Anhalt

Anhalt oli Kesk-Saksamaal asuv suveräänne riik (pärast aastat 1806 hertsogiriik), mis paiknes Harzi mägede ja Elbe jõe vahel. Praegu moodustab osa Saksi-Anhalti liidumaast.

Ajalugu

Anhalti krahvid

9. sajandi kestel oli ala Saksimaa hertsogiriigi osa. 11. sajandil oli see Esico (suri aastal 1059 või 1060) valitsemise all. Tema poeg oli Adalbert II (suri aastal 1080). Pojapoeg Otto Rikas oli esimene, kes kandis Anhalti krahvi tiitlit. Otto, tuntud ka kui Ballenstedti krahv, oli Anhalti krahvi Albrecht Karu isa; viimane vallutas Brandenburgi slaavi territooriumid. Kui Albrecht aastal 1170 suri, sai Anhalti krahviks tema poeg Bernhard, kes aastal 1180 sai Saksimaa hertsogi tiitli. Bernhard suri aastal 1212 ja Saksimaast eraldatud Anhalt läks tema pojale Heinrich I-le, kes aastal 1218 võttis vürstitiitli ja oli Anhalti vürstisuguvõsa tegelik asutaja. Heinrich I on lisatud Codex Manesse minnesingerite hulka.

Anhalti vürstid

Heinrichi surmaga aastal 1252 jagasid tema kolm poega vürstkonna ja asutasid vastavalt Ascherslebeni, Bernburgi ja Zerbsti liinid. Ascherslebeni valitsejasugu hääbus aastal 1315 ja tema valdused liidendas naabruses asunud Halberstadti piiskopkond, lahutades seega Anhalt-Bernburgi alad kahte eraldiseisvasse ossa. Viimane Anhalt-Bernburgi algse liini vürst suri aastal 1468 ja tema maad pärisid viimasena allesjäänud Anhalt-Zerbsti liini vürstid. Selle perekonnaharu valdused jagati aastal 1396 ja pärast Bernburgi omastamist tegi vürst Georg I teoks Zerbsti edasise jagamise (Zerbst ja Dessau). 16. sajandi algul oli perekond mitme vürsti surma või troonist loobumise tõttu jagunenud vaid kaheks haruks (Anhalt-Köthen ja Anhalt-Dessau, mis mõlemad tekkisid aastal 1471 Anhalt-Dessaust).

Wolfgang Pihiisa, kes sai Anhalt-Kötheni vürstiks aastal 1508, oli teine valitseja maailmas, kes kehtestas oma valdustes reformatsiooni. Ta oli Augsburgi usutunnistuse kaaskehtestaja aastal 1530, pandi pärast Mühlbergi lahingut aastal 1547 riigivande alla ja keiser Karl V võttis tema maad. Pärast Passau rahu aastal 1552 ostis ta oma vürstkonna tagasi, kuid kuna ta oli lastetu, andis ta selle aastal 1562 oma sugulastele Anhalt-Dessau vürstidele. Ernst I-st (suri aastal 1516) jäi maha kolm poega, Johann IV, Georg III ja Joachim, kes valitsesid oma maid koos palju aastaid ja kes pooldasid luterlust, mis muutus seega Anhaltis domineerivaks. Umbes aastal 1546 jagasid kolm venda oma vürstkonna ning asutasid Zerbsti, Plötzkau ja Dessau liinid. See jaotus oli siiski ajutine, kuna Kötheni omastamine ning hulk surmasid valitsevate vürstide seas võimaldasid Johann IV pojal Joachim Ernstil aastal 1570 ühendada kogu Anhalt oma võimu alla.

Joachim Ernst suri aastal 1586 ja tema viis poega valitsesid maad ühiselt aastani 1603, kuid esmasündinu puudumise tõttu jagati Anhalt taas ning taasasutati Dessau, Bernburgi, Plötzkau, Zerbsti ja Kötheni liinid. Vürstkonda laastas kolmekümneaastane sõda ning võitluse algusjärgus mängis tähtsat rolli Christian I. Aastal 1635 tehti erinevate Anhalti vürstide vahel kokkulepe, mis andis teatud võimu perekonna vanimale liikmele, kes oli seega võimeline esindama vürstkonda kui tervikut. Seda tehti ilmselt vajaduse tõttu säilitada näiv ühtsus, silmas pidades rahutut olukorda Euroopa poliitikas.

Aastal 1665 hääbus Anhalt-Kötheni haru ja vastavalt perekonna lepingule päris selle Anhalt-Plötzkau vürst Lebrecht, kes allutas Plötzkau Bernburgile ja võttis endale Anhalt-Kötheni vürsti tiitli. Samal aastal otsustasid Anhalti vürstid, et kui mõni perekonna haru hääbub, tuleb selle maad ülejäänud harude vahel võrdselt jagada. Seda kokkulepet täideti pärast Anhalt-Zerbsti vürsti Friedrich Augusti surma aastal 1793 ning Zerbst jagati kolme ülejäänud vürsti vahel. Nende aastate jooksul iseloomustas erinevate vürstide poliitikat, võib-olla tahtlikult, märkimisväärne ühtsus. Korra või kaks pooldas vürst kalvinismi, kuid üldiselt jäi perekond truuks Martin Lutheri õpetusele. Preisimaa esiletõus andis Anhaltile hirmuäratava naabri ning pikaleveninud esmasünniõiguse kehtestamine kõigi perekonna harude poolt hoidis ära vürstkonna edasise jagunemise.

