Riia peapiiskopkond

	Riia peapiiskopkond Archiepiscopatus Rigensis (ladina keeles); Erzbisdom Riga (saksa keeles)
	Riia peapiiskopi pitsat Riia peapiiskopi vapp
	Keskaegse Riia peapiiskopkonna valdused, 14.–15. sajand
	Riia peapiiskop
Pealinn	Riia
Religioon	ristiusk (katoliiklus)
Pindala	18–19 000 km2
Peamised keeled	saksa keel, ladina keel
Rahaühik	–

See artikkel räägib ajaloolisest peapiiskopkonnast; tänapäevase peapiiskopkonna kohta vaata artiklit Rooma-Katoliku Kiriku Riia peapiiskopkond.

Riia peapiiskopkond oli katoliiklik piiskopkond ja riik, mis eksisteeris aastatel 1186–1562/1563 (1186–1202 Üksküla piiskopkonnana, 1202–1251/1253 Riia piiskopkonnana), Rooma-katoliku kiriku paavsti valitsemisalas.

Likvideeritud peapiiskopkond taastati 1918. aastal Läti ala katva katoliikliku peapiiskopkonnana (diötseesina), millel ilmalikku võimupädevust pole.

Üksküla piiskopkond

1184. aasta paiku Daugava jõe äärde Ükskülasse kohalike liivlaste seas misjonitööd läbi viima saabunud Meinhard pühitseti 1186. aastal Bremeni peapiiskop Hartwig II poolt Üksküla piiskopiks. Paavst Clemens III kinnitas selle 1188. aastal. Meinhardi rahumeelne misjonitöö suurt tulemust ei toonud. Pärast tema surma 1196. aastal piiskopiks saanud Berthold sai järgmise paavsti Coelestinus III toetuse ristisõdijate kasutamiseks Liivimaa ristiusuliste kaitsmiseks ja apostaatide karistamiseks, kuid praktikas hakati neid kasutama ka mittekristlaste usku sundimiseks. Pärast liivlaste väe üle võidu saamist 1198. aastal toimunud lahingus nõustusid Holmi ja Üksküla liivlased enda ristimisega ja võtsid piiskopi preestrid oma linnustesse ning kohustusid neid üleval pidama. Uus piiskop Albert andis 1201. aastal Üksküla ja Lielvārde piirkonnad benefiitsiks Konradile ja Danielile, esialgu küll reaalselt neid alasid valdamata, ja alustas Riia linna rajamist. Järgmisel aastal viis ta piiskopkonna keskuse Ükskülast üle Riiga.^[1]^[2]

Riia piiskopkond

Suuresti Mõõgavendade ordu, kellele anti ilmalik võim ⅓ valduste üle, ja ristisõdijate toel õnnestus Albertil 1206. aastal endale allutada kõik Liivimaa liivlaste alad (Väina liivlased, Turaida, Metsapoole, Idumea) ja võndlased. 1208. aastal otsustasid end tema võimu alla anda Ümera piirkonna latgalid, 1209. aastal sundis ta Jersika vürsti Vissevalde oma vasalliks hakkama. 1224. aastal võeti lõplikult võim üle kogu Tālavas.^[3]

Riia peapiiskopkonna moodustamine

Juba piiskop Albert oli püüdnud saada peapiiskopiks, kuid ei olnud suutnud oma tahet Rooma paavsti juures läbi suruda, siiski oli Riia piiskopil tunduvalt suurem võim kui teistel toonastel Liivimaa piiskoppidel: talle oli antud õigus uusi piiskopkondi rajada ja ka piiskoppe ametisse nimetada. Uued piiskopkonnad, nagu ka Riia oma, allusid otse paavstile. Kuid Alberti varasem soosija Hamburg-Bremeni peapiiskop püüdis Riia piiskoppi oma ülemvõimu alla saada ja seetõttu oli eraldi peapiiskopkonna loomine kohalike kirikutegelaste meelest hädavajalik.

