Arvo Aalto
Arvo Aulis Aalto (sündinud 13. juulil 1932) on endine Soome poliitik.
Ta oli 1969–1984 Soome Kommunistliku Partei peasekretär ja 1984–1988 partei esimees. Aastatel 1977–1981 oli ta Soome Rahva Demokraatliku Liidu mandaadiga tööjõuminister.
Noorpõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Arvo Aulis Aalto sündis Rovaniemis. Tema vanemad olid vasakpoolsete vaadetega Eevert Aalto ja Anni Aalto. Halvatud pereisa sooritas 1939 enesetapu.
Teise maailmasõja lõpu ajal oli Aalto evakueeritud Rootsi. Naasnuna oli tal kavas minna keskkooli, kuid selle asemel läks ta metsatööle. 14-aastaselt sai ta müürsepa abiks ja 19-aastaselt võeti ta vastu Rovaniemi müürseppade hulka. Ta hakkas tegutsema ka ametiühingu usaldusmehena. Ta huvitus lugemisest ja oli kirikust lahkunud. Aastal 1952 astus ta kommunistlikku parteisse. Tema õpingud jätkusid alles 1955 Sirola-opistos. Ta elas sel ajal Kemis ja Kemijärvis.
Parteitööl
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Sirolat meelitati Aalto Soome Kommunistliku Partei Lapimaa piirkonna majandusjuhiks, kuigi ta ei tundnud asja ja ka palk vähenes tunduvalt. Aastal 1959 pidi ta kolima Kemist Rovaniemisse partei piirkonnasekretäriks. Aalto käis Moskvas õppimas, kus tema pilt Nõukogude Liidust muutus märgatavalt kriitilisemaks. Ta toetas siiski Nikita Hruštšovi režiimi, mis oli alustanud uuendusi.
Aaltost sai partei Lapimaa piirkonna sekretär ja 1964 läks ta jälle Kemisse tagasi. Ta tegutses mitu aastat partei suurima liikmeskonnaga piirkonnas ja pööras tähelepanu muu hulgas kommunistliku partei ja Soome Rahva Demokraatliku Liidu tegevuse paralleelsusele. Tema praktilised mõtted nende ühendamisest laitis esimees Aimo Aaltonen maha. Aaltonenist sai hiljem üks parteiopositsiooni silmapaistvamaid tegelasi. Opositsioon pooldas iseseisvat kommunistlikku parteid ja rõhutas Leninit traditsiooniliselt tõlgendades, et Soome Rahva Demokraatlik Liit on "demokraatlik koostööorganisatsioon". Kui partei hakkas enne 14. kongressi (1966) lagunema, asus Aalto uuendajate poolele, sest need tundusid talle avatumad ja meeldivamad. Aastal 1966 said uuendajad parteis enamuse ja esimeheks valiti Aaltoneni asemel Aarne Saarinen. Opositsioon alustas seejärel võitlust, et saada partei tagasi "tervete jõudude" kontrolli alla. Lapimaa piirkond jäi Aalto juhtimisel enamuse võimu alla.
Ta taunis koos parteiga sissetungi Tšehhoslovakkiasse 1968.
Partei peasekretäri ja ministrina
[muuda | muuda lähteteksti]Partei 15. kongressil 1969, mis tegi partei lagunemisele lõpu, valiti Aalto peasekretäriks ja poliitbüroo liikmeks. Aalto kolis Helsingisse Kontulasse. Aastal 1970 sõlmiti lepe, mis tagas opositsiooni kohad partei juhtkonnas; Aalto pidas seda partei reeglite prügikorvi heitmiseks. Opositsioon, mida 1970. aastate alguses hakati nimetama taistolasteks, ründas teda kui peasekretäri palju. Kui rünnakud ei paistnud vaibuvat ja opositsiooni eraldi tegutsemine jätkus, otsustas Aalto hakata koondama enamuse esindajaid vastulöögi andmiseks partei kaitseks. Aaltost sai partei opositsiooni viha sümboolne peaobjekt. Üha enam opositsiooni pooldama hakanud NLKP hakkas Aaltosse halvemini suhtuma.
