Ain Saar
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2010) |
Ain Saar (sündinud 8. augustil 1968) on 1980. aastate lõpus tegutsenud vabadusvõitleja, kes oma noorpõlves oli punkmuusik ning hiljem dokumentaal-ajaloolises žanris kirjutav kirjanik.
Poliitiline tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Ain Saar korraldas koos Argo Männimetsa ja Meelis Ivaskiga 21. oktoobril 1987 Võrus Eesti esimese üldrahvaliku Nõukogude-vastase meeleavalduse. Selle meeleavalduse käigus toodi esimest korda avalikul miitingul välja ligi 50 aastat keelatud olnud sinimustvalge Eesti rahvuslipp.
Ain Saar oli Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr 1 asutajaliige ja juht aastatel 1987–1988.
Vaba-sõltumatu noorte kolonn nr 1 organiseeris ja viis Ain Saare juhtimisel Võrus 1. mail 1988 läbi meeleavalduse. Vaba-sõltumatu noorte kolonn nr 1 hõivas Punaste Küttide (Vabaduse) väljakul tribüüni. Esmakordselt Eestis seati üles nõudmine Eesti riiklikuks iseseisvuseks.[1]
Ain Saare eestvedamisel, vaba-sõltumatu noorte kolonni nr 1 liikmete ja rahva toetuse ning abiga hakati esimesena Eestis taastama Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammast, mille Nõukogude okupatsioonivõim oli hävitanud. Selle avamine Võru kalmistu leidis aset võidupühal, 23. juunil, mil neli vaimulikku, praostid Andres Mäevere ja Jüri Vallsalu, õpetaja Villu Jürjo ja diakon Jüri Pallo õnnistasid mälestussamba sisse. Ain Saare juhtimisel toimus Võrus rida massidemonstratsioone 25. märtsil, 28. mail, 23. juunil ja 28. augustil.
Ain Saare eestvedamisel heisati 12. juulil taas sinimustvalge lipp Suure Munamäe torni. Lipp võeti tornist Võru täitevkomitee korraldusel ja kohaliku partorgi mahitusel maha. Ain Saar pani lipu heiskamise Kubjal toimunud Rahvarinde üritusel rahvaküsitlusele ning lipp heisati taas rahva tahtel vaba-sõltumatu noorte kolonni nr 1 poolt 15. juulil 1988. Sellest ajast on meie rahvuslipp lehvinud Eestimaa kõrgeimas tipus.
Ain Saar on olnud sõltumatu noortefoorumi delegaat ja valitud Võru rahva poolt Eesti Kongressi delegaadiks.
Ain Saar on üks kodanikualgatust ja eestlust propageeriva organisatsiooni Eesti Rahvuslik Liikumine asutajaid ja eestvedajaid, kuid ta ei vaevunud osalema võimuvõitluses ja otsustas taas kokku kutsuda vaba-sõltumatu kolonni nr 1, et tegeleda kolonni 20. aastapäeva ja võrulaste tahteväljenduspäeva ettevalmistuse ja organiseerimisega Võrus.
Ain Saar on 2008. aastal sisse seatud Eesti Rahva Tänumedali idee ning on ühtlasi medali kujunduse autor. Tema eestvedamisel organiseeriti teavitustöö, toetusallkirjade ja raha kogumine Tänumedali sisseseadmiseks ja valmistamiseks.
Ain Saar ei ole (olnud) ühegi erakonna liige.
Ain Saar on välja arvatud Eesti Leegioni Sõprade Klubi (ELSK) ridadest[2]. ELSK põhikirja punkti 7.1.d. alusel, kuna "on muul viisil tekitanud ELSK-le kahju". ELSK juhatuse antud selgituses oli väljaarvamise põhjuseks Ain Saare kirjutis "Ühe banni saamise lugu" vaba-sõltumatu kolonni nr 1 foorumis.
Kirjanduslik tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Ain Saar on sõltumatu väljaande Avalik Arvamus toimetaja. 1998. aastal ilmus tema sulest raamat "Aktsioonide aeg 1987-1988" ning on 2007. aastaks (kolonni 20. aastapäevaks) välja antud raamatu "Võru veri ei värise" üks toimetajaid. Ajakirjanduses on ilmunud tema poliitilisi kirjutisi.
Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee repressioonid
[muuda | muuda lähteteksti]1987.-1988. aastal Võrus tegutsenud Ain Saart ei söandanud võimud vangistada. Poliitilise tegevuse pärast vallandati Ain Saar töölt Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Võru osakonnas.
Miitingute ja demonstratsioonide korraldajana anti Ain Saar korduvalt kohtu alla administratiivõigusrikkumiste eest ning teda karistati rahatrahvidega. Kuna Ain Saar jätkas vaatamata repressioonidele oma tegevust, korraldas KGB 6. septembril 1988 Võrus rahvuskonflikti – löömingu eesti ja vene noorte vahel. Konflikti organiseerimise süüdistusega sundisid okupatsioonivõimud Ain Saare Eestist lahkuma.
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Ain Saar abiellus Võrus 1985. aastal Mia-Ly Danieliga ning neil sündis kolm last: Marion Daniel (s. 1986), Falco Daniel (s. 1987) ja Ebby Daniel (s. 1989). Ain Saar elab oma perega Rootsis Stockholmis Skarpnäckis.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Ain Saarele anti 2007. aastal Võru linna teenetemärk.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Noorte Kolonni ajalugu
- ↑ "Ain Saar arvati välja ELSK ridadest"[alaline kõdulink] noortekolonn.org
- ↑ Võru linna koduleht: "Võru linna teenetemärgi omanikud"
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Intsident sinimustvalge värvikombinatsiooniga" Eesti Päevaleht
- Kaile Kabun: intervjuu "Ain Saar jagab tunnustust oma toetajatega" Võrumaa Teataja, 18. august 2007
- Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr 1 juht sai teenetemärgi Eesti Ekspress, 28. juuni 2007
- Aavo Savitsch: "Ain Saar ja tema ajastu" Võrumaa Teataja, 23. aprill 2005
- Vaba-Sõltumatu Noortekolonni liider
- Pekka Erelt: "Pronkssõduri lapsed" Eesti Ekspress, 15. juuni 2006
- nationalists have promised
- "Demography and turning points in Estonia's demographic development"
- Eesti Rahvuslikku Liikumist tahetakse näha avatud demokraatliku liikumisena
- Mis on juhtunud meie wabaduse eest werd walanud Sõltumatu kolonni nr. 1 juhiga – Ain Saarega?
- Riho Nassar
- Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr. 1
- Sinimustvalge taassünd
- Demokraatiat ohustab passiivsus