirikutüli.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku struktuur
[muuda | muuda lähteteksti]Juhtimine
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku eestseisja on 1999. aastast alates Stefanus (Charalambides), kes kannab tiitlit Tallinna ja kogu Eesti metropoliit. 2009. aastal pühitseti ametisse Tartu piiskop Eelija (Ojaperv) ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander (Hopjorski). Tallinna peapiiskopkonda juhib alates märtsist 2000 metropoliit Stefanus.[2]
Piiskopkonnad
[muuda | muuda lähteteksti]Kiriku kanooniline territoorium on tänapäeval jaotatud kolmeks piiskopkonnaks: Tallinna peapiiskopkond, Tartu piiskopkond ning Pärnu ja Saare piiskopkond, millesse 2023. aastal kuulus 64 kogudust hinnanguliselt 33 000 liikmega[3].
Kloostrid
[muuda | muuda lähteteksti]Enne Teist maailmasõda kuulus Eesti Vabariigis Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule kaks suurt kloostrit: Pühtitsa Jumalaema Uinumise Naisklooster ja Petseri Jumalaema Uinumise Meesklooster. Petseri kloostri juures tegutses aastatel 1933–1940 ka Eesti Apostliku Õigeusu Vaimulik Seminar.
Esimene neist kloostritest jäi pärast kiriku tegevuse taastamist Eestis Moskva ja kogu Venemaa patriarhi alluvusse ja teine paikneb 1945. aastast Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Seetõttu on alates 1990. aastate lõpust olnud kõne all nii uue nunna- kui ka mungakloostri rajamine Eestisse.
Mungakloostri võimaliku asukohana on kõige sagedamini mainitud Plaani küla Võrumaal, kuid Plaani kirikukompleksi taastamisega seotud suurte kulude tõttu ei ole see projekt käivitunud.[4]
Püha Eelkäija Skiita
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Püha Eelkäija Skiita
Nunnaklooster kavatseti avada jõuludeks 2008 Saaremaal Öörikul, kus selleks võeti kasutusele eraannetuste ja laenu abil taastatud 19. sajandist pärinev köstrimaja.[5] Jõuludeks ehitustöid siiski lõpetada ei õnnestunud ja kloostri uue valmimistähtajana mainiti veebruari 2009. Tegelikult pühitseti klooster sisse 13. juunil 2009.[6] Vähem kui aasta hiljem võttis aga EAÕK Sinod kloostri asukohaga seotud omandivaidluse ja arendustegevuse piirangute tõttu vastu otsuse kolida klooster Pihtla valda Reo külla.[7]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Õigeusu kirik Eestis
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Õigeusu levik Eestis ja eestlaste seas
[muuda | muuda lähteteksti]Õigeusu jõudmist Eesti aladele on seostatud eelkõige Kiievi-Venest lähtunud kaubanduse ja sõjaretkedega, arvatakse, et hiljemalt 11. sajandil oli siinsetes venelaste tugipunktides (näiteks Jurjevis) nende usuliste vajaduste rahuldamiseks püstitatud kabeleid või kirikuid, kuid ulatuslikku ja süsteemset õigeusu misjonit ei ole tõenäoliseks peetud. Vene kaupmeestele ja nende kaaskondadele mõeldud õigeusu pühakojad asusid ka keskaegse katoliikliku Vana-Liivimaa linnades.[8]
Liivi sõja ajal 16. sajandi teisel poolel moodustati Moskva tsaaririigi allutatud Vana-Liivimaa aladel esimest korda õigeusu piiskopkond keskustega Viljandis ja Tartus. Venelaste lüüasaamise järel piiskopkond likvideeriti ja suurem osa õigeusu kirikuid tänase Eesti territooriumil suleti.[8] 17. sajandi lõpuks oli ainsana säilinud Tallinnas Rootsi kuninga kaitse all tegutsenud Püha Nikolai kirik. Põhjasõja käigus sõlmisid Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonnad 1710. aastal Moskva tsaaririigiga kapitulatsioonilepingud. Nende kohaselt läksid tänase Eesti alad küll õigeuskliku Venemaa koosseisu, kuid kohalik elanikkond säilitas vabaduse järgida luterlust ja õigeusu misjonit liidetud aladel läbi ei viidud.[9]
Õigeusu levik eestlaste seas on seotud 19. sajandiga, mil mitmesuguste sotsiaalmajanduslike tegurite koosmõjus leidis aset usuvahetusliikumine ehk üleminek luteri kirikust õigeusu kirikusse. Usu- ehk kirikuvahetusliikumise esimene, ulatuslikum laine leidis aset 1840. aastatel Liivimaa kubermangu põhjaosas, teine, tagasihoidlikum laine 1880. aastatel Eestimaa kubermangus. Nii saab alates 19. sajandi keskpaigast rääkida ka õigeusu levimisest kohalike põliselanike seas.[10]
Õigeusu kirikustruktuuride areng
[muuda | muuda lähteteksti]1725. aastal liideti Liivi- ja Eestimaa õigeusu kogudused ametlikult Pihkva piiskopkonnaga ja 1750. aastal nimetati Liivimaa vaimulik keskus ümber Pihkva piiskopkonna Liivimaa vaimulikuks valitsuseks.
