Absurd

See artikkel räägib eksistentsialismi mõistest; loogika mõiste kohta vaata artiklit Absurdsus

---

Absurdsus (ladina sõnast absurdus 'mõttetu, totter') on omadus olla mõttetu, mõistuspäraselt õigustamatu. Selles seoses omistatakse absurdsust eelkõige inimese elule (eksistentsile), sest seda ei saa mitte miski õigustada. Sellist absurdsuse olukorda, inimese ja maailma vahelist lõhet nimetatakse absurdiks.

Teoses "Sisyphose müüt" kirjutab Albert Camus: "See maailm iseenesest ei ole mõistuspärane ... (...) Aga absurdne on selle irratsionaalse konfrontatsioon meeletule selguseihale, mille kutse heliseb vastu inimese sisimas." Ta küsib, kas inimesel, kes on oma eksistentsi absurdsust tunnetanud, tasub veel edasi elada, ja vastab: see on võimalik, kuid nõuab tõsist pingutust. Maailm iseenesest ei ole absurdne. Absurditunnetus tekib inimese teadvuses maailma irratsionaalse olemuse ja kõike seletada püüdva inimmõistuse kokkupõrkes. Absurd sünnib seal, kus küsiva inimese vastas seisab vaikiv maailm.

Sel pinnal tekkinud absurdikirjandusse kuuluvad Camus' "Võõras" ning "Sisyphose müüt", Eugène Ionesco esimesed näidendid ja Samuel Becketti näidendid (absurditeater).

Vaata ka

• elu mõte

Kirjandus

• Albert Camus. Sisyphose müüt.
• Thomas Nagel. The Absurd. – Journal of Philosophy, 1971, LXVIII, 20. Ümbertrükk raamatus "Mortal Questions" (1979). Vaata Mortal Questions#Absurd.