1245. aastal suri Preisimaa piiskop Christoph ja Rooma paavst rajas ühise Preisimaa, Liivimaa ja Eestimaa peapiiskopkonna, mille etteotsa sai Albert Suerbeer. Albert Suerbeerile oleks ka Riia piiskopkond allutatud, kuid Suerbeer ei saanud Saksa ordu vastuseisu tõttu Preisimaale asuda, määras Rooma paavst peapiiskopkonna residentsiks 1251. aastal Riia linna. 1251. aastal määras paavst Innocentius IV Albert Suerbeeri Riia peapiiskopiks (Liivi- ja Preisimaa peapiiskopiks oli ta määratud juba varem, 1245. aastal). Esialgu plaanis Albert rajada peapiiskopkonna residentsi Preisimaale, kuid Saksa ordu vastuseisu tõttu pidi ta sellest mõttest loobuma ja leppima Riiaga. 1253. aastal, kui senine Riia piiskop Nikolaus von Nauen suri, sai Albert Suerbeer lõpuks Riiga asuda ning ühendas Riia piiskopi ja peapiiskopi ametid. Alates 1255. aastast kandis Suerbeer ametlikult Riia peapiiskopi nime.

Pärast Mõõgavendade ordu liidendamist aastal 1237 vastas Saksa orduriigi territoorium laias laastus Riia piiskopkonnale. Riia piiskop Albert sai aastal 1207 Liivimaa Saksa kuninga Švaabi Philippi käest lääniks, siiski pidi ta leppima Mõõgavendade tingimustega. Paavst Innocentius III korraldusel rajati Terra Mariana konföderatsioon, kusjuures Albert pidi loovutama suuri osi piiskopkonna territooriumist Liivimaa ordule. Albert asus taktikaliselt konflikti paavsti ja keiser Friedrich II vahel: aastal 1225 sai ta kinnituse oma seisundile keisririigi vürstliku piiskopina, kuigi Rooma kuuria rõhutas asjaolu, et ristiusustatud Läänemere territooriumid olid vaid Püha Tooli süseräniteedi all. 1234. aasta Rieti bullaga väitis paavst Gregorius IX, et kõik Saksa ordu omandatud maad ei olnud subjektiks mistahes omandi üleandmisele keisri poolt.

Selles suuremas konfliktis viis autonoomse Riia vürstliku piiskopi ja Saksa ordu jätkuv dualism pikaajalise hõõrumiseni. 1245. aasta paiku jõudis paavsti legaat Wilhelm Modenast kompromissile: kuigi liidendatud Orduriiki, tunnistati peapiiskopkonda ja selle abipiiskopkondi oma autonoomsete kiriklike territooriumitega Saksa ordu poolt. Piiskopid taotlesid vürstliku tiitli annetamist Saksa-Rooma keisri poolt oma suveräniteedi rõhutamiseks.

Diötsees

Riia peapiiskopkonna vaimulikule ülemvõimule Liivimaal allusid Riia sufragaanpiiskopkonnad:

Katoliku kirikpiiskopkonnad Liivi- ja Preisimaal

Lisaks Liivimaa piiskopkondadele allusid Riia peapiiskopkonna võimule ka Preisimaa piiskopkonnad:

Ermlandi piiskopkond (poola Warmia),
Kulmi piiskopkond (Chełmno),
Pomesaania piiskopkond (Pomesanien, Pomezania) ja
Samlandi piiskopkond (Sambija).

Riia peapiiskopil oli otsesene vaimulik võim oma diötseesi üle, mis hõlmas tänapäevase Läti kesk- ja idaalad, sellest läänes olevad alad kuulusid Kuramaa piiskopkonna alla.

Taani valduses olevas Põhja-Eestis asunud Tallinna piiskopkond ei kuulunud mitte Riia, vaid Lundi peapiiskopkonda ja seda kuni 1561. aastani.