Aprillis 1977 sai Aaltost tööjõuminister Kalevi Sorsa teises valitsuses. Tööjõuministrina püüdis ta kaitsta töörahva huve, kuid teda kritiseeriti massilise töötuse tõttu. Aalto jäi samale ametikohale Mauno Koivisto teises valitsuses. Ministrit kutsuti kord riigikohtusse, sest ta oli töölisi üles kutsunud kaitsma töökohtadel oma huve, mida tõlgendati sobimatu streigiõhutamisena. Aalto poliitiline sekretär oli Leevi Lehto. Koos Lehtoga koostas 1978. aasta lõpus Kriittinen Korkeakoulu kõne "ajaloolisest kompromissist", milles räägiti leninlikult liitumisest "progressiivse kodanlusega". Kõne avaldati väljaandes Kommunisti, kuid mõne kuu pärast kritiseerisid seda hävitavalt NLKP ja taistolased. Ajaloolist kompromissi tõlgendati Aalto reformismina. Kuigi Aalto loobus sellest mõttest, heideti seda talle ka hiljem ette. Märtsis 1981 kutsusid Erkki Rautee ja Veikko Lehtinen Aalto tagasi peasekretäri kohale selle tööga nende meelest halvasti hakkama saanud Erkki Kivimäkiasemele; talle jäi ka ministriportfell.
Aalto läks parteitööle tagasi just enne 19. kongressi. Tema ülesandeks jäi kongressi ettevalmistamine. Selleks palkas ta Lehto ja opositsiooni esindaja Juhani Ruotsalo. Aalto pidas nende tööd heaks, kuid pärast kongressi leidis, et nad on teda petnud. Osa enamusest ootas kongressilt juhtkonnavahetust ja kompromissidele lõpu tegemist. Saarinen ja Taisto Sinisalo jäid siiski veel aastaks esimeesteks, kuigi opositsiooni esindatust tagavast leppest loobuti. Aaltol oli pooldajaid, kuid ta loobus esimeheks kandideerimast.
1982. aasta erakorralisel kongressil juhtkond lõpuks vahetus: esimeheks sai kolmanda liini esindaja Jouko Kajanojan. Aalto säilitas mõlemal kongressil oma koha peasekretärina. Aalto, kes oli kolmandasse liinisse suhtunud algul positiivselt, hakkas muutuma selle suhtes kriitilisemaks, leides muuhulgas, et nad mängivad partei opositsiooni kätte. Noortel lõi tema meelest võim pähe. Aalto alustas uuesti võitlust partei hoidmiseks enamuse käes.
Partei esimehena
[muuda | muuda lähteteksti]20. kongressil 1984 valiti Aalto Soome Kommunistliku Partei esimeheks. Sellele eelnes suur võitlus, sest opositsioon ja NLKP väljendasid Aaltole vastuseisu ning teda püüti kolmanda liini esindajate toel partei juhtkonnast kõrvaldada. Opositsioon oli nimetanud opositsiooni parteist väljaheitmise pooldajad nimetanud "kirveslinjaks" ja pidanud nende juhiks Aaltot, kuigi ta polnud selle ägedaim eestvõitleja. Aaltole anti NLKP-st selge sõnum, et kui opositsioon välja heidetakse, siis sidemed parteiga katkevad. Asja päästis Mihhail Gorbatšovi võimuletulek pisut hiljem. Uuenev NLKP hoidis suhteid nii Aalto parteiga kui ka väljaheidetud vähemuse poolt asutatud parteiga Suomen kommunistinen puolue (yhtenäisyys). Opositsioon heideti välja 1985. ja 1986. aasta otsustega.
Esimehena hakkas Aalto parteid uuendama ja laskis Yrjö Rautiol kirjutada partei uue programmi, mis kiideti heaks 1987. aastal 21. kongressil, millel Aalto valiti oma tööd jätkama. Tal ei õnnestunud aga partei populaarsust suurendada ning näiteks 1987. aasta parlamendivalimistel sai Soome Rahva Demokraatlik Liit järjekordselt lüüa ja ka Aalto ise ei pääsenud parlamenti.
1988. aastal lahkus Aalto partei esimehe kohalt, kui majandusskandaali tõttu sai partei õhtulehtede igapäevaseks kõneaineks. Partei majandusjuht Jorma Sorvari oli hakanud partei varasid distsiplineerimatult investeerima ja ees oli katastroof, mis viis 35 miljoni Soome marga suuruse kahjumini. Aalto võttis selle eest poliitilise vastutuse ja astus pärast surveavaldusi tagasi. Ta oli varem tõdenud, et ei olnud mingeid põhimõttelisi takistusi partei varade investeerimiseks eraettevõtetesse, mida partei hakkas pooldama ka oma uues programmis.
Raamatud
[muuda | muuda lähteteksti]- Elämäni miljoonat, Porvoo: Söderström 1988, ISBN 951015413x
- Kirjeitä eläville ja kuolleille, Porvoo: Söderström 1989, ISBN 9510160040
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]1950. aastate lõpus tutvus Arvo Aalto Onervaga. Kui too jäi rasedaks, siis nad abiellusid.
Pärast partei esimehe kohalt tagasiastumust kolis Aalto Portugali.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Historiallinen kompromissi (soomekeelne artikkel Aalto "ajaloolisest kompromissist" saidil skdl.punavihrea.info)