Bidija Dandaron

Bidija Dandaron, (vene keeles Бидия Дандарович Дандарон; 28. detsember 1914 Suarhe, Burjaatia – 26. oktoober 1974) oli burjaadi laama ning orientalist, tibetoloog, mongolist ja budoloog.

Elulugu

Bidija Dandaron sündis Koduni jõe orus Suarhes ja sai oma religioosse nime Rigdzin – Vidyadhara (siit nimi Bidija) oma õpetajalt Lubsan Sandan Tsõdenovilt. Dandaroni isa, burjaadi laama, filosoof ja luuletaja Dordži Badmajev oli samuti olnud Tsõdenovi õpilane.

1921. aasta juulis tunnistati Bidija Dandaron Sholuta-nimelises paigas Tiibeti gelukpa koolkonna Kumbumi kloostri eestseisja Džajagsen-gegeeni uueks taaskehastuseks ja tõsteti troonile kui Burjaatia vaimulik juht. Samuti anti talle dharmaraadža, budistliku valitseja tiitel. Kogu tseremoonia toimus Tsessanski datsani juures asuvas duganis. Aasta hiljem, 1922. aastal kadus müstiliselt tema õpetaja Lubsan Sandan Tsõdenov. Bidija Dandaron kasvas üles traditsionaalses, budistlikust vaimsusest ja väärtustest lugupidavas burjaadi perekonnas. Dandaron õppis budismi, tiibeti ja mongoli keelt burjaadi laamade juures ning astus 1926. aastal Kizinga kooli. Üks tema tolleaegsetest õpetajatest oli H. Namsarajev, kellest sai kuulus burjaadi kirjanik. Edasi läks Dandaron Kjahtassse õppima, kus tutvus V. A. Sholunovaga, kellega ta veidi hiljem abiellus. Kuulsa ümbersündinu ja thulkuna (burjaadid kutsusid teda Bidjadharaks) oli tema isiksuse mõju kohalike hulgas suur. Seda märkas ka nõukogude võim, kes andis kohe enda olemasolust teada. Et vabaneda teda Burjaatias rõhuvast keskkonnast, sõitis Dandaron koos värske abikaasaga Leningradi Avioinstituuti õppima. Selle kõrvalt õppis ta ka tiibeti keelt Leningradi Riikliku Ülikooli Ida Instituudis tibetoloog Andrei Vostrikovi (Андрей Иванович Востриков, 10.10.1902 – 26.09.1937) juures.

1937. aastal arreteeriti Dandaron fabitseeritud süüdistuse alusel, mille kohaselt oli ta nõukogudevastase panmongolistliku liikumise üks algatajaid. Temaga samal ajal vangistati suur hulk orientaliste. Sellega algasid Dandaroni vangla-aastad, mida jätkus kogu eluks. Esmalt peeti teda Voinovi tänava vanglas Leningradis, kus toimusid pidevad ülekuulamised. Poliitvangidel lubati lugeda raamatuid vangla raamatukogust, mis andis võimaluse Dandaronile seda aega kasutada õpinguteks ja enda harimiseks. Tema lemmikuks sel ajal oli filosoof Oswald Spengler. Kohus mõistis Dandaroni mahalaskmisele. Seejärel otsus aga muudeti ning asendati 25-aastase vanglakaristusega, mille järel Dandaron sõitis tapivaguniga Siberisse. Laagris aitas tal ellu jääda asjaolu, et klimaatilised tingimused sarnanesid tema kodukandi omadega Burjaatias.

Laagriaastail puutus Dandaron kokku paljude haritlastega, kelle seas oli filosoofe ja ajaloolasi. Laagris kujunes isegi uuskantiaanlik ringike, kus teemast huvitatud koos käisid. Selle tulemusena kirjutas Dandaron tol ajal hulga loenguid ja materjale Lääne filosoofia kohta pealkirja "Vaimu ja mateeria suhe" all, samuti mahuka esteetikaalase traktaadi. Kinnipeetute hulgas oli palju laamasid ja Dandaron kasutas nende abi, harimaks ennast ida keelte ja budismi osas. Tolleaegne laagrirežiim võimaldas tal ka tegeleda budistlike praktikatega.

1943. aastal vabanes Dandaron vanglast. 1945. aastal osales ta budismi taastamises Burjaatias.

17. augustil 1948 arreteeris Tšekaa Dandaroni uuesti. Teda süüdistati nõukogudevastases tegevuses ja nõukogude võimu laimamises. Rängem osa süüdistusest oli burjaatide seas panmongolismi levitamine, milles süüdistati ka tema õpetajat ja gurut Lubsan Sandan Tsõdenovit. Sama süüdistus esitati kunagi ka Roman Ungern von Sternbergile, Agvan Doržijevile ja Dža-laamale. Dandaron istus kinni 8 aastat ja vabanes 1956. aastal, mil ta rehabiliteeriti täielikult. 1957. aastast töötas Dandaron tibetoloogina Venemaa Teaduste Akadeemia instituudis Burjaatias.

1972. aastal vangistati Bidija Dandaron taas budismi propageerimise süüdistusel ning 1974. aastal suri ta Võdrino vanglas.

Dandaroni kirjutised

Välislingid