19. sajandi hertsogkonnad

Aastal 1806 ülendas Napoleon järelejäänud Anhalt-Bernburgi, Anhalt-Dessau ja Anhalt-Kötheni riigid hertsogkondadeks; vahepeal olid Anhalt-Plötzkau ja Anhalt-Zerbst kaotatud. Hertsogkonnad ühinesid taas aastal 1863 Kötheni ja Bernburgi liinide hääbumise tõttu. Uus hertsogkond koosnes kahest suurest osast, Ida- ja Lääne-Anhaltist, mida eraldas Preisimaa Saksimaa provintsi osa, ning viiest eksklaavist, mida ümbritses Preisimaa territoorium: Alsleben, Mühlingen, Dornburg, Gödnitz ja Tilkerode-Abberode. Hertsogkonna idapoolsem ja suurem osa külgnes Preisimaa Potsdami valitsemisringkonnaga (Preisimaa Brandenburgi provints) ning Magdeburgi ja Merseburgiga, mis kuulusid Preisimaa Saksimaa provintsi. Läänepoolsem ja väiksem osa, niinimetatud ülemhertsogkond või Ballenstedt, külgnes kahe viimati nimetatud piirkonna ja Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonnaga.

Ühendatud Anhalti riigi pealinn oli Dessau.

Koos kõigi Saksa monarhiate langusega jõudis pärast esimese maailmasõja lõppu puhkenud revolutsiooni aastatel 1918–19 lõpule ka Anhalti hertsogkond. Seda asendas Anhalti vabariik Weimari vabariigi koosseisus. Pärast teist maailmasõda ühendati vabariik osaga Preisimaa Saksimaast Saksi-Anhalti moodustamiseks. Seejärel lammutati Saksi-Anhalt aastal 1952, kuid taasloodi seoses Saksamaa taasühinemisega aastal 1990, sealt alates on see üks kuueteistkümnest Saksamaa liidumaast (Bundesland).

Geograafia

Läänes on maa lainjas ja loodeservas, kus see moodustab osa Harzi ahelikust, mägine. Rambergi tipu kõrgus on 579 m. Harzist laskub maa sujuvalt kuni Saaleni ning selle jõe ja Elbe vaheline maa on eriti viljakas. Elbest idas on maa peamiselt sile ja liivane tasandik ulatuslike männimetsadega, mis vahelduvad rabamaa ja karjamaadega. Elbe on peamine jõgi, mis lõikub endise hertsogkonna idaossa idast läände ja kohtub Rosslau juures Muldega. Laevatatav Saale suundub territooriumi keskosast põhja ja sellesse suubuvad paremalt Fuhne ning vasakult Wipper ja Bode.

Kliima on üldiselt pehme, vähem edelaosa kõrgemates piirkondades. Endise hertsogkonna pindala on 2300 km² ja rahvaarv oli 1905. aastal 328 007.

Rahvastik

Maa oli jagatud Dessau, Kötheni, Zerbsti, Bernburgi ja Ballenstedti kreisideks, millest Bernburg oli enim ja Ballenstedt vähim rahvastatud. Dessau, Bernburgi, Kötheni ja Zerbsti linnas ületas rahvaarv 20 000. Endise hertsogkonna asukad, välja arvatud umbes 12 000 roomakatoliiklast ja 1700 juuti, olid Anhalti Evangeelse Kiriku liikmed (saksa Evangelische Landeskirche Anhalts). Kõrgeim kiriklik võim oli konsistooriumil Dessaus; samas 39-liikmeline sinod valiti kuueks aastaks, see kogunes aeg-ajalt arutama siseküsimusi, mis puudutasid kiriku organisatsiooni. Roomakatoliiklased allusid Paderborni piiskopile.

Põhiseadus

Hertsogkond oli 17. septembril 1859 välja kuulutatud ja seejärel erinevate dekreetidega muudetud põhiseaduse järgi konstitutsiooniline monarhia. Hertsog, kes kandis tiitlit "Kõrgus", omas täidesaatvat võimu, jagades samas seadusandlikku võimu maaomanikega. Maapäev (Landtag) koosnes 36 liikmest, kellest kaks nimetas hertsog, kaheksa olid kõrgeimaid makse maksvate maaomanike esindajad, kaks kõrgeimalt maksustatud äri- ja tööstusklasside liiget, neliteist muud linnade valijat ja kümme maapiirkondadest. Esindajad valiti kuueks aastaks kaudsel hääletamisel ja pidid olema vähemalt 25-aastased. Hertsog valitses riigiministri kaudu, kes oli kõigi ministeeriumide president – rahandus, siseasjad, haridus, usuasjad ja statistika.

Anhalti valitsejad

Keskajal

Esico ?–1059/1060, esimene Anhalti krahv
Otto
Albrecht Karu ?–1170
Bernhard 1170–1212
Heinrich I 1212–1252 (aastast 1218 vürst)

Jagunes aastal 1252 Anhalt-Ascherslebeniks, Anhalt-Bernburgiks ja Anhalt-Zerbstiks.

Anhalti hertsogid 1863–1918

Leopold IV 1863–1871
Friedrich I 1871–1904
Friedrich II 1904–1918
Eduard 1918
Joachim Ernst 1918

Vaata ka

Välislingid