Demjan Bednõi

See artikkel räägib vene luuletajast; jõelaeva kohta vaata artiklit Demjan Bednõi (jõelaev).

Demjan Bednõi (vene keeles Демьян Бедный; 13. aprill (1. aprill vkj) 1883 – 25. mai 1945 Moskva) oli vene luuletaja, publitsist ja ühiskonnategelane.

Demjan Bednõi sünninimi oli Jefim Aleksejevitš Pridvorov (vene keeles Ефим Алексевич Придворов), ta sündis Hersoni kubermangus talupoja peres.

Demjan Bednõi oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei liige alates aastast 1912 ning bolševike toetaja revolutsioonide ja kodusõja ajal.

1938. aastal heideti Demjan Bednõi kommunistlikust parteist välja (põhjuseks "moraalse laostumine"), kuid tal läks korda Jossif Stalini poolehoid vähehaaval teise maailmasõja ajal tagasi võita. 1956. aastal taastati postuumselt ta kompartei liikmelisus.^[1]

Alates 1911. aastast ilmus tema kirjutisi ajalehes Pravda ja muudes kommunistide väljaannetes.

Demjan Bednõi on kirjutanud Uue Testamendi paroodia "Новый Завет без изъяна евангелиста Демьяна" ning ka muid usuvastaseid teoseid.

Demjan Bednõi värsid Nõukogude Liidu võidu puhul teises maailmasõjas ilmusid Pravdas 9. mail 1945.

Mihhail Bulgakov võis Demjan Bednõid kasutada romaani "Meister ja Margarita" tegelase Ivan Bezdomnõi prototüübina.^[2]

Penza oblasti linn Spassk kandis aastatel 1925–2005 Demjan Bednõi auks nime Bednodemjanovsk.^[3]

Luulet eesti keeles

"Vedu". Tõlkinud Felix Kotta – Looming 1963, nr 4, lk 503–507; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
"Ärasaatmine (Punaarmeelase laul)"; "Vedu"; "Lumehelbed"; "Ma usun oma rahvasse". Tõlkinud Felix Kotta – Vene nõukogude luule antoloogia, Eesti Raamat, Tallinn 1965, lk 29–37, kommentaarid lk 526–527
"19. veebruaril"; "Read"; "Valimisjärgne astronoomiline teade"; "Tähed näevad meie jäävat kuulsust". Tõlkinud ja järelmärkus: Valeeria Villandi – Looming 1983, nr 4, lk 495–497

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud venekeelset artiklit ru:Демьян Бедный ja ingliskeelset artiklit en:Demyan Bedny seisuga 2.11.2011.