Stift

Peapiiskopi ilmalik võimuala ehk stift jagunes kaheks suuremaks piirkonnaks Liivi lahe rannikul (peapiiskopkonna Liivi osa) ja Väina jõe kesk- ja alamjooksul (Läti osa). Need olid ümbritsetud Liivi ordu valdustega.

Riia linna valdus (linnasaras) oli algul samuti peapiiskopi stifti osaks, kuid 1330. aastal vallutas selle ordu ja hoidis seda lühikeste vaheaegadega kuni 1452. aastani enda käes. Seejärel sõlmiti Kirchholmi leping, millega linna üle said võrdse ülemvõimu nii peapiiskop kui ka ordumeister.

Stifti maavaldused olid läänistatud vasallidele ja vasallisuguvõsadele (Dolenid, Tiesenhausenid, Uexküllid, Meyendorff, Lievenid, Taubed, Wrangellid, Buxhoevedenid, Roppid, Ungernid, Rosenid jt.), kes teostasid haldust läänides, kasutades kindlustatud tugipunktidena vasallilinnuseid. Tiesenhausenid - Koknese, Dzērbene, Bērzaune, Ergli, Kavilda, Tirza, Kalsnava; Dolenid - Dole; Rosenid - Augstroze, Suur-Raupa, Väike-Raupa, Rozbeķi; Ungernid - Ungurpilsi vasallilinnust. Lään anti vasallile kui madalamal astmel seisvale feodaalile haldus- või sõjaliste teenete eest koos sellel maa-alal elavate talupoegadega ja muude tuluallikatega.

16. sajandil oli peapiiskopi võimu küsimus Riias veelgi küsitavam ja ainuvõimu linna üle ta enam ei saanudki. Seega ei saa Riia linna alates 1330. aastast peapiiskopi stifti kuuluvaks lugeda.

Riia peapiiskopkond 1410. aastal. *Putzger historischer Weltatlas* (1877)

Riia peapiiskop valitses pindalalt Vana-Liivimaa suurimat stifti, kuid selle suurus oli küllaltki muutlik. Lisaks probleemile Riia linna kuuluvusega oli tõsiseks tüliõunaks ka peapiiskopkonna idaalade (Pürnau) kuuluvus. 1470. aastatel liitis Pihkva vürstiriik selle endaga ja katsed seda tagasi saada ebaõnnestusid. Stifti umbkaudne pindala võis olla 19 000 km².

Riia stiftis oli lisaks Riiale veel kolm linna: Lemsalu (Limbaži, Lemsal), Raupa (Straupe, Roop) ja Koknese (Kokenhusen). Need olid Riiaga võrreldes väikesed ja tähtsusetud. Teised olulisemad keskused olid Rauna (Ronneburg), Üksküla (Ikškile, Üxküll), Turaida (Toreida, Treiden), Viļaka (Marienhausen) ja Vainiži (Wainsel).

Valitsemine

Riia peapiiskop resideeris tavaliselt kas Riias või selle lähedal olevates linnades ja linnustes, näiteks Ükskülas või Kokneses, hiljem ka Raunas. Stifti valitsesid stiftifoogtid, keda tavaliselt oli kaks: Turaida ja Koknese omad. Vaimulikes asjades abistasid peapiiskoppi toompraost, kuni 15. sajandini oli ametis ka vikaarpeapiiskoppe. Lisaks sellele osales peapiiskopkonna valitsemises Riia toomkapiitel tervikuna ning peapiiskopi abi koadjuutor. Riia toomkapiitli liikmetel oli õigus valida peapiiskoppi ning arutada kõiki olulisemaid vaimulikke ja ilmalikke asju peapiiskopkonnas.