1850. aastal moodustati iseseisev Riia ja Miitavi piiskopkond. Sai teoks ka vaimuliku seminari avamine Riias, kus õppis enamus Eestimaa pinnal hiljem kogudusi teeninud vaimulikke.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Eesti Vabariigis
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik moodustati Eesti koguduste täiskogul märtsis 1919. Pärast Venemaa Keisririigi lagunemist 1918. aastal võttis Eesti Ajutine Valitsus 19. aprillil 1919 vastu "Kreekakatoliku kiriku valitsuse ja koguduste omavalitsuse ajutise korralduse",[11] mille järgi tunnistati Eesti Vabariigis kehtivaks Moskvas aastatel 1917–1918 peetud ülevenemaalisel kirikukogul vastu võetud õigeusu kiriku määrused. Kirikumääruste põhjal määras praostkondade piirid piiskopkonna täiskogu. 1919. aasta juunis moodustati Eesti Piiskopkonna nõukogu määrusega Tallinna piiskopkonda, 1918. aastani Vene Õigeusu Kiriku Pihkva piiskopkonda kuulunud Petserimaa kogudustest Petseri praostkond. 1920. aasta 10. mail tunnistasid Nõukogude Venemaal asuv Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinod, Vene Õigeusu Kiriku Kõrgeim Kirikunõukogu ja Moskva ja kogu Venemaa patriarh Tihhon Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomiat. Iseseisva Eesti õigeusu kiriku ülempiiskopiks valiti Pärnu preester Aleksander Paulus, kes kinnitati ametisse Moskva patriarhi Tihhoni poolt; tema ametissepühitsejaiks olid Soome ja Pihkva peapiiskop.
Olukorras, kus kommunistide ateistlik võim Venemaal oli õigeusu kirikut hävitamas, patriarh Tihhon mais 1922 vangistatud ja igasugune normaalne ühendus Venemaaga katkenud, otsustas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oma kirikukogul 1922. aastal pöörduda Konstantinoopoli patriarhi poole palvega võtta Eesti õigeusklikud oma eestkoste ja kaitse alla. Taotleti autokefaaliat, kuid Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Meletios IV sõnul ei saanud oikumeenilise patriarhaadi Püha Sinod seda anda, sest EAÕK-l puudus selleks vajalik kolme piiskopiga Püha Sinod. 1923. aastal siirdus EAÕK Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla, mida patriarh tunnistas 7. juulil 1923 oma tomosega, mis andis EAÕK-le autokefaalia asemel autonoomia.[12] Vastavalt tomosele oleks pidanud moodustatama 3 piiskopkonda: EAÕK Tallinna piiskopkond, EAÕK Saaremaa piiskopkond ja EAÕK Petseri piiskopkond.[13] Tallinnas asunud Tallinna ja kõige Eestimaa Mitropoliidi, eesistumisel tegutses piiskoppide Sinod.
1923. aastal jagati EAÕK kaheks piiskopkonnaks: Tallinna Eesti piiskopkonnaks ja Narva Vene piiskopkonnaks. 18. septembril 1924 toimunud EAÕK Täiskogul loodi EAÕK Narva ja Irboska piiskopkond, Narva ja Irboska ülempiiskopiks oli aastail 1925–1929 Jevsevi (Grozdov), kes oli aastail 1912–1918 Pihkva ja Porhovi ülempiiskop ning aastail 1919–1920 Loodearmee piiskop. 29. detsembril 1924 avati EAÕK Sinodi otsusega EAÕK Petseri piiskopkond, Petseri piiskopiks pühitseti 25. aprillil 1926 setu päritolu Petseri kloostriülem Joann (Bulin). Petseri piiskopkonda arvati Tartu, Võru ja Petseri praostkonnad.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku järel suurima liikmete arvuga usuühing Eestis. Kirikupea, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, oli ameti poolest Riiginõukogu liige.
