Mine sisu juurde

Boriss Slepikovski

Allikas: Vikipeedia
Boriss Slepikovski 2004. aastal.

Boriss Slepikovski (sündinud 7. septembril 1948) on Eesti alpinist ja arst.

Ta on ainus Eesti alpinist, kes on kahel korral osa võtnud ekspeditsioonist Džomolungmale Himaalajas ja üritanud selle tippu tõusta. Tema isiklik kõrgusrekord on 8500 m (saavutatud Dzomolungma nõlval 1998. aastal).[1]

Kolmanda Eesti alpinistina (Jaan Künnapi ja Alar Siku järel) pälvis ta Eesti Punase Risti teenetemärgi.[1]

Tema isa oli poola šlahta päritolu, ema pärit vene kaupmeeste suguvõsast.[1]

Aastatel 1967–1969 oli ta sõjaväeteenistuses raketivägedes Rohuneemel. Ta on lõpetanud Krimmi meditsiiniinstituudi. Pärast instituudi lõpetamist teenis ta Balti laevastikus allveelaeva meditsiiniteenistuse ülemana. Aastatel 1984–1987 töötas ta Alžeerias arstina.[1]

35 aastat töötas ta Kallavere haiglas (1988. aastal valiti peaarstiks).[1] Praegu töötab ta perearstina[2].

2009. aastal valiti ta Maardu linnavolikogu aseesimeheks.[3]

Boriss Slepikovski 1989. aastal.

Mägironimist hakkas ta harrastama 1976. aastal Tallinna Alpinismiklubi rajaja Boriss Naumovi õhutusel. [1]

1991. aastal võttis ta osa vene-eesti ekspeditsioonist Pamiiri, mille käigus tõusis ta koos kaaslastega Kommunismi mäetippu (7495 m).[4]

Ta tõusis 1994. aastal Alpides Mont Blanci (4807 m) ja 1995. aastal Aafrikas Kilimanjaro (5895 m) tippu.[5]

Tõusud kaheksatuhandelistele

[muuda | muuda lähteteksti]
Pildil keskosas asuv tipp on Džomolungma, mille nõlval Boriss Slepikovski tõusis 8500 meetri kõrgusele (Märgendeid vaata Commonsis)

1998. aasta mais võttis ta osa rahvusvahelise koosseisuga Venemaa ekspeditsioonist Džomolungmale (Eestist oli veel meeskonna koosseisus Aleksei Kovaltšuk). Tõus tippu ebaõnnestus mõlemal Eesti alpinistil: Eesti lipp jäi seekord üles viimata.[6][7]

2003. aastal osales ta arsti ja ronijana Mägiekspeditsioonide Klubi korraldatud Eesti Himaalaja projekti raames Džomolungma ekspeditsioonist.

Maavärinaga Han-Tengri mäel

[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aasta juulis–augustis võttis ta osa Jaan Künnapi juhtimisel toimunud Eesti ekspeditsioonist Han-Tengri mäetipule, kus 5. augustil 2004 toimunud maavärin põhjustas jää- ja lumelaviini. Hukkus 11 alpinisti. Laviini puhkemise ajal jäid Eesti ekspeditsiooni liikmed, sealhulgas Slepikovski, laviini alumisse ossa, kuid pääsesid õnnelikult ja organiseerisid laviinijäänute päästmistöid. Slepikovski andis päästetuile kohapeal vajalikku esmaabi.[8]

Boriss Slepikovski 1990. aastal läbi viimas meditsiinilist ülevaatust.

Kõrgtõusud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "1998. aastal tõusin ma Everestile viimasena, kõik olid juba laskunud. Seisan, all on öö, minu kohal päike, ümberringi kõikjal kõrged mäetipud, mitmed neist kaheksatuhandelised. Ja äkki jõuab minuni mõte, et kõigist inimestest maakeral just praegusel ajahetkel minust kõrgemal ei asu kedagi!"[12]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]