Akvarell

Akvarell (itaalia sõnast acquerello, see omakorda tuletatud ladina keele sõnast aqua 'vesi') on maalitehnika, mille puhul värv kantakse pinda laseerivalt katvate vees lahustuvate värvidega (märjalt-märga tehnikas või kihtide viisi) paberile, siidile või pärgamendile.

Akvarelltehnikas teos on akvarellmaal, lühendatud nimetus akvarell.

Akvarellitehnikat viljelev kunstnik on akvarellimaalija ehk akvarellist.

Koostis

Akvarellvärv ehk vesivärv on maalikunstis kasutatav kiiresti kuivav lasuurvärv, mis koosneb värvainest või hästi peenestatud pigmendist segatuna destilleeritud vees lahustatud väikse koguse liimainega. Sobivad hästi näiteks vabaõhumaalis kasutamiseks. Erinevalt guaššist kumab akvarelli puhul paberipind läbi värvide.

Akvarellvärvi liimaine on reeglina taimse päritoluga (kummiaraabik, kirsi või mõne muu viljapuu vaik, mesi, dekstriin), kuna need lahustuvad külmas vees kergemini kui loomsed liimid. Tähtis on liimaine väike kogus, sest rohke liimaine sisaldus halvendab värvi vees lahustumist.^[1]

Pigmendid

Akvarellvärvides on soovitatav kasutada valguskindlaid pigmente, sest võrreldes teiste maalimistehnikatega on laseeriv akvarell pleekimise suhtes kõige tundlikum. Erinevate värvide valguskindlust võib iga kunstnik ise katseliselt kindlaks teha, asetades õhukeselt värvidega kaetud paberi mõneks tunniks valguse kätte, nii et osa värvipinda on päikese eest varjatud. Enamik orgaanilisi värvaineid, nagu indigo, krapplakk, India kollane, seepia jt, pole eriti valguskindlad, kuid tänapäeval on enamiku traditsiooniliste orgaaniliste värvainete kõrvale loodud sünteetilisi sobiva tooniga asendajaid.

Akvarellides traditsiooniliselt kasutatavad levinumad pigmendid võimaldavad peent jahvatust või on vedelad värvained:

marsskollane, India kollane, punane ja kollane ooker ning sieena, kaadmiumkollased sidrunkollasest värvusest oranžini, strontsiumkollane, gummigutt;
kaadmiumpunane, inglispunane, caput mortuum, marsspunane, krapplakk, kinaver;
ultramariin, koobaltsinine, Preisi sinine, indigo;
kroomhüdroksiidroheline, erineva heledusega koobaltrohelised, volkonskoiit;
marsspruun, looduslik või põletatud umbra, seepia;
viinamarjamust, elevandiluumust või lambitahm.

Kvaliteetsetele akvarellvärvidele on omane tooni puhtus ja intensiivsus, mis võimaldab värvirikkust ka õhukeselt laseerivalt maalides. Hea akvarell peab katma paberit läbipaistva kihina, värvi sadestumine pinnal näitab pigmendi kehva peenestust ja jätab määrdunud mulje. Samamoodi muudab tooni segaseks värvidele lisatud valge kattevärv – traditsioonilisel akvarellimisel ei kasutata valget värvi, vaid läigete ja valguste kohad paberil jäetakse valgeks. Kogemata liiga tumedaks akvarellitud pildiosi on võimalik heledamaks muuta vaid ülepesemisega^[1].

Sõltuvalt aluspinnast (paberi kvaliteedist ja paksusest) kaotavad akvarellvärvid kuivamisel umbes kolmandiku oma intensiivsusest. Värvi kiire kuivamine mõne minuti jooksul võimaldab vajaduse korral tooni teistkordse katmisega tugevdada.

Ajalugu

Laseerivate värvide kasutamine on ajalooliselt väga vana, laias laastus on selles tehnikas loodud või koloreeritud Vana-Egiptuse papüürusi, Jaapani, Korea ja Hiina tušimaale, keskaegseid bütsantsi, islamimaade ja Lääne-Euroopa pärgamentkäsikirju. Euroopas oli laseerivate värvide kasutamine juhtival kohal kuni õlimaali võidukäigu alguseni 15. sajandi keskel. Idamaades maalitakse põhiliselt laseerivalt tänapäevani.

Mõiste acquarella on esimest korda dokumenteeritud Cennini Cennino 15. sajandi alguse traktaadis "Trattato della pittura", kus see tähendab joonistuse koloreerimist laseerivate värvidega^[2]. Saksa kultuuriruumis on tuntuimad 15. sajandi akvarellvärvidega maalijad Albrecht Dürer ja Hans Holbein noorem, kuid tehnika polnud siis veel laialt levinud. 15. ja 16. sajandil kasutati akvarellitehnikat kõige enam hoopis puulõigete ja muude graafikatõmmiste lehtede koloreerimiseks.

Maalitehnikana iseseisvus akvarell barokk-kunstis, Nicolas Poussini ja Claude Lorraini maastikuakvarelle võib pidada tänapäevases mõttes akvarellitud maastikumaali eeskujuks. Sestpeale käis akvarellitehnika oma rada ning kujunes eriti populaarseks ja meisterlikuks 18. sajandi Inglismaal, näiteks William Turneri ja Thomas Girtini teoste näol. 19. sajandi algul levis akvarellitehnika Inglismaalt uuesti kontinendile, algul Hollandisse ja Belgiasse, Prantsusmaal töötasid selles žanris Eugene Delacroix, Gustave Dore jt. Kuid erilise vaimustusega võeti uuenenud akvarelltehnika vastu Itaalias, mis kujunes Inglismaa kõrval teiseks akvarellitehnikat ohtralt viljelevaks maaks, kus korraldati 1860. aastatel koguni akvarellmaali õpetamise erikursusi^[1].

Itaalia kaudu levis akvarellitehnika igale poole mujale Euroopasse, sealhulgas Venemaale ja baltisaksa kunsti kaudu Eestisse. Selle põlvkonna Eesti kunstnikest omandas akvarellitehnika Peterburis ja Itaalias ning viljeles seda Johann Köler.