1935. aasta 22. mail kinnitatud EAÕK põhimääruses määratleti EAÕK usuelu juhtimise ja järelevalveorganid. Praostkonna organid olid praost, praostkonna täiskogu ja praostkonna nõukogu, praost valiti praostkonna täiskogul viieks aastaks, ametisse kinnitas ta Tallinna ja kogu Eesti metropoliit (vt Eesti õigeusu kiriku juhtide loend). 1937. aasta täiskogul valiti Narva piiskop ja Petserimaa piiskop.
EAÕK-s oli kaks piiskopkonda. EAÕK Tallinna peapiiskopkonda kuulusid üheksa praostkonda: EAÕK Harju, Lääne, Petseri, Pärnu, Saare ja Muhu, Tartu, Viljandi, Viru ja Võru praostkond. Narva piiskopkonnas[14] praostkondi ei olnud. 1938. aastal koondati EAÕK Narva ja Irboska piiskopkonda Petserimaa viis vene kogudust (Lisje, Irboska Jumalaema, Senno, Petški ja Štšeremitsa), mille järel piiskopkond sai uue nimetuse – Narva (vene) piiskopkond.[15]
Okupatsioonide periood
[muuda | muuda lähteteksti]Nõukogude okupatsioon (1940–1941)
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu koosseisu likvideerisid Moskva võimud 24. veebruaril 1941 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia ja senise struktuuri ja muutsid selle Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks, alluvusega Baltimaade eksarhile Sergiusele (1897–1944).[16]
1941. aastal kandis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi esimees Vsevolod Merkulov Jossif Stalinile ettevalmistustest ette:
| „ | 1) oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Läti, Eesti ja Leedu õigeusu kirikud Moskva Patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldusi, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikkond ja usklikud koguduseliikmed.
2) Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks määrata Moskva Patriarhaadi otsusega arhipiiskop Voskressenski, Dmitri Nikolai p, kes on julgeoleku agent.[17] |
“ | |||
Moskva Patriarhaadi ukaasiga nr 10 25. veebruarist 1941 määrati ülipühitsetud arhipiiskop Sergius (Voskressenski) Vilniuse ja Leedu metropoliidiks ning Eesti ja Läti eksarhiks.
Saksa okupatsioon (1941–1944)
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Saksa okupatsiooni algust kuulutas Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander 3. septembril 1941 ennast taas Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni all oleva EAÕK peaks. Selle peale andis metropoliit Sergius Aleksandri kirikukohtu alla ning see keelas 5. novembril 1942 tal kirikuteenistuste toimetamise. Seejärel toimus lahknemine ka kogudustes: osa venekeelseid kogudusi tunnistasid juhina Narva piiskoppi Pavelit, eestikeelsete koguduste liikmed aga metropoliit Aleksandrit.
Nõukogude okupatsioon (1944–1991)
[muuda | muuda lähteteksti]1944. aastal okupeerisid Nõukogude Liidu väed taas Eesti. Vahetult enne seda põgenes metropoliit Aleksander koos suure osa kirikurahva ja 22 vaimulikuga Nõukogude okupatsiooni eest, jätkates EAÕK juhtimist ning säilitades EAÕK õigusliku ja kanoonilise järjepidevuse paguluses.
10. detsembril 1944 andis Moskva Patriarhaadi Püha Sinod välja ukaasi lõpetada EAÕK Sinodi tegevus ning luua Tallinna ja Eesti piiskopkonna valitsus.
9. märtsil 1945 toimunud Vene Õigeusu Kiriku Eesti piiskopkonna nõukogu koosolekul liideti EAÕK endised Tallinna ja Narva piiskopkonnad ning kogudused jagunesid Harju-Järvamaa, Läänemaa, Pärnumaa, Saare- ja Muhumaa, Tallinna, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Virumaa ja Võrumaa praostkondade vahel.
16. aprillil 1945 lõpetas Moskva patriarh Eesti Apostliku Õigeusu Metropoolia, Sinodi ja Narva piiskopkonna õigusliku tegevuse ning moodustas Moskva patriarhaadile alluva Tallinna ja Eesti piiskopkonna.
12. jaanuaril 1951 muudeti Leningradi ja Novgorodi metropoliidi Gregoriuse resolutsiooniga praostkondade piire ja nimetusi: kogudused jagunesid Tallinna, Harju-Lääne, Tapa-Narva, Tartu, Võru, Valga, Viljandi, Pärnu ja Saare-Hiiu praostkondade vahel.