Liivimaa kodusõjas (1297–1330), Liivimaa ordu ning Riia peapiiskopkonna koos talle alluvate piiskopkondadega (Tartu ja Saare-Lääne ja keskaegse Riia linna vahel toimunud sõjalistes konfliktides soovis Saksa ordu Liivimaa ordu saavutada kontroll ja valitsemist kogu Liivimaal, analoogselt Saksa ordu poolt Preisimaal (Ermlandi, Kulmi, Pomesaania ja Samlandi) piiskopkondade üle saavutatud kontrolliga. Kodusõja käigus vallutas Liivi ordu küll piiskopkondadelt mitmeid alasid, ent need tagastati hiljem piiskopkondadele paavsti esindajate isikliku sekkumise järel.

Peapiiskopkonna asjade üle oli 1390.–1410. aastateni tugev mõju ka Saksa ordul, mis sel perioodil sisuliselt peapiiskoppide tegevust täielikult kontrollis ja oli suutnud peapiiskopkonna enda valduste hulka inkorporeerida. 1393. aastal inkorporeeris ordu Riia peapiiskopi ja tolle kapiitli Saksa ordusse, mis tähendas peapiiskopkonna minekut ordu kontrolli alla. 1397. aastal toimunud teisel Danzigi konverentsil otsustati, et peapiiskopkond jääb inkorporeerituks, aga ordu ei tohi nõuda ordu vasallidelt sõjas osalemist. Hiljem ordu haare aga lõdvenes, kuigi ka hiljem kuulusid mitmed peapiiskopid ametlikult Saksa ordusse. Siiski ei suutnud ordu reaalset ülemvõimu peapiiskopkonna üle enam saada, välja arvatud lühike periood koadjuutorivaenuse ajal (aastatel 1556–1557).

Likvideerimine

Riia peapiiskopkond sattus Liivi sõja ajal tõsisesse ohtu alates 1559. aastast, mil venelased asusid selle idaalasid vallutama. Viimane peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern orienteerus Poolale ja pidas koos ordumeister Gotthard Kettleriga läbirääkimisi Sigismund Augustiga Poola abivägede saatmise ja protektoraadi kehtestamise üle. Peapiiskop lootis vähemalt mõningalgi määral oma ilmaliku ja vaimuliku võimu säilitada, kuid 1561. aasta lõpus toimunud läbirääkimistel tuli nii temal kui ka ordumeistril nõustuda nende valduste otsese liitmisega Poolaga. Wilhelm sai siiski eluaegse õiguse nimetada end Riia peapiiskopiks ja omada nominaalset võimu oma endiste valduste üle. Kui ta 1563. aastal suri, järgmist peapiiskoppi enam ametisse ei nimetatud. Ametlikult lakkas Riia peapiiskopkond eksisteerimast 1566. aastal, mil selle valdused liideti Leedu suurvürstiriigiga.

Taastamine

1918. aastal loodi uuesti katoliiklik Riia piiskopkond, mis 1922. aastal muudeti peapiiskopkonnaks. Tegemist on puhtalt vaimuliku institutsiooniga. Aastatel 1958–1991 oli peapiiskopi koht vakantne, alates 2010. aastast on peapiiskopiks Zbigniew Stankiewicz.

Riia peapiiskopkonda kuuluvad lisaks vahetult peapiiskopile alluvale Põhja-Lätile (Vidzeme ehk Liivimaa) sufragaanidena ka Jelgava, Liepāja ja Rēzekne-Aglona piiskopkonnad.

Vaata ka

Viited

↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 24–39
↑ Fonnesberg-Schmidt, Iben. The popes and the Baltic crusades, 1147–1254. The Northern World 26. BRILL, 2007. lk 65–75
↑ Henriku Liivimaa kroonika, 1982

Välislingid

[vgVYg-1] Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 24–39

[v6J8I-2] Fonnesberg-Schmidt, Iben. The popes and the Baltic crusades, 1147–1254. The Northern World 26. BRILL, 2007. lk 65–75

[SDLp9-3] Henriku Liivimaa kroonika, 1982

[1]

[2]

[3]