1965. aastal jagati praostkondade piirid uuesti ümber, kogudused jaotusid järgmiste praostkondade vahel: Tallinn, Tartu, Narva, Harju-Lääne, Viljandi, Pärnu, Võru, Saare-Muhu ja Valga praostkond.
EAÕK tegevus paguluses ja pärast 1993. aastat kodumaal
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude võimu perioodil ajaloolise ja juriidilise järjepidevuse paguluses.
1993. aastal taastas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik restitutsiooni korras oma tegevuse järjepidevuse Eestis: enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub sellesse kirikusse. Teenistusi peetakse eesti ja kirikuslaavi keeles.
20. veebruaril 1996 taasjõustas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos 1923. aastal EAÕK-le antud tomos'e. 2004. aastal toimunud EAÕK täiskogul otsustati praostkonnad likvideerida ja nende asemel moodustati Tallinna peapiiskopkond, Pärnu ja Saare piiskopkond ning Tartu piiskopkond.
Liturgiline kalender
[muuda | muuda lähteteksti]2012. aastast tähistatakse liikumatuid pühasid Gregoriuse kalendri järgi ning liikuvaid pühasid (ülestõusmispühad, nelipühad) Juliuse kalendri järgi.[18]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti õigeusu kiriku juhtide loend
- Eesti Õigeusu Kirik
- Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
- Õigeusu kirik Eestis
- Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku koosseis 1943
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Saard, Riho. Ristitud eestlane: kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani. Argo, 2018, lk 438.
- ↑ 2,0 2,1 Toomas Schvak. Eesti õigeusu kiriku lugu 19. sajandist tänaseni. – Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015, lk 80
- ↑ "Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul täitub sada aastat — Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik". Vaadatud 3. septembril 2024.
- ↑ Võrumaale plaanitakse ehitada mungaklooster Postimees Online, 19. veebruar 2005
- ↑ Saaremaa nunnaklooster valmib jõuluks. Eesti Päevaleht Online, 30. september 2008
- ↑ Margus Muld, "Saaremaal pühitseti sisse nunnaklooster", Eesti Rahvusringhääling, 13. juuni 2009
- ↑ Vinni, Raul. Nunnad kolivad Öörikult ära.[alaline kõdulink] Saarte Hääl, 25. mai 2010.
- ↑ 8,0 8,1 Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, lk 114–116.
- ↑ Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, lk 189–191.
- ↑ Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, lk 191–194, 196–197.
- ↑ Nr. 72. Ajutise Walitsuse poolt 19. apr. 1919. a. wastuwõetud seadus. Greeka-katoliku (Wene õigeusu) kiriku walitsuse ja koguduste omawalitsuse ajutine korraldus., Riigi Teataja, nr. 28-29, 30 aprill 1919
- ↑ Saard, Riho. Ristitud eestlane: kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani. Argo, 2018, lk 283
- ↑ Eesti Ap.-Õigeusu Kiriku iseseisvuse akti tõlge (1923-st aastast), Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Ajalugu
- ↑ 8.3.3.9. Narva piiskopkond, www.eha.ee/fondiloend
- ↑ Andrei Sõtšov, TAGASIVAADE EAÕK PIISKOPKONDADE JA NENDE ESIKARJASTE AJALUKKU, www.eoc.ee
- ↑ Сергий (Воскресенский), митрополит
- ↑ Юрий Стецовский. История советских репрессий. Том 2, стр 86. Общественный фонд "Гласность", Москва, 1997)
- ↑ Metropoolia 57, oktoober 2011
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "bb7dq" ei kasutata eelnevas tekstis.
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "l3JOt" ei kasutata eelnevas tekstis.Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Võitlus jumala ümber. Rahvaleht, 7. jaanuar 1932, nr 3, lk 2.
- Miks eesti ortodoks-usulised ei saa piiskoppi? Võitleja, jaanuar 1972, nr 1, lk 3.
- Kasala, K., Petterberg-Laurila, I. 2016 Mida? Miks? Kuidas? Õigeusu teadmiste käsiraamat, EAÕK kirjastus
- Sarapik, A. 1992, Ortodoksi teadmiste käsiraamat
- Ware, K. 2001 , Õigeusu tee, Tallinn EAÕK kirjastustoimkond
- Quenot, M. 1987, Ikoon. Aken kuningriiki, Logos
- Zetterberg, S. 2011, Eesti Ajalugu
- Kala, T. Kaljundi, L. Kreem, J. jt 2012 Eesti Ajalugu II